Tuuled ja rändavad linnud

On tuulte ja rändavate lindude aeg. Raamatulehesahina ja nohuse nina aeg. Küdeva ahju ja tassis tõmbava tee aeg. Hakkame sättima, tasapisi talveunne keerama... Kuuldavasti oli Paides täna lumetorm...

 

Kevin Morby - Don't Underestimate Midwest American Sun 

Foto: The Great

Kahvatu sinine täpp

Carl Sagan - Pale Blue Dot 

1990. aasta 14. veebruaril pildistas kosmosesond Vogayer 1 Maad 6 miljardi kilomeetri kauguselt, osana päikesesüsteemist. Sellel pildil on päikese valgusvihku sattunud Maa väiksem kui piksel, kübe mustavas kosmoses. Selle pildi tegemise idee tuli astronoomilt ja kirjanikult Carl Saganilt, kes tahtis, et Voyager 1 enne päikesesüsteemist lahkumist ja missiooni lõpetamist pööraks ka pilgu seljataha, Maa poole. 1994. aastal avaldatud raamatus "The Pale Blue Dot" mõtisklebki Sagan sellele fotole viidates kosmose põhjatuse üle ja paneb perspektiivi meie kodu, Maa koha päikesesüsteemis ja meie tajus. 

Allikas: Wikipedia

Udu- ja isepäised viikingid

Islandi rahu ja rõõmu kõrval peab rääkima ka siinsete viikingite tumedamatest hingesoppidest ja viletsamatest iseloomuomadustest ehk lõpu poole ka muust kui rahust ja rõõmust. Sest nagu elus ikka, on igal asjal kaks poolt. Noh et ikka tasakaal valitseks ja maailm uppi ei lendaks :))

Onupojapoliitika

Kuigi Island peab end väga avatud ja sallivaks ühiskonnaks, mis pakub kõigile elanikele võrdseid võimalusi, siis kuuldavasti kehtib see võrdsus kõigile ainult teatud piirini ja lõpuks kukub sageli välja nii, et kõige võrdsemad on ikkagi islandlased isekeskis, turistid ja uusasunikud aga veidi vähem võrdsed. Nii olevat lihtsalt hotelli- ja restoranitööd siin väga lihtne saada ja kui natuke enda eest seista, siis saavat ka normaalsed töö- ja palgatingimused välja kaubelda. (Oma õiguste väljavõitlemisel on Islandil suureks abiks ametiühingud, mis on siin väga tugevad ja tegusad ning ükski ettevõte naljalt nendega konflikti sattuda ei taha. Paljud välismaalased, eriti just idaeurooplased, seda aga ei tea.) Kui aga tahad võõramaalasena siin mingit peenemat kontoritööd või muud erialast tegevust otsida, siis pidi kohalike kooliõdede, tädi- ja onutütarde ning lehmalellepoegadega kõrvuti kandideerimine üsna lootusetu ettevõtmine olema. Nii pidavat välismaise päritoluga elanikud oma CVsse kirjutama näiteks kohe suurte tähtedega, et see ja see islandlane on nende abikaasa või et nad on selle ja selle islandlase lapse lasteaiakasvataja jms, et end vähegi klanni osana näidata ja tööle saamise võimalusi suurendada. Mõnes mõttes on ju pereettevõtlus tore, teisalt aga ei arenda see eriti Islandi majandust ja selle konkurentsivõimet ning kruvib üha rahvusvahelistuval Islandil üles uusi sotsiaalseid pingeid. Aga lõpuks, mis see meie asi on, eks nad ise tea.

þetta reddast

Ehk "küll kõik laabub". See ütlemine on Islandi elu alus. Ühelt poolt on see positiivne mõtteviis, mis aitab hästi liigse muretsemise ja enda vaevamise vastu, mis mulle kui eestlasele suures plaanis täitsa teraapiliselt mõjub, teisalt põhjustab pidev üle laskmine ja ettevõtmatus väljapoolt tulijatele sageli suurt frustratsiooni. Mitte miski ei saa õigel ajal tehtud. Mitte millegi pärast enne selle kättejõudmist ei muretseta. Ja kui olukord siis lõpuks kätte jõuab, on justkui liiga hilja. Siiski, islandlastele au andes, tavaliselt lõpuks ikkagi kuidagi KÕIK LAABUB.

Ühel meelel

Veel üks väljapoolt tulijatele sageli raske kohalike käitumisviis on soov vältida konflikte ja vastuvaidlemise mittesallimine. Islandlased ei taha kuulda eriarvamust. Oma eriarvamuse väljendamist või kritiseerimist võetakse siin kui vastuhakku ja mässu, kui pahatahtlikku kiusu. Vahel võib see mujalt tulijatele päris arusaamatu ja segadust tekitav olla :)

Kes seda sammalt siis ikkagi hävitab

On käivitatud suur turistidele suunatud kampaania, mis ütleb, et ära astu sambla peale. Üha rohkem on neid turiste, kes arvavad, et las teised teevad massiturismi, aga nemad on erilisemad ja võivad ehitatud radadelt kõrvale astuda, üle piirdeaia unustamatut fotot jäädvustama ronida või maastikuautoga keskmaal tsivilisatsioonist puutumatutel laavaväljadel rallida. Kuna saare huumusekiht ja taimestik on nii õrnad, siis tekitab selline mõtte- ja käitumisviis sellele üha tõsisemat kahju. Üldse tekitavat suur turistide hulk islandlastes viimasel ajal suurt vastuseisu ning näiliselt avatud ja rõõmus suhtumine olevat tegelikult üsna võlts. Lisaks on paljud väljapoolt tulijad, kes siin kauem on elanud ja siinset elu lähemalt näinud, vihjanud kohalike silmakirjalikkusele seoses looduse ja reostamisega. Ühelt poolt süüdistatakse looduse hävitamises tuliselt turiste, teisalt rajatakse saarele üha uusi alumiiniumi- ja ränitehaseid ning kogu prügimajandus jätab vägagi soovida. Samuti, kuigi saareelanikel on privileeg nautida puhast õhku ja vett, on islandlaste süsiniku jalajälg tegelikult üsna pirakas. Kuna elatakse saarel, siis sõidetakse väga palju lennukiga ning imporditakse suur osa toidu- ja tarbekaupadest. Siinset eluviisi iseloomustab ka ameerikalik tarbimishullus. Lisaks autohullusele on väga oluline omada uusimat kodutehnikat ja kümmet paari moodsaid ketse. Ja kuigi varasematel sajanditel on siin väga kesiselt elatud ning toidu hankimise nimel suurt vaeva nähtud, siis nüüd iseloomustab islandlasi suur ja kole toidu raiskamine. Ehk kuigi kohapeal suurt tootmist pole, saastatakse loodust palju. Ainult 30% islandlaste süsiniku jalajäljest pidi olema Islandi pinnal ning 70% mujal. Ehk paljude arvates peaksid kohalikud kõigepealt endale otsa vaatama, enne kui turiste süüdistama kippuda.

On neid, kes arvavad, et eelnev kriitika teeb islandlastele liiga. Ja on neid, kes arvavad, et asjad on täpselt nii ja veel hullemadki. Eks tõde on ikka kusagil vahepeal. On rahu ja rõõmu, on udu- ja isepäisust. On ühesuguseid ja on teistsuguseid inimesi. Igal juhul teeb ka see kõik islandlastest islandlased ja on igaühe enda otsustada, kas nad sellisena võtta või jätta :)

Vihmane esmaspäev Leonardiga

Siin Reykjavikis sadas täna terve päeva vihma ja sooja oli vist ainult 10 kraadi. Aga selline ilm siin üldse ei kurvasta. Ja ega ma tegelikult pole üldse suur ilma üle viriseja. Olen alati uskunud, et pole halba ilma, on valed riided. On vaja vaid tuule- ja vihmakindlat jopet ja saapaid ja üht mõnusat kampsunit ning ongi hea olla ka siis, kui päev läbi ladistab.

Vahel mulle tundub, et Eestis on inimesed minetanud terve talupojamõistuse ja argitarkuse, kui käivad külma ja vihmaga ringi Hispaanias valmistatud kunstnahast saabaste või Hiinas tehtud polüesterkampsunitega  ning siis ainult kurdavad, kui võimatu kliima meil on. Kunstnahk, polüester, akrüül jm on materjalid, mis ju õhku läbi ei lase, niiskust ei ima ja nii kohe kuidagi keha soojas ei hoia. Õnneks siin Islandil pole vana tarkust unustatud ning kõige populaarsem riietusese on siiani villane kampsun ehk lopapeysa. Kui on kõva tuul, siis pannakse selle peale või alla veel ka tuule- või veekindel jakk või jope. Sellest, mis moes ja kuidas teistele oma moodusega muljet avaldada, paistab siin tähtsam olevat see, et sul endal hea ja mõnus olla oleks :)

Ja muide vihmavarje siin keegi ei kanna! Sest mis sa selle tuule käes nendega ikka peale hakkad. Neid isegi ei müüda kusagil, ainsana olen näinud paari nökatsit H&Mis. Vihmavarjude mittekandmise tõsise kombe kohta rääkis Ragga mulle ka ühe illustreeriva loo :) Et kui Ragga käis algklassides, siis tuli nende klassi ühel sügisel poiss, kes oli paar aastat oma vanematega välismaal elanud, Saksamaal vist. Ja kui siis ükspäev oli vihmane päev ja see poiss vihmavarjuga kooli tuli, algas üks suur näpuga näitamine ja itsitamine ja narrimine, et hea könn, käib vihmavarjugaaaaa! Lõpuks oli õpetaja poisi vanemad kooli kutsunud ja neile selgitanud, et ärge palun andke lapsele vihmavarju kooli kaasa. Islandil nii ei tehta. Sest siin on kõik karmid viikingid. (See viimane on minu märkus :DD)

Igatahes panin ka mina hommikul selga kampsuni ning oma truu vihma- ja tuulekindla jope ja käisin terve päeva kuiva ja soojana ringi. Kuigi õues ladistas ja taevas oli hall, oli meil stuudios mõnus ja soe. Kuulasime Leonardit ning lõuna ajal jõime kohvi ja sõime kaneelilõhnaseid kukleid, mis ma kõrvalmaja pagariärist hommikul olin ostnud. Nii et vihmaste ilmade, villaste kampsunite ja talupojatarkuse terviseks ;)

Leonard Cohen - Did I Ever Love You (vaimuka nimega albumilt "Popular Problems")

Minu islandlased

...on väga mõnusad inimesed. Eks neid ole igasuguseid, nagu kõikide rahvaste hulgas, aga üldiselt mulle tundub, et ma islandlastega klapin :) Nad on mõnusad rahulikud ja põhjamaised, aga mitte nii üleolevad ja isalikud nagu vahel rootslased ja norrakad kipuvad olema. Ja tundub, et nende rahu ja tasakaal mõjuvad ka saare külalistele, sh mulle. Islandlased usaldavad üksteist ja ka oma külalisi. Kuritegevus on saarel väga väike, sest kui juba Eestis tunnevad kõik kõiki, siis Islandil ollakse lihtsalt üks suur suguvõsa. Nii näiteks sattusin lennukis teel siia enda kõrval istuvate islandlastega juttu ajama ja õige pea selgus, et nad tunnevad mu praktikajuhendajat, et too on pärit nendega samast linnast ja et tema õde käis ühega neist samas koolis jne jne :) Rahulike ja usaldavate islandlastega suhtlemise tagajärjel tunnen iga päevaga üha rohkem, kuidas ka minu turjalt kaob kühm, selg läheb sirgeks ja mõnus rõõmus rahu poeb hinge :)

Island on väike ja noor riik. Saare suurem asustamine sai alguse viikingitega enne esimest aastatuhandet. Hiljem loovutati iseseisvus ja maa kuulus aastasadu Norra ja Taani kuningate valdusaladesse. Iseseisvaks saadi pärast Esimest maailmasõda 1918. aastal, kuid toona rajatud Islandi kuningriigil säilisid tihedad sidemed Taaniga. Nii et ka Island tähistab tänavu 100. juubelit nagu Eestigi, kuid erinevalt meist suurt tähistamist ja pidustusi siin pole. 1944 sai alguse Islandi vabariik. Teise maailmasõja aegu olid saart "kaitsmas" nii Briti kui ka USA väed, kuna Islandil sõjaväge polnud (ja pole siiani). Ameeriklased jäid Islandile esialgse plaanitud mõne aasta asemel aastakümneteks ning see olevat paljusid kohalikke väga häirinud. Lõplikult suleti USA Keflaviki õhuväebaas alles 2006. aastal. Majanduslikus mõttes oli vägede siinviibimine maailmasõja järgseil raskeil aastail aga tegelikult kohalikele kasulik, kuid muidugi mõjutas USA väikest saarerahvast kultuuriliselt palju. Ja muide, sõjategevust pole saarel olnud viikingiaegadest alates.

Muuseumi väljapanek Teise maailmasõja järgsetest ameerikastumise sümbolitest saarel

Fun Fact: Islandi Rahvusmuuseumi, ehk islandlaste ERMi püsiekspositsioon tutvustab muu hulgas islandlaste geeniuuringute tulemusi, mille järgi tulid esimesed püsiasukad saarele peamiselt Norrast ja Briti saartelt. Kusjuures huvitav on asja juures see, et uuringu põhjal olid mehed pärit peamiselt tänapäeva Norra aladelt ja naised Briti saartelt. Ehk paistab, et viikingid võtsid omale Briti saartelt naised ja asustasid siis koos Islandi :) Sisserändajaid on saarel alati olnud, kuid siiski oli siin aastasadu üks homogeensemaid ühiskondasid Euroopas. Suuremad muutused on tulnud viimase kümne aastaga, kui Island majanduskriisi ja Eyjafjallajökulli vulkaanipurskega pikalt maailma uudiseveergusid vallutas ning maailm saare ja selle võlud "avastas". Nüüd on siin erandlikuna Euroopa riikide seas positiivne iive, mis suuresti tuleb just aina suurenevast siia paikseks jäävate seiklejate ja muude sisserändajate arvust.

Kuid lisaks inimestele elasid saarel aastasadu eraldatuses ka lambad ja hobused. Nii olevat mõlemad Islandil ühed tõupuhtamad maailmas. Tõupuhtus tõupuhtuseks, aga igal juhul on siin lambavill väga mõnus pehme ja muude heade omadustega ning hobused küll pisikesed, aga hirmus sõbralikud :)

Minu kohtumine sõbraliku Islandi hobusega

Tüüpiline Islandi talukompleks vanal ajal, ehk üksteise kõrval asuvad hooned, mis on seest omavahel uste ja käikudega ühendatud ning millel igaühel oli oma otstarve. Oma ühes rodus ruumide loogikaga on see mõnes mõttes üsna meie rehielamu sarnane. Pildid tehtud vabaõhumuuseumis.

Põhilised minu inimesed, kellega siin kokku olen puutunud, on kunsti- ja kultuuriinimesed.

Minu praktikajuhendaja Ragna on kohaliku disainikooli tekstiiliosakonna juhata ning vabakutseline tekstiilidisainer ja -kunstnik. Tema abikaasa on dokumentaalfilmitegija Thorkell, või lihtsalt Kell, kes on teinud näiteks filmi trendiennustajatest nimega "Trend Beacons", mida näidati 2018. aasta kevadel ka Eesti Moe Festivali filmiprogrammi raames Tartus. Kelli teine juba peaaegu tööks muutuv vaba aja tegevus on kokkamine. Ise ütleb, et tal on vaja arstilt retsepti rohu jaoks, mis talt kokkamishaiguse ära võtaks, kuna see haigus pidavat juba igasugused piirid ületama. Igal juhul kokkab Kell kohalikel taluturgudel ja nüüd vahel isegi üritustel, nagu sünnipäevad jms, leivanumbriks hispaanlaste paella. Ja räägib, et tema unistus on ehitada järelkärule monteeritud ahi, millega siis külast külla ja linnast linna süüa tegema rännata. Ragna ja Kelli köögis podisevad pidevalt pliidil hiigelsuured pajad lambalihaga ja käärivad kümned liitrid kombuchat. Mul on õnn olnud seal süüa head ja paremat alates omletist ja lõpetades imehea lasanje või kanasupiga. Ragnal ja Kellil on kaks teismelist tütart. Noorem tütar on 15aastane ja üsna sõnaaher (häbelik?) teismeline. Vanem tütar sai just 18, lasi suvevaheajal teha oma esimese tätoveeringu ning on väga avatud ja rõõmsameelne suhtleja. Mõlemad tüdrukud on ema töö tõttu aastaid elanud ja koolis käinud nii New Yorgis kui ka Berliinis, enne kui pere mõned aastad tagasi jälle Islandile maabus, ning ema sõnul on nad seetõttu oma vanuse kohta päris palju maailma ja inimesi näinud.

Minu teine uus sõber siin saarel on Ragga, kes on üks väga rõõmsa meele ja suure teotahtega noor islandi verd maalikunstnik. Ragga tuli Islandile tagasi aasta tagasi ja püüab end siin nüüd kohalikku kunstiskeenesse paika sättida. Vahepealsed kümme aastat õppis ta New Yorgis ja Itaalias Firenzes. Temaga ühendab meid Itaalia vaimustus, vintage-riiete armastus ja Ragna stuudio, mille üht nurka Ragga üürib.

Nagu juba nende kahe islandlase lühitutvustusest selgub, on islandlased suured maailmarändurid. Elu saarel on pannud nad alati meresid ületama ja kodust kaugel ära käima. Siiski tulevat nad enamasti kõik koju tagasi. 

Elu sellel muutliku ilmaga saarel keset Põhja-Atlandi ookeani olevat veel ühe islandlaste iseloomujoone põhjus: kohalikud on väga paindlikud. Sest sa võid ju pühapäevaks piknikuplaani teha, aga kui kahe tunni pärast sajab hoopis rahet või kolm päeva puhub hoopis tuul 40 m/s, siis tuleb lihtsalt plaane muuta ja seni näiteks kodus kampsunit kududa.

Koomiks ajalehest The Reykjavik Grapevine

Üks asi, millest olen ka keelt mõistmata aru saanud, on see, et kui kaks tuttavat islandlast mingil asjaajamise eesmärgil kohtuvad, siis alguses aetakse alati tükk aega niisama maast ja ilmast juttu. Alles seejärel jõutakse teemani, mille pärast kohtuti. Milline armas ja soe viis teistega läbi käimiseks! Meenutab mulle ammusi aegu Eestis, kui asja pärast külla minnes alguses ikka tükk aega niisama juttu aeti. Räägitakse viimasest välisreisist ja ema tervisest ja ühiste tuttavate käekäigust ja alles siis võetakse ette see õmblustöö tellimise või korteri üürimise teema, mille jaoks kokku saadi.

Islandlased on maailmakultuurile andnud saagad. Ja selle üle on nad väga uhked. Aga mitte ainult uhked, vaid nad ka loevad oma saagasid. Kusjuures neid loevad kõik, mitte ainult kirjandusteadlased. Ja sageli loetakse neid mitte ainult kord elus, vaid lausa igal aastal uuesti. Hakkasin ka mina siin üht, mis eesti keelde tõlgitud, otsast lugema ja sattusin juba 14. leheküljel selle tuttavliku mõnusa jutupuhumiskombe kirjelduse otsa. (Katkend "Njalli saagast")

Saagad ühe islandi nõia ehk taimedega lõngade värvija koduses raamaturiiulis. Tõend sellest, et islandlased tõesti saagasid loevad.

Teine asi, mis silma on jäänud, on üks füüsilise käitumise omapära. Nimelt asetavad islandlased tervitades ja ka juba jutu käigus sageli vestluspartnerile helgelt käe või käed õlgadele. Isegi võõrastele, kui nendega mingi suhtlus tekib. See teeb vestlused kuidagi eriti armastusväärseks ja tekitab tunde, et teine on vähemalt su kadunud sugulane või vana sõber.

Ja lõpuks, appi! Läksin Islandil Tinderisse, sest kuidas muidu kiiresti uusi sõpru leida, kui suurt kooli- ega töökollektiivi pole? Ja nii mulle soovitati Tinderit, kus maailmas ringi reisijad viimasel ajal armusuhete asemel just seltskonda otsivat. Niipalju kui olen kuulnud Eestis Tinderi kasutamise kohta, siis tundub siin olevat üsna sama olukord. Otsitakse üheöösuhteid, vaadatakse ja toksitakse niisama sõnumeid, tervet ja konkreetset suhtlust ja tutvumist on vähe. Aga üks asi torkas Islandil Tinderis meesterahvaid svaipides küll silma: väga palju on kohalikel meestel enda tutvustamiseks pilte väiksemate ja suuremate lastega. Olen kuulnud, et suhted on siin saarel vabameelsed ja moraal mitte väga kõrge, aga siiski, kas need on kõik suhtes pereisad, kes otsivad kõrvalehüppekaaslasi? Tundub natuke liiga vabameelne. Mu uus islandi sõber selgitas, et ei-ei, need on enamik ikka vabad mehed, aga neil on lihtsalt lapsed. Islandil saavat kõik lapsi ja sageli igast suhtest mõni. Nii et on inimesi, kellel on näiteks neli last, kellest igaüks on saadud eri mehe või naisega. Ja siis nad siin elavad hiiglaslike kärgperedena. Natuke keeruline pidi vahel olema, aga üldiselt võetavat asja rahulikult. Ja rongaisasid pidi väga vähe olema. Oma laste eest hoolitsetakse. Aga miks neid lapsi muudkui niipalju saadakse? Vastus sellele on islandlaste suust: "Kuidas miks neid lapsi saadakse? Aga lapsed ju lihtsalt tulevad!"

Öösel

2018. aasta veebruarikuise Müürilehe juhtkirjas räägib Piret Karro murelikult, kuidas Karlova kohalt on kala ära kadunud.

Olin sõbra juures, Karlovas. Oli sügav talveöö. Ajasime juttu. Äkki lendas keset tuba väike liblikas. Sõber peletas putuka käega eemale ja seletas, et jah, lisaks kass Reinule, kes seal temaga elab, lendab vahel toas ka igasugu teisi elukaid. Bioloogiatudengina oli ta toonud sügisel metsast koju tüki sammalt, et oma riidekapis soodsates tingimustes sellest üht sääseliiki välja haududa ja siis mikroskoobi all uurida. Mõne aja pärast sääsed ilmusidki ja ka uurimine õnnestus. Aga koos sääskedega sündis samblast veel palju muud. Ja kuigi sammalt tal kapis enam pole, lendab korteris aeg-ajalt siiani ringi ootamatuid olendeid. Lisaks putukatele eksib selle aastatuhande öödesse messengeri sõnumeid ja instagrami laike. Vahel kubiseb pimedus saabumata teadete kurbusest või kihab saabunud sõnade rõõmust. Petlikult vaikse ja tühjana tunduv tume öö on täis elu ja kaost, kummastust ja olemise lummust.

Lisaks tõestab see lugu, et kala, mis mõnede kartuste järgi Karlova ja ehk ka Tartu kohalt kadunud on, on seal ikkagi endiselt olemas. Endiselt on selles linnas vähemalt üks poiss, kes oma pruunis riidekapis sääski kasvatab ning toas kassi koos liblikatega peab. 

Piltvaip Öösel / At Night

Talve lõpp

Linnud laulsid ja lund sadas,

valget pehmet laia lund

põõsastele, millel lehti veel polnud,

aga linnud juba laulsid ja langes valget lund,

kui läksin koju,

sest su kass ei lasknud mul magada,

vaid mängis mu kõhul liblikatega,

kes suurest pruunist kapist välja olid laperdanud

ja trampis mu rinnal,

nii et ma hingata ei jõudnud

pärast seda, kui oli läbi aknaklaasi vaadanud,

kuidas pimedusest sai hommik,

kuidas linnud laulma hakkasid

ja taevast sadas ainult laia valget pehmet lund.

Suve lõpp

Autos konditsioneeri pole. Äike ähvardab tagavaatepeeglis. Teepervedelt jõuab läbi aknaprao sisse kõrvulukustav sirin, mida teevad augustikuumuses karjuvad ritsikad. Metsaveoauto ja tolmupilv sunnivad aknaid üles kerima. Korraks on nähtavus null.

Maja on vana. Aga ahi töötab ja aias naadi vahel on pärast tervet suve niitmist lõpuks ka mõnd muruliblet märgata. Kõrvitsad on juba kollased ja ukse taga luusib kass. Otsib omale peremeest. Seda, kes sügisel ära ei lendaks. Kes hoopis aknavahed takku täis topiks ja põrandale paksema vaiba tooks. Järv on soe, lõpuks. Angervaksatee aurab tuliselt ja kollaselt. Akna taga on pimemust, tähti ei ole. Grammofon keerutab tagatoas tüdinult vaheldumisi Mozartit ja Alla Pugatšovat, ja siis jälle Mozartit. Sõnad otsivad elu mõtet.
Kas räästad tilguvad või hiired krabistavad? Madrats külje all tuikab, roiete all on valus.

Pärast peete,
punaseid ümmargusi roheliste lehtedega peete, memme pudelisse aetud roosasid peete, viimaseid põhu vahel vaikuses närbuvaid peete pole enam midagi.

Reality Bites

Veiko Tubin ja ta luule inspireerisid joonistama.

But I have promises to keep, and miles to go before I sleep

Ütles Robert Frost.

Photo: Liisu Tõnus

Augustiöö

Eka käskis kirjutada: Yksteisse atmunud / Krt kir novelle / Nii plju head lhb siin cahtis kaduma. Ma siis kirjutasin. Et mitte ära unustada.

        Oli augustikuu. Pärast karvamütsisuve oli lõpuks saabunud kuumalaine ja tARTuFF. Päeviti laisklesime rannas ja sõime vaarikaid, ujusime pruunis ja pehmes jõevees, mis enam kedagi ei jahutanud. Õhtuti võis meid leida keset vanalinna hiiglasliku täispuhutud ekraaniga platsilt, kus toetasime oma päiksest ja kaldaliivast karedaks muutunud varbaid munakividele ja vaatasime armastusfilme.

     Ühel neist õhtutest, kui Liisa Saksamaalt külas oli, kogunes seltskond noori augustitartlasi X tänava maja hoovi. See polnud lihtsalt üks tavaline Tartu hoov parkivate autode, kasside ja puukuuridega (kuigi kass ja puukuur olid täiesti olemas). Ei, see oli suur ja avar põlispuudega esimese vabariigi aiapidusid mäletav hoov, mille majapoolses otsas akende all istus vaikides kivist aiaga piiratud muruterrass. Sinna terrassi servale suure tamme alla oli suveks tõstetud pikk laud ja pingid, kuhu seltskond tol õhtul koguneski. Oli reede või esmaspäev? Kes teab. Nädalapäevi ei mäleta suvel keegi.

       Mina olin paari tänava jagu eemal oma hrušovkakorteris diivani peal, vihane, turris ja kurvameelne. Seltskonnas oli keegi, kes oli vastupidiselt mu lootustele kuu aja eest taaskord pikkade blondide juustega naist taevani kiitnud ning seejärel ära Prantsusmaale lennanud. Tahtsin rohkem väärt ja uhkelt solvunud olla. Ollagi üksi ja vihane, turris ja kurvameelne. Aga siis, pärast juutuubidiskot ühele läksin hoopis tagatuppa, tõmbasin selga pika kleidi, värvisin varbaküüned ploomilillaks ja lükkasin sandaalid sinna otsa. Võtsin nurgapoest pudeli valget veini ning astusin suurt ja rasket pruuniks värvitud puuväravat lahti tõugates pooljonnisena rohelisse aeda.

Pilt: Ringa

         Kõik olid kohal. Olijaid tuli iga veerandtunniga juurdegi. Toit sai kiiresti otsa ja vaagnad tühjaks, kuid degusteeritavaid pudeleid otsiti kapi otsast iga natukese aja tagant muudkui juurde. Lõuna-Euroopast naasnud seikleja saatis vahetevahel teisest lauaotsast uudishimulikke naeratusi. Ignoreerisin. Jõin palju veini. ME jõime palju veini. Naersime, naersime palju ning kuulasime nutitelefonist Carley Rae Jepseni pophitti ai riili-riili-riili laik ju, mille videos laulis neid paduausaid sõnu nakatavalt Hollywoodi vanameister Tom Hanks ise. Veini sai niipalju, et pärast roheluses söömist ja joomist ning videvikuvalguses Joonase toas tantsimist suundusime kümne või rohkemakesi õhtusuminast soojale linnaplatsile. Südaöise seansi kavas oli Prantsuse uue laine filmiteos hullunud Pierot'st. Kõik joovastunult vintis ja üksteisesse armunud leidsime endile kohad kahte ritta festivali mustas plasttoolide meres. Joonas ei saanud muud moodi, kui pidi ikka ja jälle tagareast enda ees istuvale Laurile kaela langema ning teda sõpruses sülelema, sest oli nii õnnelik. Mina olin sattunud toolile Lauri ja Miku vahel. Jagasime kolmekesi üht sinipunast pleedi ja muudkui lobisesime ja lõkerdasime ning segasime kõiki teisi, sest ekraan ja film jäid meie rõõmu jaoks liiga kitsaks. Ja siis uinutas suur suveöö meid tasakesi magama...

Brahms ja sügistorm

Klassikaraadio küsib aasta lõpus: milline oli sinu selle aasta suurim muusikaelamus? Ma siis vastan.

Minu selle aasta suurim muusikaelamus oli vist 18. septembril. Sel päeval puhus Läänemere ääres kõva tuul. Tuulel oli kiire. Minul oli koolis nii kiire, elu tormas ja oli üldse ülepeakaela sassis. Pidin sõitma õhtuse rongiga Tallinnasse, et sealt hommikul tiiburiga Helsingisse vennale külla sõita. Olin seda reisi juba pikka aega plaaninud. Esialgu pidin sõitma juba reedel, aga Helsingi transpordi üldstreigi tõttu vahetasin piletid viimasel hetkel laupäeva peale, sest kui metroo ega takso ei sõida, siis oleks venna juurde Vuosaarisse jõudmine paras matk olnud. Siis aga, paar tundi enne rongi peale minekut, kui olin pakitud seljakoti juba esikusse valmis tõstnud, saabus mu telefoni laevafirmalt sõnum, et kõik väljumised on tormi tõttu terveks nädalavahetuseks tühistatud. Laevafirma broneerimistelefon andis ainult kinnist tooni ja nii ei õnnestunud mul hankida asenduspiletit ka ühelegi suurtest parvlaevadest, mis tugevale tuulele vaatamata ikka veel üle lahe sõitsid. Olin nii pettunud. Tahtsin sel nädalavahetusel nii väga ära sõita, et kõigest kiirest ja segasest kasvõi korraks eemale saada, kallist venda näha ja uut värsket õhku hingata. Olin oma mõtetes juba Tartust kaugel, aga nüüd sundisid need pagana Maa atmosfääri hoovused mind vastu tahtmist paigale jääma.

Aga sel 18. septembri õhtul toimus Vanemuise kontserdisaalis ka Vanemuise sümfooniaorkestri ja koori hooaja avakontsert. Mõtlesin siis oma koorilauljast sõbrale, kes mõned päevad varem oli kontserdile kutsunud ja sooduspiletit pakkunud, kuid millest tookord ära ütlesin, sest pidin ju tol õhtul hoopis ära sõitma. Nüüd helistasin talle ja ta hankiski mulle viimasel hetkel pileti, rõdule. Vabandas, et saada oli vaid koht posti taga, aga akustika pidavat seal vähemasti hea olema. Jooksin sõbra juurest piletiga koju, hüppasin duši alt läbi, libistasin selga pika musta siidkleidi, haarasin ehtekarbist kõrvarõngad, piserdasin enne uksest väljumist juustesse veidi lõhnaõli ning kiirustasin Vanemuisesse. Teel teatrisse, mis on vaid mõneminutilise jalutuskäigu kaugusel, laperdas mu kleidi siid tuules nagu meeletu ning tekkis tunne, et lendan koos puulehtedega. Jõudsin teatri garderoobi, mis oli juba tühjenemas, andsin mantli ära ja tõttasin kiirel sammul treppidest üles. Aga teel nägin üht tuttavat selga ja kui too mind hetk hiljem trepi pöördudes silmas, valgus üle ta näo rõõmsa üllatuse helk. Tervitasime, mõlemal kohtumise üle hea meel. Kulus veel hetk, kuni ta uuris, kas kontserdil vaheaeg ka ikka on, et saaksime kohtuda. Ma arvasin, et mitte, soovisin talle ilusat elamust parteris ja ruttasin oma tuulest ja elust sassis peaga, must siid ikka ümber jalgade, trepist üles. Minu istekoht oli tõepoolest pooleldi posti taga. Rahvas kogunes ja leidis üles oma kohad, saali uksed suleti ning kontsert algas. 

Ja siis juhtus muusikaelamus. Lavale tuli Vanemuise sümfooniaorkester ja koor ning kavas seisis Brahmsi "Saksa reekviem". Ma polnud teosega varem tuttav, kuid tol õhtul seal kontserdisaali rõdul istudes, pea tormist, sassiläinud plaanidest, ootamatutest kohtumistest ja pilkudest hajevil, sain Brahmsi muusikast ja vanemuislaste esitusest tõelise üllatuselamuse. See muusika oli traagiline ja pidulik, õrn ja võimas ühekorraga. Teos oma vahelduvate orkestri-, koori- ja solistipariidega oli nii mõjusalt mitmekülgne. Vahepeal vallutas saali pillide ja inimhäälte mürin, siis jälle delikaatne piano. Istusin seal ja tundsin, kuidas mu keha toolile maha jäi ja ma ise kusagil hoopis mujal hõljusin. Ma ei tee nalja :) Mäletan, et kui mulle mu ihuliikmed mingil hetkel uuesti meelde tulid, siis tundus, justkui asuksid nad kilomeetrite taga. Käed süles olid justkui kellegi teise omad ja jalad ei kuulunud mulle. Olin mina ja mu hing, tuules ja muusikas. See oli hetk, kui kõik oli üks, olemine oma peadpööritavas kõiksuses.

Vaheaega kontserdil tõepoolest polnud. Pärast kontserti läksin mäest alla linna sõbra sünnipäevale ja kuidas ma ka ei püüdnud kohal olla, siis oma mõtteis viibisin ikka veel Vanemuise saali lae all. Kulus tükk aega, enne kui suutsin sünnipäevaliste juttudega kaasa minna ja Brahmsi ning tuule õue ukse taha jätta.

See oli lugu elamustest. Sellest, kuidas meil on keha, aga ka hing ning mis saab, kui nad korraks teineteisesse ära kaovad. Sellest, kuidas me elu määravad juhuste jadad, millest sünnivad hetked, kui siin ja praegu muutub ajatuks ja kõiksuseks. Ja lõpuks oli see lugu sellest, kuidas ühest tühistatud laevasõidu pettumusest võib saada hoopis midagi head ja kaunist.

P.S. Soome külla jõudsin kuu aega hiljem ja tormi asemel võttis mind siis üle lahe vastu hoopis õrn briis ja põski paitav päike.

Võib olla armastus on ookean

Tegin ükspäev raamatupoes aega parajaks ja sattusin selle Hando Runneli luuletuse otsa XXVI laulupeo luulekogumikus "Puudutus" :)

Võib-olla armastus on ookean. 

Kus mina tean, kas mina mõõta saan. 

Ma seisan siinpool kaldal, sina seal. 

Ja armastus see mühab vahepeal. 

Oh häda, häda - ees on ookean, 

kuid puudub aer, kuid puudub aeroplaan, 

ja pole silda, pole laeva vees, 

on üksi otsatus, on armastus me ees.

Internet

Umberto Eco una volta ha detto che internet assomiglia a Funes el memorioso, protagonista di un racconto di Jorge Luis Borges: personaggio dotato di una memoria infinita, ricordava ogni cosa ma, al tempo stesso, era incapace di ragionare perché inabile al filtro, alla selezione. (Corriere Della Sera)

Eesti keeles oleks see umbes nii:
"Umberto Eco on öelnud, et internet sarnaneb Jorge Luis Borgese ühe jutustuse peategelase Kõikemäletav Funesega: see on tegelane, kellele on antud lõputu mälu, kes mäletab kõike, aga kes samal ajal ei suuda seda kõike mõtestada, sest pole võimeline infot filtreerima, valima."

Kevadine luulepalang

Kui õitseb sirel ja laulab ööbik, siis tuleb ikka luulepalang peale :D



Juunimesi

Külm näris
vedas harali
mustvalgeid vagusid
Taevas kriiksus
Tilkus aprill ja salaja pungus
mind ja sind - muusikat - soojaga suudlema sõnus... 
Suvi
Suve varjud on laiad ja lehised
magus-magus
magus
on juunimesi
wish you were here

Päeva loomine

Kell hakkab kaksteist saama. Päev hakkab looma. 12ks on päeva suund välja kujunenud. Hommikul on kõik võimalik, päeva teed on kõik valla, toimub üks suur käivitus ja sammu sisse seadmine. Kuid 12ks on päev juba enamvähem loonud, paigas, on enam-vähem teada, mis pärastpoole juhtuma hakkab. On selge, milline on ilm, mis toimub maailmas ja mis hakkab toimuma minu õhtus ja teiste õhtutes minu ümber. Üsna kindel on isegi see, mis hakkab toimuma Roomas ja Londonis, ja et argentiinlased alles magavad. Alates kella viiest pärastlõunal toimub aga päeva lõpetamine, vaikne kokku ja joone alla tõmbamine söögi, trenni, teleka ja jalavanni või tantsupeoga.

Mõra valguse jaoks

- There's a crack in everything, that's how the light gets in. -

Eesti keeles kõlab see umbes nii: igas asjas on mõra sees, sealtkaudu pääseb valgus sisse.

Üritan end lohutada, et tänane väsimus-tüdimus minus ja teistes on ka üks mõra, selline, mille kaudu homme valgus sisse pääseb :) Lisaks olen abinõudena kasutusele võtnud soojuse ehk sooja tee, ja muidugi muusika.

Meelerahustajad

Eile õhtul voodis und oodates tabas mind paanikahoog sarjast "appi mida ma (oma eluga) teen, varsti suren ära, kõik võib iga hetk lõppeda, mis mõte mu elul on, jne jne", nagu vahel ikka ette tuleb. Otsisin siis peaaegu sama suure paanikaga seda, millega oma meeli lohutada ja mõtteid mujale viia. Oleks olnud päev, oleksin pöördunud vana teada-tuntud tegevuse, koristamise ja küürimise, juurde. Aga oli öö ja naabritädi vaevalt mu öist koristamisaktsiooni oleks hinnanud. Pealegi olin liiga väsinud, et voodist välja ronida. Omamoodi turvalisust on mulle alati pakkunud raamatud oma võluvalt tagashoidliku meediumiga. Nii võtsin kätte ja lugesin peatüki Karl Ristikivi "Hingede ööst", aga ei, see ei aidanud absoluutselt. Ristikivi tekst tekitas hoopis suuremat eksistentsiaalset ärevust. Tegelikult olen viimastel aastatel sageli unejutuks lasteraamatuid lugenud, just sellesama nende rahustava ja terviklikku maailmapilti loova omaduse tõttu. Aga eile polnud ka ühtegi sellist käepärast. Lõpuks otsisin välja itaalia keele grammatika, mille lugemist ja meeldetuletamist olin juba pikka aega plaaninud ette võtta. Ja nõnda, määravate ja umbmääraste artiklite kasutamise ja nimisõna mitmuse moodustamise reeglitesse süvenedes rahunes ka hing - kõigel on siiski oma eesmärk ja koht.

Minu (järele proovitud ja tõestatud) hinge- ja unerahu toojad:

- koristamine (päevasel ajal; naabrite puudumisel ka öisel ajal)

- joonistamine ja meisterdamine (kui on piisavalt jaksu, et voodist välja ronida)

- lasteraamatud

- grammatikad

Raamatute puhul on mõju alati kõige suurem siis, kui tekst on paberkandjal (ei mingeid ärevaid helendavaid ekraane!). Seega soovitan investeerida näiteks ühte põhjalikku eesti keele grammatikkasse (ühe saab välja printida näiteks siit) ja mõnda oma lemmikvõõrkeele grammatikasse ning need paberraamatutena koju öökapile muretseda :) 

Soovin head ööd!

*.

Üks joonistus mõne aasta tagant, tehtud musta tindipliiatsiga.
Tüdrukul on segaduse asemel lilled peas :)

Pavese

Üks eriline Itaalia kirjanik, Cesare Pavese, on kirjutanud järgmised read.

Se desideri viaggiare lontano e velocemente, viaggia leggero. Scarica tutte le tue invidie, gelosie, vendette, egoismi e paure.

Eesti keeles kõlab see umbes nii:

Kui tahad reisida kaugele ja kiiresti, reisi väikse pagasiga. Jäta maha oma kiivus, armukadedus, kättemaksusoov, isekus ja hirm.

Keskpäeva espresso

Kaks päeva, kaks lõunat, kaks espressot.

Üks õige kohv on must nagu öö, palav nagu põrgu ja magus nagu armastus.

Roland Barthes'i "Mütoloogiad" (Varrak, 2004): esimest osa, mis hõlmab erinevate argielu teemade lahkamist nende müüte paljastades, soovitan kui väga vaimukat ja intellektuaalset, samas piisavalt kerget suvelugemist, teine osa (essee müüdist) on juba suuremat ajude ragistamist ja keskendumist nõudev, aga põnev samuti! 

Nt kirjutab Barthes fragmendis "Kirjanik puhkusel" kirjaniku puhkust käsitlevate ajakirjandusreportaažide kohta järgmist: Kõigepealt paistab kodanlast hämmastavat ja vaimustavat tema enda vaadete avarus, see, et ta tunnistab ka kirjanike õigust tavalise inimese kombel puhata. /.../ Mõistagi nõustutakse kirjaniku proletariseerumisega vaid piiratud määral ja üksnes selleks, et nähtusele seda kindlamini lõpp teha. /.../ Kirjaniku imetabast ainulaadsust tõestab see, et oma kuulsusrikka puhkuse ajal, mida ta vennalikult jagab tööliste ja poesellidega, ei lakka ta kunagi kui mitte just töötamast, siis vähemalt produtseerimast. Võltstöötaja, nagu ta on, on ta ka võltspuhkaja./.../ Niisiis pole lihtsameelne kujutluspilt "kirjanikust puhkusel" muidugi muud kui üks neid salakavalaid müstifikatsioone, mida korralik seltskond kasutab oma kirjanike veelgi kindlamaks orjastamiseks, sest miski ei tõsta mõne "kutsumuse" ainulaadsust paremini esile kui selle vastu seatud - mitte seda eitav, kus sa sellega! - sama elukutse hästi proosaline kehastaja: see on ju kõigi pühakuelulugude igivana nipp./.../ Kui kirjanikule avalikkuse ees hästi maine keha anda ja paljastada tema nõrkus valge veini ja verise biifsteegi vastu, siis muudab see tema kunstiloomingu veelgi imepärasemaks, lausa jumalikuks... (lk 33-36)

Teises kirjutises pealkirjaga "Sügavpuhastusvahendid" arutleb ta aga: Omo kasutab reklaamides kahte puhastusainete maailmas üsna uut omadust: sügavust ja vahusust.* Kui öeldakse, et Omo avaldab sügavpuhastavat toimet, siis järelikult eeldatakse, et pesul on sügavusmõõde./.../ Siinjuures väärib märkimist, et pesuvahendi abrasiivne funktsioon on osatud maskeerida võluva kujutluspildiga ühtaegu sügavast ja õhulisest substantsist... (lk 41-44)

*Barthes avaldas raamatu 1957. aastal!

Laimal on uued hullutavad mustikasefiirid!