Minu islandlased

...on väga mõnusad inimesed. Eks neid ole igasuguseid, nagu kõikide rahvaste hulgas, aga üldiselt mulle tundub, et ma islandlastega klapin :) Nad on mõnusad rahulikud ja põhjamaised, aga mitte nii üleolevad ja isalikud nagu vahel rootslased ja norrakad kipuvad olema. Ja tundub, et nende rahu ja tasakaal mõjuvad ka saare külalistele, sh mulle. Islandlased usaldavad üksteist ja ka oma külalisi. Kuritegevus on saarel väga väike, sest kui juba Eestis tunnevad kõik kõiki, siis Islandil ollakse lihtsalt üks suur suguvõsa. Nii näiteks sattusin lennukis teel siia enda kõrval istuvate islandlastega juttu ajama ja õige pea selgus, et nad tunnevad mu praktikajuhendajat, et too on pärit nendega samast linnast ja et tema õde käis ühega neist samas koolis jne jne :) Rahulike ja usaldavate islandlastega suhtlemise tagajärjel tunnen iga päevaga üha rohkem, kuidas ka minu turjalt kaob kühm, selg läheb sirgeks ja mõnus rõõmus rahu poeb hinge :)

Island on väike ja noor riik. Saare suurem asustamine sai alguse viikingitega enne esimest aastatuhandet. Hiljem loovutati iseseisvus ja maa kuulus aastasadu Norra ja Taani kuningate valdusaladesse. Iseseisvaks saadi pärast Esimest maailmasõda 1918. aastal, kuid toona rajatud Islandi kuningriigil säilisid tihedad sidemed Taaniga. Nii et ka Island tähistab tänavu 100. juubelit nagu Eestigi, kuid erinevalt meist suurt tähistamist ja pidustusi siin pole. 1944 sai alguse Islandi vabariik. Teise maailmasõja aegu olid saart "kaitsmas" nii Briti kui ka USA väed, kuna Islandil sõjaväge polnud (ja pole siiani). Ameeriklased jäid Islandile esialgse plaanitud mõne aasta asemel aastakümneteks ning see olevat paljusid kohalikke väga häirinud. Lõplikult suleti USA Keflaviki õhuväebaas alles 2006. aastal. Majanduslikus mõttes oli vägede siinviibimine maailmasõja järgseil raskeil aastail aga tegelikult kohalikele kasulik, kuid muidugi mõjutas USA väikest saarerahvast kultuuriliselt palju. Ja muide, sõjategevust pole saarel olnud viikingiaegadest alates.

Muuseumi väljapanek Teise maailmasõja järgsetest ameerikastumise sümbolitest saarel

Fun Fact: Islandi Rahvusmuuseumi, ehk islandlaste ERMi püsiekspositsioon tutvustab muu hulgas islandlaste geeniuuringute tulemusi, mille järgi tulid esimesed püsiasukad saarele peamiselt Norrast ja Briti saartelt. Kusjuures huvitav on asja juures see, et uuringu põhjal olid mehed pärit peamiselt tänapäeva Norra aladelt ja naised Briti saartelt. Ehk paistab, et viikingid võtsid omale Briti saartelt naised ja asustasid siis koos Islandi :) Sisserändajaid on saarel alati olnud, kuid siiski oli siin aastasadu üks homogeensemaid ühiskondasid Euroopas. Suuremad muutused on tulnud viimase kümne aastaga, kui Island majanduskriisi ja Eyjafjallajökulli vulkaanipurskega pikalt maailma uudiseveergusid vallutas ning maailm saare ja selle võlud "avastas". Nüüd on siin erandlikuna Euroopa riikide seas positiivne iive, mis suuresti tuleb just aina suurenevast siia paikseks jäävate seiklejate ja muude sisserändajate arvust.

Kuid lisaks inimestele elasid saarel aastasadu eraldatuses ka lambad ja hobused. Nii olevat mõlemad Islandil ühed tõupuhtamad maailmas. Tõupuhtus tõupuhtuseks, aga igal juhul on siin lambavill väga mõnus pehme ja muude heade omadustega ning hobused küll pisikesed, aga hirmus sõbralikud :)

Minu kohtumine sõbraliku Islandi hobusega

Tüüpiline Islandi talukompleks vanal ajal, ehk üksteise kõrval asuvad hooned, mis on seest omavahel uste ja käikudega ühendatud ning millel igaühel oli oma otstarve. Oma ühes rodus ruumide loogikaga on see mõnes mõttes üsna meie rehielamu sarnane. Pildid tehtud vabaõhumuuseumis.

Põhilised minu inimesed, kellega siin kokku olen puutunud, on kunsti- ja kultuuriinimesed.

Minu praktikajuhendaja Ragna on kohaliku disainikooli tekstiiliosakonna juhata ning vabakutseline tekstiilidisainer ja -kunstnik. Tema abikaasa on dokumentaalfilmitegija Thorkell, või lihtsalt Kell, kes on teinud näiteks filmi trendiennustajatest nimega "Trend Beacons", mida näidati 2018. aasta kevadel ka Eesti Moe Festivali filmiprogrammi raames Tartus. Kelli teine juba peaaegu tööks muutuv vaba aja tegevus on kokkamine. Ise ütleb, et tal on vaja arstilt retsepti rohu jaoks, mis talt kokkamishaiguse ära võtaks, kuna see haigus pidavat juba igasugused piirid ületama. Igal juhul kokkab Kell kohalikel taluturgudel ja nüüd vahel isegi üritustel, nagu sünnipäevad jms, leivanumbriks hispaanlaste paella. Ja räägib, et tema unistus on ehitada järelkärule monteeritud ahi, millega siis külast külla ja linnast linna süüa tegema rännata. Ragna ja Kelli köögis podisevad pidevalt pliidil hiigelsuured pajad lambalihaga ja käärivad kümned liitrid kombuchat. Mul on õnn olnud seal süüa head ja paremat alates omletist ja lõpetades imehea lasanje või kanasupiga. Ragnal ja Kellil on kaks teismelist tütart. Noorem tütar on 15aastane ja üsna sõnaaher (häbelik?) teismeline. Vanem tütar sai just 18, lasi suvevaheajal teha oma esimese tätoveeringu ning on väga avatud ja rõõmsameelne suhtleja. Mõlemad tüdrukud on ema töö tõttu aastaid elanud ja koolis käinud nii New Yorgis kui ka Berliinis, enne kui pere mõned aastad tagasi jälle Islandile maabus, ning ema sõnul on nad seetõttu oma vanuse kohta päris palju maailma ja inimesi näinud.

Minu teine uus sõber siin saarel on Ragga, kes on üks väga rõõmsa meele ja suure teotahtega noor islandi verd maalikunstnik. Ragga tuli Islandile tagasi aasta tagasi ja püüab end siin nüüd kohalikku kunstiskeenesse paika sättida. Vahepealsed kümme aastat õppis ta New Yorgis ja Itaalias Firenzes. Temaga ühendab meid Itaalia vaimustus, vintage-riiete armastus ja Ragna stuudio, mille üht nurka Ragga üürib.

Nagu juba nende kahe islandlase lühitutvustusest selgub, on islandlased suured maailmarändurid. Elu saarel on pannud nad alati meresid ületama ja kodust kaugel ära käima. Siiski tulevat nad enamasti kõik koju tagasi. 

Elu sellel muutliku ilmaga saarel keset Põhja-Atlandi ookeani olevat veel ühe islandlaste iseloomujoone põhjus: kohalikud on väga paindlikud. Sest sa võid ju pühapäevaks piknikuplaani teha, aga kui kahe tunni pärast sajab hoopis rahet või kolm päeva puhub hoopis tuul 40 m/s, siis tuleb lihtsalt plaane muuta ja seni näiteks kodus kampsunit kududa.

Koomiks ajalehest The Reykjavik Grapevine

Üks asi, millest olen ka keelt mõistmata aru saanud, on see, et kui kaks tuttavat islandlast mingil asjaajamise eesmärgil kohtuvad, siis alguses aetakse alati tükk aega niisama maast ja ilmast juttu. Alles seejärel jõutakse teemani, mille pärast kohtuti. Milline armas ja soe viis teistega läbi käimiseks! Meenutab mulle ammusi aegu Eestis, kui asja pärast külla minnes alguses ikka tükk aega niisama juttu aeti. Räägitakse viimasest välisreisist ja ema tervisest ja ühiste tuttavate käekäigust ja alles siis võetakse ette see õmblustöö tellimise või korteri üürimise teema, mille jaoks kokku saadi.

Islandlased on maailmakultuurile andnud saagad. Ja selle üle on nad väga uhked. Aga mitte ainult uhked, vaid nad ka loevad oma saagasid. Kusjuures neid loevad kõik, mitte ainult kirjandusteadlased. Ja sageli loetakse neid mitte ainult kord elus, vaid lausa igal aastal uuesti. Hakkasin ka mina siin üht, mis eesti keelde tõlgitud, otsast lugema ja sattusin juba 14. leheküljel selle tuttavliku mõnusa jutupuhumiskombe kirjelduse otsa. (Katkend "Njalli saagast")

Saagad ühe islandi nõia ehk taimedega lõngade värvija koduses raamaturiiulis. Tõend sellest, et islandlased tõesti saagasid loevad.

Teine asi, mis silma on jäänud, on üks füüsilise käitumise omapära. Nimelt asetavad islandlased tervitades ja ka juba jutu käigus sageli vestluspartnerile helgelt käe või käed õlgadele. Isegi võõrastele, kui nendega mingi suhtlus tekib. See teeb vestlused kuidagi eriti armastusväärseks ja tekitab tunde, et teine on vähemalt su kadunud sugulane või vana sõber.

Ja lõpuks, appi! Läksin Islandil Tinderisse, sest kuidas muidu kiiresti uusi sõpru leida, kui suurt kooli- ega töökollektiivi pole? Ja nii mulle soovitati Tinderit, kus maailmas ringi reisijad viimasel ajal armusuhete asemel just seltskonda otsivat. Niipalju kui olen kuulnud Eestis Tinderi kasutamise kohta, siis tundub siin olevat üsna sama olukord. Otsitakse üheöösuhteid, vaadatakse ja toksitakse niisama sõnumeid, tervet ja konkreetset suhtlust ja tutvumist on vähe. Aga üks asi torkas Islandil Tinderis meesterahvaid svaipides küll silma: väga palju on kohalikel meestel enda tutvustamiseks pilte väiksemate ja suuremate lastega. Olen kuulnud, et suhted on siin saarel vabameelsed ja moraal mitte väga kõrge, aga siiski, kas need on kõik suhtes pereisad, kes otsivad kõrvalehüppekaaslasi? Tundub natuke liiga vabameelne. Mu uus islandi sõber selgitas, et ei-ei, need on enamik ikka vabad mehed, aga neil on lihtsalt lapsed. Islandil saavat kõik lapsi ja sageli igast suhtest mõni. Nii et on inimesi, kellel on näiteks neli last, kellest igaüks on saadud eri mehe või naisega. Ja siis nad siin elavad hiiglaslike kärgperedena. Natuke keeruline pidi vahel olema, aga üldiselt võetavat asja rahulikult. Ja rongaisasid pidi väga vähe olema. Oma laste eest hoolitsetakse. Aga miks neid lapsi muudkui niipalju saadakse? Vastus sellele on islandlaste suust: "Kuidas miks neid lapsi saadakse? Aga lapsed ju lihtsalt tulevad!"