Õnnekaktused I (tali, 2020, Karlova)
Jah, ma olen nõus, et lääne inimestel kulub ära argirutu rattast välja hüpata ja rohkem enesesse vaadata, kuid see, mis juhtus 2020. aastal, oli väärastunud enesesse kapseldumine. Sest rahu ja harmoonia asemel tuli argirutu kohale ärevust tekitav sotsiaalmeedia elu ning inimlik kontakt, kui vähe seda ka enne mõnel polnud, asendus veelgi külmema Facebooki ja Youtube'i kosmosega.
Asi pole alati selles, et ei julgeks endale silma vaadata. Võib olla teiste seas ja väga üksi, ja üksi metsas ja mitte üldse üksi. Aga võib olla ka üksi metsas ja päriselt üksi, endaga sina peal, aga ilma inimliku kontakti - olgu pilgud, naeratused või mõttevahetused - üksi. Asi on erinevates inimtüüpides.
Ja lõpuks, inimene on ju sotsiaalne. Mis teeb meist inimese ja mitte looma või taime? Keel ja kultuur. Need aga sünnivad ainult kontaktidest. Ning jah, ka loomadel ja taimedel on keelt ja kultuuri (vt biosemiootika), aga me oleme siiski erinevad. Ja isegi, kui mõni meist on loomult rohkem rebase kui mõne teise inimese sarnane, siis lõpuks on ka loomade seas erinevaid olemise viise: on karu, kes elab üksi, aga ka hunt, kes liigub karjas. Mina olen nagu nagu Kadri, ja nagu hunt ning saan ideid ja sära teise inimese pilgust, mõttest ja puudutusest.
Nii et oo 2021, too palju uusi tutvusi ja vanu sõpru, põnevaid pilke ja võõraid mõtteid, rändamist ja seiklusi, et saaks sära silmadesse!
Seniks mõned hiljuti tehtud fotod ja kollaažid, ja äsja leitud muusikat, et kustutada maailma avastamise janu neis 2020. aasta viimastes detsembriöödes.
P.S. Huvitav, aga lumi õhtuses linnas tundub mulle millegipärast alati nostalgiline. Ja niivõrd, et mul kaob ajataju, kas aasta on 1965, 1985 või 2020?
Katie Schecter - Mind Over Body
Still Corners - Bad Movies
