Olengi maailma lõpus päral

Päris kummaline tunne on, kui salamõtted ja unistused päriselt teoks saavad. Ja veel nii ootamatult. Elu on ikka veider, kui keset juulikuud veel arvad, et saad augustis rahulikult vanaema juures aiamaal tomateid ja kurke korjata, aga paar nädalat hiljem leiad end hoopis sealt maailma lõpust, kuhu vahel unenägudes igatsesid. Ootamatuste ja nendega hakkama saamise terviseks! Ehk pikk jutt lühidalt: olen omadega Islandil :)

Siin puhub tuul ja purskab tuld, pritsib vett maa seest, mere pealt ja taevast, kaljude ja pilvede vahelt. Voolab laavat ja liustikke. Kivid on suured ja kindlad kui kalju või pudedad nagu liiv. Ja kõik on musta värvi. Või valge nagu lumi või lambavill. Või roheline nagu sammal. Ja mõnikord, siis kui hästi kõrgele mäe otsa jõuad, ootab sind ees täielik vaikus. Ei ühtki putukat ega lindu, mitte ühtegi. Ainult vulkaanid, must tuhk, sammal, tuul ja vaikus. Selline vaikus, et kõrvus hakkab kumisema. Ja siis oled seal sina, üks pisike ajalik hingav olend, kes mõtleb ja tunneb. Oled ainult üks mööduv olemise kübe keset seda suurt päris ja igavikulist olemas olemist.

Ja me kahe päeva trippimine kaardi peal