Ja algus

 Kujuta ette, et on öö. Ja sa oled pikali paksus lumes...

Jai Uttal & Ben Leinbach - Goppala Lullaby

Foto: tak_tatata (via Colossal)

Lõpp

Õnnekaktused I (tali, 2020, Karlova)

2020 lõpeb, kogu oma hiilguses ja viletsuses. Nagu Kadri Voorand ütles: muudkui räägitakse, kuidas 2020 on nii tore ja sai sissepoole vaadata ja kuidas isolatsioonis loomingulisus muudkui vohama ja õilmitsema hakkab. Tegelikult on see aga paljude loojate jaoks piin. Ja stress. See on ängistav neile, kes saavad inspiratsiooni teistest inimolenditest ja rändamisest. 

Jah, ma olen nõus, et lääne inimestel kulub ära argirutu rattast välja hüpata ja rohkem enesesse vaadata, kuid see, mis juhtus 2020. aastal, oli väärastunud enesesse kapseldumine. Sest rahu ja harmoonia asemel tuli argirutu kohale ärevust tekitav sotsiaalmeedia elu ning inimlik kontakt, kui vähe seda ka enne mõnel polnud, asendus veelgi külmema Facebooki ja Youtube'i kosmosega. 

Asi pole alati selles, et ei julgeks endale silma vaadata. Võib olla teiste seas ja väga üksi, ja üksi metsas ja mitte üldse üksi. Aga võib olla ka üksi metsas ja päriselt üksi, endaga sina peal, aga ilma inimliku kontakti - olgu pilgud, naeratused või mõttevahetused - üksi. Asi on erinevates inimtüüpides. 

Ja lõpuks, inimene on ju sotsiaalne. Mis teeb meist inimese ja mitte looma või taime? Keel ja kultuur. Need aga sünnivad ainult kontaktidest. Ning jah, ka loomadel ja taimedel on keelt ja kultuuri (vt biosemiootika), aga me oleme siiski erinevad. Ja isegi, kui mõni meist on loomult rohkem rebase kui mõne teise inimese sarnane, siis lõpuks on ka loomade seas erinevaid olemise viise: on karu, kes elab üksi, aga ka hunt, kes liigub karjas. Mina olen nagu nagu Kadri, ja nagu hunt ning saan ideid ja sära teise inimese pilgust, mõttest ja puudutusest. 

Nii et oo 2021, too palju uusi tutvusi ja vanu sõpru, põnevaid pilke ja võõraid mõtteid, rändamist ja seiklusi, et saaks sära silmadesse!

Seniks mõned hiljuti tehtud fotod ja kollaažid, ja äsja leitud muusikat, et kustutada maailma avastamise janu neis 2020. aasta viimastes detsembriöödes. 

P.S. Huvitav, aga lumi õhtuses linnas tundub mulle millegipärast alati nostalgiline. Ja niivõrd, et mul kaob ajataju, kas aasta on 1965, 1985 või 2020?

Katie Schecter - Mind Over Body

Õnnekaktused II (tali, 2020, Karlova)

Õnnekaktused III (tali, 2020, Karlova)

Still Corners - Bad Movies

Sume on öö

 

+28'C, Tartu, Põhja-Euroopa, planeet Maa

Foto siit.

Skinshape - album Oracolo

Plakatilood

Veetsin üle hulga aja paar õhtut Photoshopis, Illustratoris ja InDesignis. Mõnus oli! Tegin me koorile jõulukontserdi plakati...

Öösel

2018. aasta veebruarikuise Müürilehe juhtkirjas räägib Piret Karro murelikult, kuidas Karlova kohalt on kala ära kadunud.

Olin sõbra juures, Karlovas. Oli sügav talveöö. Ajasime juttu. Äkki lendas keset tuba väike liblikas. Sõber peletas putuka käega eemale ja seletas, et jah, lisaks kass Reinule, kes seal temaga elab, lendab vahel toas ka igasugu teisi elukaid. Bioloogiatudengina oli ta toonud sügisel metsast koju tüki sammalt, et oma riidekapis soodsates tingimustes sellest üht sääseliiki välja haududa ja siis mikroskoobi all uurida. Mõne aja pärast sääsed ilmusidki ja ka uurimine õnnestus. Aga koos sääskedega sündis samblast veel palju muud. Ja kuigi sammalt tal kapis enam pole, lendab korteris aeg-ajalt siiani ringi ootamatuid olendeid. Lisaks putukatele eksib selle aastatuhande öödesse messengeri sõnumeid ja instagrami laike. Vahel kubiseb pimedus saabumata teadete kurbusest või kihab saabunud sõnade rõõmust. Petlikult vaikse ja tühjana tunduv tume öö on täis elu ja kaost, kummastust ja olemise lummust.

Lisaks tõestab see lugu, et kala, mis mõnede kartuste järgi Karlova ja ehk ka Tartu kohalt kadunud on, on seal ikkagi endiselt olemas. Endiselt on selles linnas vähemalt üks poiss, kes oma pruunis riidekapis sääski kasvatab ning toas kassi koos liblikatega peab. 

Piltvaip Öösel / At Night

Torm ja vaikus

Ükskord lõikasin lõimi ja voolisin savi. Teinekord tõmbasin pintslit mööda musta paberit. Ükskord oli vaikus. Teinekord oli torm.

Minu maailm

Koolis oli vaja panna kokku kollaaž oma maailmast. Selleks, et saaks kampsuneid kuduma hakata :) Kui panna ausalt kokku see, mis inspireerib ja liigutab, siis tegelikult tahaks kõiki ja kõike sisse arvata. Ja raske on olla valimisel iseseisev. Mu maailm sai suurte valikute järel selline. Elustiili ja kudumikollektsiooni tööpealkirjaks "šikk mänguline", et oleks rahu ja sügavust, värve ja mängu, rütmi ja vabadust.

        MÄNGULINE
               VABA
AJAÜLENE

Pildid: tumblr, pinterest ja Liisu

Üks olemasolev bränd, mis mu mõtteid ja nägemust üsna täpselt jagab, on lasteriiete kaubamärk The Animals Observatory. Siin üks nende viimastest kampaaniavideotest (aga tasub vaadata ka kõiki teisi nende videoid!):

Planeerisin kollektsiooni

Ehk mängisin photoshopis. Teemaks ajaloolised trükimustrid.

PROPAGANDA!

Gifikunstnik Kerr tegutseb jälle

Sattusin juhuslikult ühe seni nägemata James Kerri gifi peale. Jätkuvalt lõbus ja vaimukas.

Pilt pärit siit: www.foodandwine.com

Ma tegelikult oskan küll visandada

(ehk väikse vihaga visandatud), mis sest, et mõnikord koolis välja ei tule!

Harjutused

Harjutan akvarellidega kätt. Kuna ma pole varem elus maalinud, on see ikka väga vaevarikas. Ostsin ükspäev kursaõe soovitusel uue karbi vene värve nimega Sonett ja tuju läks väga rõõmsaks. Millised kirkad ja selged toonid! Maalisin karbi proovimiseks vanaemadele emadepäevakaardid. Ühele panin pildile moonid, sest just need on selle vanaema lemmikud, ja teisele meeldib roosa, nii et tegin kirsiõied. Tasapisi hakkab midagi välja tulema :)

Skulptuuriklassis

Kolmas töö, mis tegime, oli 360 kraadi vaadeldava tüdrukuskulptuuri (paistab vasakul) näofragmendi lahendamine 180-kraadise reljeefina. Põnev. 

Skulptuuri autor oli meie õppejõud ise, ja skulptuur tehtud 1982. aastal, arvutasime, et modell on nüüdseks 40-aastane :)

Särisevad võnked

Inspireeriv kunstnik Daniel Sierra arvutigraafikateos "Oscillate" katsetab muusika ja lainetega.

OSCILLATE from Daniel Sierra on Vimeo.

Skulptuuriklassi saavutused

Erinevalt pliiatsist, söest ja joonistuspukist sattusin skulptuuriklassi ja savi otsa sel sügisel elus esimest korda. Aga mulle meeldib! Väga! Meeldib sama, mis joonistamisegi juures, uurida ja puurida asjade ja inimeste valgusi ja varje, ühe nurga alt ja teise nurga alt, teha koguaeg vigu ja neid koguaeg parandada ning nii muudkui tõele lähemale jõuda :)

Esimene töö: ülesanne oli vormida geomeetriliste kujunditega minimalistlik reljeefne skulptuur. Õppejõud tegi ise pool tööd ära, nagu kõigil, ja oli ülirahul :D Pildil pole võib-olla hästi näha, kuidas lisaks kesksele püramiidile reljeefi paremalt ülanurgast pind samuti jõudsalt välja kasvab. Kui valmis sai ja ära hinnati, viskasime kõik oma tööd uuesti musta plastvanni muu savi juurde tagasi saviks saama, valus! :)

Teine töö: kopeerida (valge kipsist koopia alusel, mis vasakul taustal paistavad) Michelangelo Taaveti (siin näeb tervet skulptuuri) näofragmenti. Mudisime seda teha kolm neljapäeva ja oli väga põnev. Ning sama valusalt nagu eelminegi kord läks kogu see vaev pärast tänast hindamist otse tagasi anonüümsesse savihunnikusse. 

Mu oma siin kõige vasakpoolsem

Graafiline

Mässasin algeliste programmidega, nagu Paint, Word ja GIMP2, ja ühest mu vanast tušijoonistusest sai raamatukaas.

Ja see on see krokiitunnijoonistus, mida pildistasin, 

siis arvutisse tõmbasin ja töötlesin.

Selles pildis on midagi :D

Autor on James Kerr, pärit siit.

Metsiku lõunamaa asukad

Ben Zeitlini "Beast of the Southern Wild" (2012) on suurepärane film, imeilus ja põnev, nii õrn ja karm, samal ajal sürreaalne ja nii reaalne. Üks parimaid filme, mida ma kunagi näinud olen. Vaatasin seda ilma igasuguste ootusteta, tausta uurimata, mõtteid ette seadmata, nagu ma tavaliselt ikka teen, ja see film võttis hinge kinni. Pani südame värisema, põnevusest kloppima, kaasa tundma, rõõmustama ja naerma, valust nutma, ilust helisema.

Kunstnik Caras Ionut paistab jagavat Ben Zeitlini mõtteid ja tundeid. 

Pilt: thisiscolossal.com

Seung Mo Park ja alumiiniumtraat

Pildid: thisiscolossal.com

Maailma avastamine

Suurepärased fotolood maailma avastamisest, kunstnikuks Alain Laboile. Aitäh Tibinnile, et jagas! Siin üks killuke neist, palju-palju pilte, mida võibki vaatama jääda, on veel üleval siin Alaini veebisaidil...