Olin sõbra juures, Karlovas. Oli sügav talveöö.
Ajasime juttu. Äkki lendas keset tuba väike liblikas. Sõber peletas putuka
käega eemale ja seletas, et jah, lisaks kass Reinule, kes seal temaga elab,
lendab vahel toas ka igasugu teisi elukaid. Bioloogiatudengina oli ta toonud
sügisel metsast koju tüki sammalt, et oma riidekapis soodsates tingimustes
sellest üht sääseliiki välja haududa ja siis mikroskoobi all uurida. Mõne aja
pärast sääsed ilmusidki ja ka uurimine õnnestus. Aga koos sääskedega sündis samblast
veel palju muud. Ja kuigi sammalt tal kapis enam pole, lendab korteris aeg-ajalt
siiani ringi ootamatuid olendeid. Lisaks putukatele eksib selle aastatuhande
öödesse messengeri sõnumeid ja instagrami laike. Vahel kubiseb pimedus saabumata
teadete kurbusest või kihab saabunud sõnade rõõmust. Petlikult vaikse ja
tühjana tunduv tume öö on täis elu ja kaost, kummastust ja olemise lummust.
Lisaks tõestab see lugu, et kala, mis mõnede
kartuste järgi Karlova ja ehk ka Tartu kohalt kadunud on, on seal ikkagi
endiselt olemas. Endiselt on selles linnas vähemalt üks poiss, kes oma pruunis
riidekapis sääski kasvatab ning toas kassi koos liblikatega peab.
Piltvaip Öösel / At Night
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar