Wes ja Adrien teevad jõuluimet

Suve lõpp

Elvis elab ikka veel

Huh kui magus, aga noh, vahel on neid lumehelbeid ja naeratusi ka vaja :)

SUSA

ehk "Supilinna Salaselts" ongi jõudnud kinolinale. Ja ikka lauluga!

Oh suvi :)

Movie magic

Pidime fotokursuse raames tegema koolis väikse filmikese Tartu sügisest. Ja siin ta on! Minu elu esimene muuvi! :D Tunded on ülevad, mõistan vaikselt juba Tarantinosid ja teisi, sest nii kui laul taha ja tiitrid takka said, hakkas hing ihkama punasele vaibale ja muud. Ja kriitikud, olge siis armulised algaja filmitegija suhtes :)

P.S. Filmimiseks kasutasin värisevate kätega nutitelefoni, monteerimiseks ja helindamiseks Windows Movie Makerit.

PÖFF 2014

Eelmise aasta lugu külmetavast kunstnikust oli Inside Llewyn Davis, sel aastal Taani film En du elsker (Someone You Love). Mõlemad kulgevad härmas põhjamaises vaikuses ja on täis südantsoojendavat muusikat.

Lugu üksildasest südamest ning sellest, kuidas pääsemine ja lunastus tulevad läbi armastuse:

En du elsker filmi nimilaul taani muusikult Tina Dicolt:

tARTuFF 2014

Kõhtu tulevad liblikad selle pildi peale :)
Autor Marek Metslaid (via tARTuFF)

Subtiitrimaagia: platsi keskel on näha soojakut,
mille lahtise tagaukse mustavas augus võib hea tahtmise korral eristada valget täppi,
mis on helendav arvutiekraan, mille taga toksin mina "Cherbourg'i vihmavarjudele" eestikeelseid supakaid :)

Ja siit mu armas publikuhordide eest kaitsmiseks tarastatud soojak seespoolt:

foto: Liisu

Andeks andmise laul tARTuFF 2014 avafilmist "Begin Again"

Suvine Tartu...

...on nagu seiklusfilm seiklusfilmis! :D

Sattusin täna selle suve Taaralinna igat nurka raputava Supilinna salaseltsi jõeäärsetele võtetele abikäeks õhku rahvast puhtaks hoidma ja sain walkitalkitada, juhhaidii! Taamal tuiskab ATV kaamera ja helimehega, et filmida veelkord jõel kihutavat paati, seekord ilma pargiteel kihutava politseiautota ;)

Uus aasta suure iluga

Käisin "La grande bellezzat" (2013, Paolo Sorrentino) vaatamas. Ja hõljun nüüd kusagil maa ja taeva vahel, ajatus igaveses linnas ja suurt ilu - elu - aimates. Ja ei taha vist tükk aega ühtegi filmi vaadata, sest kõik tunduks nii tühine ja pisike. Soundtrackil on ka Arvo Pärt, aga jagan siin hoopis üht teist lugu.

I'd call you now to tell you I'm thinking of you
But it does me no good when the phone is just blocking my view
And I would sail back to you
And I would sail back to you

And I would come back and admit that it wasn't your fault 
But I'm tired and unwilling to be the only one who was wrong
And I would sail back to you
And I would sail back to you
And I would sail back to you

I'll be sailing on your deep blue eyes...



Filmi treiler:

Adv

Kuidas ma advendiaja algust tähistan? Ei tee piparkooke, ülikooli tõrvikurongkäigule ka ei jõudnud ja ballile jääb minemata. Käisin hoopis küla kurnamas ja sain rattal lõpuks kummid täis pumbatud, siis sõitsin läbi lumesaju poodi musta niidi järele, ja siis olgu, tunnistan üles, sõin ka jõululõhnalisi mandariine (huvitav, kuidas eelmise aastaga võrreldes on sõnal "mandariinid" veel üks teine ja sügavam maik juures, ja teadmine, et need tulevad Gruusiast...). Ja nii ma tähistan 1. detsembrit hoopis sellega, et uurin netiavarustest reväärkrae õmblemisjuhiseid, muudkui traageldan ja traageldan, pööran kangatükke edas- ja tagurpidi - õmblen mantlit vol 2! Ja mõtlen ikka veel Llewyn Davisi peale. Ja punase kassi peale.

Nii et paistab, et minu saabunud talve soundtrack on lumine muinasjutt külmetavast laulikust ja kassist.

What's on your mind, baby?

Lühifilm mõtetest :) Tänks Jeka!

Bildungsfilm

Kui vanasti kirjutati bildungsromaane ehk raamatuid kasvuraskustest ja küpsemise käänulisest teest, siis nüüd tehakse sel teemad häid filme. Nägin pärast aastat ootamist lõpuks ära Noah Baumbachi Frances Ha, mõnusalt piinlik ja aus ja armas ja naljakas, ja lahke lõpuga. Käsikirja on koos kirjutanud Baumbach ja peaosatäitja Greta Gerwig. Ja hästi tehtud, sest see on üle pika aja üks väga relatable film :)

Hea lugu soundtrack'ilt:

Lepitajad mandariinid

Käisin "Mandariine" (2013, stsenarist ja režissöör Zaza Urushadze) vaatamas. Tükk aega ei saanud ja vahepeal ka ei tahtnud vaatama minna. Arvasin, et masendav ja sünge film, sõda ja koledused, mis ei teeks novembripimedust üldsegi paremaks. Aga täna otsustasin siiski minna, et film ikka just kinolinal ära näha. Ja ma sain suure ilusa ja hea üllatuse. See pole üldse kole ja pime lugu, vaid nii-nii ilus. Üks porine ja sompus Abhaasia nurk on täis hellust ja julgust, seal käib kõige vanem võitlus - võitlus hea ja kurja vahel. Ja võitjaks on hea. Mis võiks veel helgem olla, kui selline lugu :)

Küsin siiski veel üle: kas hea ikka võidab selles loos kurja? Suurepärase Lembit Ulfsaki mängitud vana mees (keda vist kõik endale vanaisaks tahaksime) lepitas tarmukuse ja elukogemusega isalikult kaks vaenutsevat inimvenda (selle poolest pälviks film mõnd rahvusvahelist rahupreemiat, igatahes kindlasti rohkem kui mõni Obama või Putin). Lõpuks hävitas aga vägivald ikkagi nii palju kalleid elusid. Mis on kahe mehe lepitamine kümne tapluse kõrval? Siiski, leian ma, on headus filmis võitjate poolel. Alustuseks ei võrdu surm kurjusega (kuigi selles loos on surmad vägivaldsed, kurjad), surm on inimeseks olemise osa, selle alguses sidalduv lõpp. Samuti nagu inimeses peituva kurjuse teine ots on headus. Need kaks poolt on meis kõigis, üheskoos. Ning seda teist poolt aitabki see film üles leida, oma ligimises näha. Kuigi kurjus on varjutanud headuse, on viimane siiski kusagil sealsamas alles. Ajaloo ja elu hammasrataste vahele jäämise teemade, paguluse ja igavese küsimuse "kus on kodu?" kõrval on kõige suurem ja ilusam sõnum sellelt filmilt minule lootus ja usk headusse - usaldus. Usaldus on see, mis annab hingerahu, on see koht, kus sa annad osa endast ja oma võimust teise inimese kätte ning asetad ta seeläbi endaga samale pulgale, ja vastupidi. Niisugune võimu äraandmine, teise kätte loovutamine seob ühe inimese teisega kokku rohkem kui miski muu. Ning siis ei kipu me enam kellegi elu kallale, sest siis on minu elu sinu elu, ja sinu elu on minu. 

Lõpetuseks veel filmi esteetilisest küljest. Peaosalist Ulfsakit juba kiitsin ning sama väärivad ka kõik teised filmi näitlejad. Sündmuskoht on piiratud: küla, kaks majapidamist, siia-sinna veel paar muud loodusvaadet, kuid see ei muutu üldsegi halliks ja igavaks, nagu võiks arvata. Filmi pildikeel on minimalistlik ja lihtne ning piisavalt poeetiline (mandariinisalu kohale tõusev kaamera), kuid ei muutu kunagi liiga ülepingutatuks ning säilitab alati soojuse ja läheduse, sellesama, mis juhib filmi draamat ja tegelasi. Kokkuvõttes toetas pilt suurepäraselt sõna ja tegu ning vastupidi, tulemuseks on õnnestunud tervik. Minimalistlik on ka heli, üks korduv kaunis motiiv, mis koos oranžide mandariinidega pinevale loole teatud mõttes turvalise tausta annavad. Kusagilt on mulle kõrva jäänud kriitika, mis süüdistab filmi liigselt konstrueeritud lõpus. Ma pole selle kriitikaga nõus. Kuigi lõpplahendus lahendab oma äkiliste võtetega mugavalt selle loo lõpetamise probleemid, siis ometi ongi see ju, nagu sõna isegi viitab, lõpplahenduse ülesanne. Kuidagi peab ju lugu lõppema, ja avatud lõppudest olen mina igal juhul  küll hetkel tõeliselt tüdinud. Ning lõpuks, see mis filmi lõpus juhtus, oleks juhtunud varem või hiljem, olgu sellel õuel või kuna hiljem sõjas. Film lihtsalt kiirendas ja tihendas sündmuste käiku, mis jällegi ongi filmi ülesanne. Arvan praegu, et see Gruusia-Eesti koostöös valminud film on minu kõigi aegade lemmik Eesti film.

Metsiku lõunamaa asukad

Ben Zeitlini "Beast of the Southern Wild" (2012) on suurepärane film, imeilus ja põnev, nii õrn ja karm, samal ajal sürreaalne ja nii reaalne. Üks parimaid filme, mida ma kunagi näinud olen. Vaatasin seda ilma igasuguste ootusteta, tausta uurimata, mõtteid ette seadmata, nagu ma tavaliselt ikka teen, ja see film võttis hinge kinni. Pani südame värisema, põnevusest kloppima, kaasa tundma, rõõmustama ja naerma, valust nutma, ilust helisema.

Kunstnik Caras Ionut paistab jagavat Ben Zeitlini mõtteid ja tundeid. 

Pilt: thisiscolossal.com

Salajane elu

Kui ma peaksin mõne seikluse alustamiseks julgustust ja indu vajama, siis saan seda siin vaadata.

Free Range

Pange soundtrack'ile hea muusika ja ma olen filmist (juba ette) ära võlutud!

Seekord võlusid mu ära Veiko Õunpuu (kohe-kohe esilinastuva filmiga "Free Range - Ballaad maailma heakskiitmisest", vt treilerit siin...) ja Alessi Brothers.

Bollywood hurmab

Tartuff tegi mu lõpuks tuttavaks Bollywoodiga kogu selle hiilguses: piltilusad võimatust energiast pakatavad-nakatavad tegelased, mõõtmatult sügavad armastused, üliseksikad tantsunumbrid, ülisumedad laulunumbrid, kuld ja kard, üle ääre pulbitsev elurõõm ja hingepõhjani pugev traagika.

Siin mõned laulunumbrid filmist "Jab Tak Hai Jaan", eestindatud nimega "Seni, kuni elan" :)

Suur Gatsby

Käisin Gatsby-filmi vaatamas. Mhm, mhm.. mhm :) Igal juhul, kõrghetked olid Leonardo DiCaprio põnevvõluv sooritus, Lana Del Rey valusmagus "Young and Beautiful" ja U2 "Love Is Blindnessi" surematust tõestanud kaver Jack White'i esituses. Ülejäänu osas pean veel läbi ja üle mõtlema. Siin aga mõned esmamuljed.

Üht ütlen küll kohe: filmi raamatuga (mida ma ikka veel lugenud pole, kuigi ootab juba aastaid riiulis) ma võrdlema ei kavatse hakata, sest see pole minu arvates üldsegi oluline. Raamat on raamat ja film on film, mõlemal on oma looja ja mõlemad on seetõttu omaette teosed, üks on lihtsalt teisest inspiratsiooni saanud, nii nagu kõik saab kõigest inspiratsiooni.

Aga nüüd filmist. Üldiselt oli nagu multifilm, ülikiirelt vahelduvad kaadrid, meeletud mastaabid ja kontrastid, pahviks löövat groteski kostüümidest tunneteni. Selle poolest meenutab Luhrmanni käekiri Tarantino ekraaniesteetikat. Tarantino tegelased ja tunded on palju vähem äärmuslikud, on igapäevasemad selle kõige paremas mõttes, sarnane on neil kahel eelkõige sündmuspaikade ja sündmustiku mastaapsus, ülikülluslikkus. Mõlemas on silmi ja närve pimestavat dünamiiti, nii Gatsby-filmi ilutulestikus kui ka Tarantino filmide plahvatavates majades. Aga tagasi Gatsby juurde, esimese hooga olin pettunud, sest see oli nagu teine "Moulin Rouge" ja sealjuures kordades teatraalsem kui teatris endas toimuv Punase Veski lugu. Tekkis tüdimus, et seda on ju juba tehtud! Aga teisest küljest, eks igal režissööril olegi oma käekiri, nii ka Baz Luhrmannil, ning selles pole ju tegelikult midagi halba. Nt muusika oli, nagu Luhrmannil alati, ülihea!! Siiski, me oleme harjunud küsima: mis oli uut? Kui loojal on oma käekiri, st oma piirid - oma värsimõõt, siis oluline on see, mida ta neis piirides uut suudab luua. Mille uueni Luhrmann oma loomingulistes otsingutes jõudnud on? Esteetika on "Gatsbys" endiselt üdini luhrmannlik, pulbitsedes juba eepool nimetatud grotesist, mis tekib kõrvutades ja miksides suurt ja väikest, uut ja vana. Ning Luhrmanni suurejoonelist esteetikat rahuldavad ainult suurejoonelised lood - the great. Nii nagu varem "Moulin Rouge'is", aga ka "Romeos ja Julias" ning "Austraalias", on ka "Gatsbys" keskne teema inimesi ja saatusi määrav armastus. Nii, leidmata silmatorkavat uudsust esteetikas ja teemas, küsin ma siis hoopis vastupidise küsimuse: peab looja alati uuenema, lõputult muutuma? Võib-olla on minu uudsuse ootused põhjendamatud, äkki sellest juba piisabki, milleni Luhrmann seni jõudnud on ning tema panusena ongi piisav juba see, mis ta meile seni andnud on. See on suured armastuslood, häbenemata ja kogu oma hiilguses, nii suured, ilusad ja valusad nagu me neid tegelikult läbi elamegi (realism missugune!). Armastust on ju ometi nii mitmesugust, selle variante niisama palju kui meid ning seetõttu on ka see teema potentsiaalselt ammendamatu. Luhrmann räägib meie (justnimelt meie kõigi!) armastustest milleski allahindlust tegemata, midagi kahandamata ja argistamata, sest armastus on alati erakordne, igaühe elus suur ja määrav. Seetõttu tundub ka Lana Del Rey muusika filmi soundtrackil ainuõige valik. Ka Lana ei häbene, ta laulab hinge põhjast ja hinge põhjaga, kirest ja kirega sellest, mida me kõik mõtleme ja tunneme, aga mida välja öelda ei julge, sest see pole in. Olen juba varem mõtisklenud Lana Del Rey edu fenomeni üle ja leidnud põhjuse just selles samas alasti ja otsekoheses tundelisuses, mis viimastel aastakümnetel nii moest on läinud ning mida meid häbenema on pandud. Elu ja mõte käivad spiraali pidi, alati tasakaalu ja tõde otsides. Maailmas pärast dekonstruktsiooni, kus nii pikka aega on valitsenud relativism ja pragmatism, lubavad Baz Luhrmann ja Lana Del Rey meil taas tunda ning annavad meile tagasi meie müüdi - suure müüdi armastusest.

Repertuaariga

Käisin Elektriteatris Indiefesti filmiprogrammist osa saamas. Kavas oli repertuaarikinode võludest ja valudest rääkiv dokumentaalfilm "The Rep" (2012). Oli üks kurblõbus film, aga rohkem ikka lõbus, väga soovitatav kõigile algajatele ettevõtjatele, olgu kinos või ükskõik kus mujal! :)

Soundtrackilt ka head mussi:

Elu edetabelid

Vaatasin jälle üle hulga aja Nick Hornby raamatul "High Fidelity" (e.k. "Elu edetabelid") põhinevat samanimelist filmi. Väga tabav: palju head nalja + head mussi + elulist filosofeerimist. Ja aastatega läheb üha paremaks, mõistetavamaks :) Ja kuigi ma tavaliselt ei viitsi raamatut lugeda, kui olen enne filmi juba näinud, siis võtan vist Hornby raamatu ikka ette mõnipäev...

“What came first, the music or the misery? People worry about kids playing with guns, or watching violent videos, that some sort of culture of violence will take them over. Nobody worries about kids listening to thousands, literally thousands of songs about heartbreak, rejection, pain, misery and loss. Did I listen to pop music because I was miserable? Or was I miserable because I listened to pop music?"- Rob

Nick Hornby tsitaate leiab veel siit... Soovitan!!