Käisin "Mandariine" (2013, stsenarist ja režissöör Zaza Urushadze) vaatamas. Tükk aega ei saanud ja vahepeal ka ei tahtnud vaatama minna. Arvasin, et masendav ja sünge film, sõda ja koledused, mis ei teeks novembripimedust üldsegi paremaks. Aga täna otsustasin siiski minna, et film ikka just kinolinal ära näha. Ja ma sain suure ilusa ja hea üllatuse. See pole üldse kole ja pime lugu, vaid nii-nii ilus. Üks porine ja sompus Abhaasia nurk on täis hellust ja julgust, seal käib kõige vanem võitlus - võitlus hea ja kurja vahel. Ja võitjaks on hea. Mis võiks veel helgem olla, kui selline lugu :)
Küsin siiski veel üle: kas hea ikka võidab selles loos kurja? Suurepärase Lembit Ulfsaki mängitud vana mees (keda vist kõik endale vanaisaks tahaksime) lepitas tarmukuse ja elukogemusega isalikult kaks vaenutsevat inimvenda (selle poolest pälviks film mõnd rahvusvahelist rahupreemiat, igatahes kindlasti rohkem kui mõni Obama või Putin). Lõpuks hävitas aga vägivald ikkagi nii palju kalleid elusid. Mis on kahe mehe lepitamine kümne tapluse kõrval? Siiski, leian ma, on headus filmis võitjate poolel. Alustuseks ei võrdu surm kurjusega (kuigi selles loos on surmad vägivaldsed, kurjad), surm on inimeseks olemise osa, selle alguses sidalduv lõpp. Samuti nagu inimeses peituva kurjuse teine ots on headus. Need kaks poolt on meis kõigis, üheskoos. Ning seda teist poolt aitabki see film üles leida, oma ligimises näha. Kuigi kurjus on varjutanud headuse, on viimane siiski kusagil sealsamas alles. Ajaloo ja elu hammasrataste vahele jäämise teemade, paguluse ja igavese küsimuse "kus on kodu?" kõrval on kõige suurem ja ilusam sõnum sellelt filmilt minule lootus ja usk headusse - usaldus. Usaldus on see, mis annab hingerahu, on see koht, kus sa annad osa endast ja oma võimust teise inimese kätte ning asetad ta seeläbi endaga samale pulgale, ja vastupidi. Niisugune võimu äraandmine, teise kätte loovutamine seob ühe inimese teisega kokku rohkem kui miski muu. Ning siis ei kipu me enam kellegi elu kallale, sest siis on minu elu sinu elu, ja sinu elu on minu.
Lõpetuseks veel filmi esteetilisest küljest. Peaosalist Ulfsakit juba kiitsin ning sama väärivad ka kõik teised filmi näitlejad. Sündmuskoht on piiratud: küla, kaks majapidamist, siia-sinna veel paar muud loodusvaadet, kuid see ei muutu üldsegi halliks ja igavaks, nagu võiks arvata. Filmi pildikeel on minimalistlik ja lihtne ning piisavalt poeetiline (mandariinisalu kohale tõusev kaamera), kuid ei muutu kunagi liiga ülepingutatuks ning säilitab alati soojuse ja läheduse, sellesama, mis juhib filmi draamat ja tegelasi. Kokkuvõttes toetas pilt suurepäraselt sõna ja tegu ning vastupidi, tulemuseks on õnnestunud tervik. Minimalistlik on ka heli, üks korduv kaunis motiiv, mis koos oranžide mandariinidega pinevale loole teatud mõttes turvalise tausta annavad. Kusagilt on mulle kõrva jäänud kriitika, mis süüdistab filmi liigselt konstrueeritud lõpus. Ma pole selle kriitikaga nõus. Kuigi lõpplahendus lahendab oma äkiliste võtetega mugavalt selle loo lõpetamise probleemid, siis ometi ongi see ju, nagu sõna isegi viitab, lõpplahenduse ülesanne. Kuidagi peab ju lugu lõppema, ja avatud lõppudest olen mina igal juhul küll hetkel tõeliselt tüdinud. Ning lõpuks, see mis filmi lõpus juhtus, oleks juhtunud varem või hiljem, olgu sellel õuel või kuna hiljem sõjas. Film lihtsalt kiirendas ja tihendas sündmuste käiku, mis jällegi ongi filmi ülesanne. Arvan praegu, et see Gruusia-Eesti koostöös valminud film on minu kõigi aegade lemmik Eesti film.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar