Käisin Gatsby-filmi vaatamas. Mhm, mhm.. mhm :) Igal juhul, kõrghetked olid Leonardo DiCaprio põnevvõluv sooritus, Lana Del Rey valusmagus "Young and Beautiful" ja U2 "Love Is Blindnessi" surematust tõestanud kaver Jack White'i esituses. Ülejäänu osas pean veel läbi ja üle mõtlema. Siin aga mõned esmamuljed.
Üht ütlen küll kohe: filmi raamatuga (mida ma ikka veel lugenud pole, kuigi ootab juba aastaid riiulis) ma võrdlema ei kavatse hakata, sest see pole minu arvates üldsegi oluline. Raamat on raamat ja film on film, mõlemal on oma looja ja mõlemad on seetõttu omaette teosed, üks on lihtsalt teisest inspiratsiooni saanud, nii nagu kõik saab kõigest inspiratsiooni.
Aga nüüd filmist. Üldiselt oli nagu multifilm, ülikiirelt vahelduvad kaadrid, meeletud mastaabid ja kontrastid, pahviks löövat groteski kostüümidest tunneteni. Selle poolest meenutab Luhrmanni käekiri Tarantino ekraaniesteetikat. Tarantino tegelased ja tunded on palju vähem äärmuslikud, on igapäevasemad selle kõige paremas mõttes, sarnane on neil kahel eelkõige sündmuspaikade ja sündmustiku mastaapsus, ülikülluslikkus. Mõlemas on silmi ja närve pimestavat dünamiiti, nii Gatsby-filmi ilutulestikus kui ka Tarantino filmide plahvatavates majades. Aga tagasi Gatsby juurde, esimese hooga olin pettunud, sest see oli nagu teine "Moulin Rouge" ja sealjuures kordades teatraalsem kui teatris endas toimuv Punase Veski lugu. Tekkis tüdimus, et seda on ju juba tehtud! Aga teisest küljest, eks igal režissööril olegi oma käekiri, nii ka Baz Luhrmannil, ning selles pole ju tegelikult midagi halba. Nt muusika oli, nagu Luhrmannil alati, ülihea!! Siiski, me oleme harjunud küsima: mis oli uut? Kui loojal on oma käekiri, st oma piirid - oma värsimõõt, siis oluline on see, mida ta neis piirides uut suudab luua. Mille uueni Luhrmann oma loomingulistes otsingutes jõudnud on? Esteetika on "Gatsbys" endiselt üdini luhrmannlik, pulbitsedes juba eepool nimetatud grotesist, mis tekib kõrvutades ja miksides suurt ja väikest, uut ja vana. Ning Luhrmanni suurejoonelist esteetikat rahuldavad ainult suurejoonelised lood - the great. Nii nagu varem "Moulin Rouge'is", aga ka "Romeos ja Julias" ning "Austraalias", on ka "Gatsbys" keskne teema inimesi ja saatusi määrav armastus. Nii, leidmata silmatorkavat uudsust esteetikas ja teemas, küsin ma siis hoopis vastupidise küsimuse: peab looja alati uuenema, lõputult muutuma? Võib-olla on minu uudsuse ootused põhjendamatud, äkki sellest juba piisabki, milleni Luhrmann seni jõudnud on ning tema panusena ongi piisav juba see, mis ta meile seni andnud on. See on suured armastuslood, häbenemata ja kogu oma hiilguses, nii suured, ilusad ja valusad nagu me neid tegelikult läbi elamegi (realism missugune!). Armastust on ju ometi nii mitmesugust, selle variante niisama palju kui meid ning seetõttu on ka see teema potentsiaalselt ammendamatu. Luhrmann räägib meie (justnimelt meie kõigi!) armastustest milleski allahindlust tegemata, midagi kahandamata ja argistamata, sest armastus on alati erakordne, igaühe elus suur ja määrav. Seetõttu tundub ka Lana Del Rey muusika filmi soundtrackil ainuõige valik. Ka Lana ei häbene, ta laulab hinge põhjast ja hinge põhjaga, kirest ja kirega sellest, mida me kõik mõtleme ja tunneme, aga mida välja öelda ei julge, sest see pole in. Olen juba varem mõtisklenud Lana Del Rey edu fenomeni üle ja leidnud põhjuse just selles samas alasti ja otsekoheses tundelisuses, mis viimastel aastakümnetel nii moest on läinud ning mida meid häbenema on pandud. Elu ja mõte käivad spiraali pidi, alati tasakaalu ja tõde otsides. Maailmas pärast dekonstruktsiooni, kus nii pikka aega on valitsenud relativism ja pragmatism, lubavad Baz Luhrmann ja Lana Del Rey meil taas tunda ning annavad meile tagasi meie müüdi - suure müüdi armastusest.
Üht ütlen küll kohe: filmi raamatuga (mida ma ikka veel lugenud pole, kuigi ootab juba aastaid riiulis) ma võrdlema ei kavatse hakata, sest see pole minu arvates üldsegi oluline. Raamat on raamat ja film on film, mõlemal on oma looja ja mõlemad on seetõttu omaette teosed, üks on lihtsalt teisest inspiratsiooni saanud, nii nagu kõik saab kõigest inspiratsiooni.
Aga nüüd filmist. Üldiselt oli nagu multifilm, ülikiirelt vahelduvad kaadrid, meeletud mastaabid ja kontrastid, pahviks löövat groteski kostüümidest tunneteni. Selle poolest meenutab Luhrmanni käekiri Tarantino ekraaniesteetikat. Tarantino tegelased ja tunded on palju vähem äärmuslikud, on igapäevasemad selle kõige paremas mõttes, sarnane on neil kahel eelkõige sündmuspaikade ja sündmustiku mastaapsus, ülikülluslikkus. Mõlemas on silmi ja närve pimestavat dünamiiti, nii Gatsby-filmi ilutulestikus kui ka Tarantino filmide plahvatavates majades. Aga tagasi Gatsby juurde, esimese hooga olin pettunud, sest see oli nagu teine "Moulin Rouge" ja sealjuures kordades teatraalsem kui teatris endas toimuv Punase Veski lugu. Tekkis tüdimus, et seda on ju juba tehtud! Aga teisest küljest, eks igal režissööril olegi oma käekiri, nii ka Baz Luhrmannil, ning selles pole ju tegelikult midagi halba. Nt muusika oli, nagu Luhrmannil alati, ülihea!! Siiski, me oleme harjunud küsima: mis oli uut? Kui loojal on oma käekiri, st oma piirid - oma värsimõõt, siis oluline on see, mida ta neis piirides uut suudab luua. Mille uueni Luhrmann oma loomingulistes otsingutes jõudnud on? Esteetika on "Gatsbys" endiselt üdini luhrmannlik, pulbitsedes juba eepool nimetatud grotesist, mis tekib kõrvutades ja miksides suurt ja väikest, uut ja vana. Ning Luhrmanni suurejoonelist esteetikat rahuldavad ainult suurejoonelised lood - the great. Nii nagu varem "Moulin Rouge'is", aga ka "Romeos ja Julias" ning "Austraalias", on ka "Gatsbys" keskne teema inimesi ja saatusi määrav armastus. Nii, leidmata silmatorkavat uudsust esteetikas ja teemas, küsin ma siis hoopis vastupidise küsimuse: peab looja alati uuenema, lõputult muutuma? Võib-olla on minu uudsuse ootused põhjendamatud, äkki sellest juba piisabki, milleni Luhrmann seni jõudnud on ning tema panusena ongi piisav juba see, mis ta meile seni andnud on. See on suured armastuslood, häbenemata ja kogu oma hiilguses, nii suured, ilusad ja valusad nagu me neid tegelikult läbi elamegi (realism missugune!). Armastust on ju ometi nii mitmesugust, selle variante niisama palju kui meid ning seetõttu on ka see teema potentsiaalselt ammendamatu. Luhrmann räägib meie (justnimelt meie kõigi!) armastustest milleski allahindlust tegemata, midagi kahandamata ja argistamata, sest armastus on alati erakordne, igaühe elus suur ja määrav. Seetõttu tundub ka Lana Del Rey muusika filmi soundtrackil ainuõige valik. Ka Lana ei häbene, ta laulab hinge põhjast ja hinge põhjaga, kirest ja kirega sellest, mida me kõik mõtleme ja tunneme, aga mida välja öelda ei julge, sest see pole in. Olen juba varem mõtisklenud Lana Del Rey edu fenomeni üle ja leidnud põhjuse just selles samas alasti ja otsekoheses tundelisuses, mis viimastel aastakümnetel nii moest on läinud ning mida meid häbenema on pandud. Elu ja mõte käivad spiraali pidi, alati tasakaalu ja tõde otsides. Maailmas pärast dekonstruktsiooni, kus nii pikka aega on valitsenud relativism ja pragmatism, lubavad Baz Luhrmann ja Lana Del Rey meil taas tunda ning annavad meile tagasi meie müüdi - suure müüdi armastusest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar