Evald Okas, mina ja armastus

Nägin filmi Evald Okasest 2011. aastal Tartus, kevadel, mis saabus vara ja suure kuumaga. Nägin Athena kino punasel samettoolil lugu vanast mehest, kes oli hingelt noor, algusest lõpuni välja, armus ja armastas elu ja kunsti. Saalipimeduses naerust helkiva ekraani taustal laulis Jimmy Durante, et muinasjutud saavadki tõeks, kui oled südames noor, ja et see on väärt tervet varandust. Õu läks üha rohelisemaks, ööbikud ja sääsed muudkui laulsid, mina tantsisin hommikuteni ja kandsin seelikuid. Ja tundsin põues, mõnikord isegi põlvedes ja varbaid sirutades, pööraseid peadpööritavaid tundeid. Nutsin ja naersin, vahel hommikul, teinekord õhtul. Mõned päevad hiljem Evald suri. Just siis, kui olin temaga tuttavaks saanud! Ja minu armastusest ei saanudki asja. 

Nüüd on kaks talve möödas ja jälle kevad, suure kuuma ja paduvihmaga, roosilise kleidi ja unistustega. Ja sõber, kui sa küsid, et kas romantikud päästavad maailma, siis jah. Sest ilma nendeta ei oleks Evaldit ja Jimmyt, poleks sügelevaid mälestusi sääskedest ega unistusi nõrkevatest varvastest, polekski enam midagi.