Onupojapoliitika
Kuigi Island peab end väga avatud ja sallivaks ühiskonnaks, mis pakub kõigile elanikele võrdseid võimalusi, siis kuuldavasti kehtib see võrdsus kõigile ainult teatud piirini ja lõpuks kukub sageli välja nii, et kõige võrdsemad on ikkagi islandlased isekeskis, turistid ja uusasunikud aga veidi vähem võrdsed. Nii olevat lihtsalt hotelli- ja restoranitööd siin väga lihtne saada ja kui natuke enda eest seista, siis saavat ka normaalsed töö- ja palgatingimused välja kaubelda. (Oma õiguste väljavõitlemisel on Islandil suureks abiks ametiühingud, mis on siin väga tugevad ja tegusad ning ükski ettevõte naljalt nendega konflikti sattuda ei taha. Paljud välismaalased, eriti just idaeurooplased, seda aga ei tea.) Kui aga tahad võõramaalasena siin mingit peenemat kontoritööd või muud erialast tegevust otsida, siis pidi kohalike kooliõdede, tädi- ja onutütarde ning lehmalellepoegadega kõrvuti kandideerimine üsna lootusetu ettevõtmine olema. Nii pidavat välismaise päritoluga elanikud oma CVsse kirjutama näiteks kohe suurte tähtedega, et see ja see islandlane on nende abikaasa või et nad on selle ja selle islandlase lapse lasteaiakasvataja jms, et end vähegi klanni osana näidata ja tööle saamise võimalusi suurendada. Mõnes mõttes on ju pereettevõtlus tore, teisalt aga ei arenda see eriti Islandi majandust ja selle konkurentsivõimet ning kruvib üha rahvusvahelistuval Islandil üles uusi sotsiaalseid pingeid. Aga lõpuks, mis see meie asi on, eks nad ise tea.
þetta reddast
Ehk "küll kõik laabub". See ütlemine on Islandi elu alus. Ühelt poolt on see positiivne mõtteviis, mis aitab hästi liigse muretsemise ja enda vaevamise vastu, mis mulle kui eestlasele suures plaanis täitsa teraapiliselt mõjub, teisalt põhjustab pidev üle laskmine ja ettevõtmatus väljapoolt tulijatele sageli suurt frustratsiooni. Mitte miski ei saa õigel ajal tehtud. Mitte millegi pärast enne selle kättejõudmist ei muretseta. Ja kui olukord siis lõpuks kätte jõuab, on justkui liiga hilja. Siiski, islandlastele au andes, tavaliselt lõpuks ikkagi kuidagi KÕIK LAABUB.
Ühel meelel
Veel üks väljapoolt tulijatele sageli raske kohalike käitumisviis on soov vältida konflikte ja vastuvaidlemise mittesallimine. Islandlased ei taha kuulda eriarvamust. Oma eriarvamuse väljendamist või kritiseerimist võetakse siin kui vastuhakku ja mässu, kui pahatahtlikku kiusu. Vahel võib see mujalt tulijatele päris arusaamatu ja segadust tekitav olla :)
Kes seda sammalt siis ikkagi hävitab
On käivitatud suur turistidele suunatud kampaania, mis ütleb, et ära astu sambla peale. Üha rohkem on neid turiste, kes arvavad, et las teised teevad massiturismi, aga nemad on erilisemad ja võivad ehitatud radadelt kõrvale astuda, üle piirdeaia unustamatut fotot jäädvustama ronida või maastikuautoga keskmaal tsivilisatsioonist puutumatutel laavaväljadel rallida. Kuna saare huumusekiht ja taimestik on nii õrnad, siis tekitab selline mõtte- ja käitumisviis sellele üha tõsisemat kahju. Üldse tekitavat suur turistide hulk islandlastes viimasel ajal suurt vastuseisu ning näiliselt avatud ja rõõmus suhtumine olevat tegelikult üsna võlts. Lisaks on paljud väljapoolt tulijad, kes siin kauem on elanud ja siinset elu lähemalt näinud, vihjanud kohalike silmakirjalikkusele seoses looduse ja reostamisega. Ühelt poolt süüdistatakse looduse hävitamises tuliselt turiste, teisalt rajatakse saarele üha uusi alumiiniumi- ja ränitehaseid ning kogu prügimajandus jätab vägagi soovida. Samuti, kuigi saareelanikel on privileeg nautida puhast õhku ja vett, on islandlaste süsiniku jalajälg tegelikult üsna pirakas. Kuna elatakse saarel, siis sõidetakse väga palju lennukiga ning imporditakse suur osa toidu- ja tarbekaupadest. Siinset eluviisi iseloomustab ka ameerikalik tarbimishullus. Lisaks autohullusele on väga oluline omada uusimat kodutehnikat ja kümmet paari moodsaid ketse. Ja kuigi varasematel sajanditel on siin väga kesiselt elatud ning toidu hankimise nimel suurt vaeva nähtud, siis nüüd iseloomustab islandlasi suur ja kole toidu raiskamine. Ehk kuigi kohapeal suurt tootmist pole, saastatakse loodust palju. Ainult 30% islandlaste süsiniku jalajäljest pidi olema Islandi pinnal ning 70% mujal. Ehk paljude arvates peaksid kohalikud kõigepealt endale otsa vaatama, enne kui turiste süüdistama kippuda.
On neid, kes arvavad, et eelnev kriitika teeb islandlastele liiga. Ja on neid, kes arvavad, et asjad on täpselt nii ja veel hullemadki. Eks tõde on ikka kusagil vahepeal. On rahu ja rõõmu, on udu- ja isepäisust. On ühesuguseid ja on teistsuguseid inimesi. Igal juhul teeb ka see kõik islandlastest islandlased ja on igaühe enda otsustada, kas nad sellisena võtta või jätta :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar