Tuli, vesi, maa

Vesi on Islandil ülipuhas. Kraanivesi sobib ideaalselt joomiseks. Ja kuigi ka näiteks Tartus on hea vesi, siis Islandi oma on klass omaette. Külm kraanivesi on siin täiesti lõhnatu ja maitsetu ja ülimõnus. Kuum vesi tuleb kraanist sageli seesama, mis otse geisrist, sel juhul lõhnab see rohkem või vähem nagu mädamuna ja on sageli keemistemperatuuri lähedal. 

Mulle tundub, et maa seest välja mullitav kuum vesi ongi põhjus, miks inimesed siia muidu jumalast hüljatud paika ükskord ikkagi rohkem paigale jäid. Kuumaveeallikaid kohtab saarel igal pool. On muidugi kuulsad suured geisrid, nagu Lõuna-Islandil asuv turismimagnet Geysir, mille järgi ongi geisri sõna maailma keeltesse tulnud. Suurim sealne kuumaveeallikas purskab efektselt umbes iga viie minuti järel, mida seda ümbritsev tihe turistisõõr siis kannatlikult ootab ja iga hinna eest fotole jäädvustada püüab :) Aga on ka igasugu väiksemaid geisreid, eri temperatuuridega. Kehasoojuse lähedaste geisrite juurde on ehitatud basseine ja vanne. Islandlased saunas ei käi. Nemad leotavad end kuumaveeallikates. Tänapäeval rajatakse nende juurde sageli suured teenindusasutused alates riietus- ja duširuumidest lõpetades vetelpäästjate, kohvikute ja täishotellidega, nagu näiteks on turistide seas ülipopulaarse sinise laguuni kuumaveeallikate juures. Samuti on populaarsust kogumas alles hiljutise ajani üsna vähetuntud gamla laugin. Aga lisaks sellistele teenindatavatele allikatele on üle kogu maa kümneid väikseid salajasi allikaid, kus kohalikud ja teadjamad reisisellid end soojendamas käivad.

Reykjavikist mitte väga kaugel asuv Gamla laugin, mis tõlkes tähendab vana basseini (inglise keeles tuntud ka kui Secret Lagoon), on tüüpiline looduslike kuumaveeallikate juurde ehitatud bassein. Taamal võib näha basseini ümber podisevaid ja auravaid väiksemaid allikasilmasid.

   

Kui islandlastega Islandil ringi reisimisest rääkida ja ilusate kohtade osas maad kuulata, siis ikka jälle mainivad nad mõnd basseini. Et ojaa, seal ma olen käinud, väga ilus linnake, ja seal on muide suurepärane bassein! Või et sinna tasub kindlasti minna! see tee kulgeb mööda fjordi serva ja selle lõpus on supermõnus bassein! Kui eestlased käivad spaades ja ujulakompleksides ujumas ja saunas, siis islandlased käivad kuumaveevannides istumas. Igas linnakeses on oma basseinikompleks, enamasti selline, kus soojas vees saab mõnuleda lageda taeva all. Reykjaviki kesklinnas on selliseid kaks (ja linnast veidi väljas veel üks). Minu lemmik on vana bassein ehk Vesturbæjarlaug, mis asub Lääne-Reykjavikis. Ühtlasi olevat see ka Björki lemmikujula, kuigi siiani ma teda seal kohanud pole (kas ma teda üldse maskeeringuteta ära tunneksin?) :)) Neis ujulates, mis avatakse juba 6.30 hommikul ja mis on ainus asi, mis siin hirmkalli asemel hoopis odav on, käivad siis islandlased enamasti nii, et lähevad enne tööd sealt läbi, pesevad ja panevad ujumisriided selga ning sätivad end siis kuumaveevanni istuma. Ujujaid näeb väga vähe. Kusjuures ka tavabassein on muulaste jaoks, nagu mina, üks paras kuumaveevann ja jube mõnus (30 kraadi ringis). Suurem osa islandlasi aga istub lihtsalt pool tundi või rohkemgi väiksemas istepinkidega vannis, kus vesi on 40 kraadi ringis, ja joob näiteks kohvi, mida basseiniteenindajad sageli termoskannudega basseini servale toovad, ja/või klatšib sõbraga teisi sõpru ja elu üldiselt. Samuti võib seda kõike teha õhtul pärast tööd. Pole siis ime, et leidsin lennufirma Iceland Airi fliistekilt kirja Missing the hot springs? Warm yourself with this instead. Ja ega põllumeeski kehvem pole, nii et siiani olen iga maapmajapidamise juures, kuhu sattunud olen, samuti mullivanni kohanud. Tegelikult on enamasti iga maamajapidamise juures looduslik kuuma vee allikas. Majapidamised rajatigi nendesse kohtadesse, kus mõni allikas asus. 

Vaade talumaja uksest sissesõiduteele ja mägedele, ukseklaasil peegeldumas mullivann.

Odav ja suurtes kogustes saadaolev kuum geisrivesi on siin ka põhiline majade kütmise vahend, nii maal kui linnas. Linnas juhitakse muide veel soe kanalisatsioonivesi kõnniteede alla, tänu millele püsivad kõnniteed talvel lume- ja jäävabad. Kodudes on tänu geisriveele radiaatorid soojad ja toad mõnusad hubased ka suvel augustikuus, kui õues on stabiilselt 13-14 kraadi. Kartsin, et siin külmetatakse nagu Hispaanias (kus olen kunagi elus kõige rohkem külmetanud, mida keegi eestlane muidugi ei usu, aga hispaanlaste arusaam talvisest kütteperioodist on ikka midagi täiesti teistsugust kui meil põhjamaalastel). Õnneks hinnatakse Islandil ikka sooja tuba. Aga ka värsket õhku. Aknad on kõigil koguaeg tuulutusasendis. Alguses tundus mulle vahel toas jahe ja tõmbasin ikka ja jälle akent kinni, kuid nüüdseks olen ka ise see, kes koguaeg igal pool akent lahti lükkab, sest värsket õhku tahaks!

Reykjaviki linna õhukvaliteet olevat aga kusjuures üsna vilets, isegi maailma mastaabis. Ja see on nii jälle selle islandlaste autohulluse tõttu. Siin on niiiiii palju autosid. Kõikjale sõidetakse autoga. Kogu linn ja tegelikult kogu saar on autostunud ja islandlaste eluviis samuti. Ühe kohaliku sõnul on reykjaviklaste eluviis Ameerika äärelinna eluviis. Auto omamine maapiirkonnas on arusaadav, sest saar on väga hõredalt asustatud ning nagu Eestiski, on ainus rahuldav liikumisvahend auto. Aga linnas oleks neil küll arenguruumi. 

 Autosid täis Reykjavik

On olemas kollaste busside süsteem Strætó, mida väga uhkelt kui suurepärast liikumiviisi reklaamitakse, aga mida igaüks, kes seda veidigi aega igapäevasemalt kasutama on pidanud, hoopis kiruma kukub. Hind on kohalikku elukallidust arvestades üsna mõistlik, aga kõik muu sööb tõesti närve. Esiteks on liinide marsruudid ebamugavad, teiseks ei saabu ega välju bussid kunagi peatustesse ettenähtud ajal ja kolmandaks on bussijuhid täiesti hullud! Põhjuseks peetakse nende viletsaid töötingimusi ja palka. Igatahes kihutavad ja rammivad nad end suurema õigusega jultunult ülejäänud liiklusest läbi. Autojuhina tasub neist hoida ohutusse kaugusesse (koos varuga) ja bussireisijana tasub sõrmed sügavale istmesse suruda ning kogu lihasjõud istmel püsimiseks koondada (Eestis nii tavalisest bussis seismisest loobusin õige pea).

Saabudes Eesti jalgrattapealinnast Tartust, üllatas mind siia jõudes jalgrataste vähesus. Kohalikud küll väitsid, et oi neil inimesed sõidavad küll jalgratastega ja isegi rattateed on igal pool. Tõesti, rohkem siin viibides olen hakanud ka rattureid märkama, aga Tartuga võrreldes on neid ikka väga vähe ja peamiselt sõidetakse ratastega sportides ja uhkelt viimase moe varustust kandes. Igapäevase rattaliikluse vähesuses süüdistavad nad ise muidugi kliimat. Seda tehti kunagi ka Eestis ja veel varem näiteks Soomes, Helsingis, aga tegelikult pole ilm lõpuks kummaski riigis takistuseks saanud. Ootan põnevusega, milline on Reykjavik 10 aasta pärast.

 Mu esimese kodu aken oli koguaeg niimoodi paokil. Ja kui ma ta ka otsustasin vahepeal kinni lükata, siis õhtuks, kui koju jõudsin, oli majaproua selle ikka jälle lahti lükanud :)

Maa on siin must. Aga mitte must nagu eesti muld, vaid must ja tahmane nagu laava. Alguses tundus mulle, et pidevalt on poolikud teed ja teetööd või äsja valminud teejupid, kuid tegelikult on taimkatteta teeperved siinne loomulik pinnas ja musta puruga kaetud asfalteerimata lõigud lihtsalt kohalikud "kruusateed". Mida rohkem on laavakividel sammalt ja taimkatet, seda vanem laava on. Mida värskem laava, seda mustem maastik.

Kui Islandil keset eikusagit autost välja astud, siis matab kõrvu vaikus. Tormisemal päeval võib kuulda ka tuule vihinat ja mere ääres on heliks lained, aga keset tuulevaikset päeva maismaal valdab kuulmist vaikus. Kummaline vaikus. Miks? Sest siin pole puid. Pole puulehtede kohinat. Pole üldiselt ka heinamaade kõrresahinat. Pole putukate suminat ega lindude sädinat. On laava ja mäed ja vaikus.

Puid pole? Ega linnast väljas üldiselt eriti pole jah, kuigi kohalike sõnul on siin viimastel aastakümnetel olnud täielik puude istutamise hullus! :))  Mis mõningaid ka väga pahandab, sest nagu lagedate maastike rahvaste seas tavaks (olen sama kuulnud ka Iirimaa kohta), on ilu lagedates vaadetes, mitte metsatukkades ja kui meil Eestis minnakse barrikaadidele puude mahavõtmise pärast, siis siin kogutakse allkirju nende istutamise vastu. Need viimastel aastakümnetel istutaud puud kasvavad suureks ja saavad metsaks aga alles 100 aasta pärast. Kodusisustuses ja kaasaegses Islandi disainis võib küll päris palju puitu näha. Mööbel aga siiski paljus imporditakse või imporditakse puit, millest mööblit tehakse.

Islandil tunned tõeliselt, kuidas Maa sündis. Eestis näed põlde ja metsa, maju ja teid. Näed inimese loodut. Islandil näed merd ja mägesid ja musti laavavälju. Näed seda, kuidas ookeanidest tekkisid mandrid ja kuidas see kõik edasi toimub. Kuidas äsja suleti mudalaviini tõttu osa A1-maanteest Lõuna-Islandil, sest kusagil liustiku all toimus vulkaanipurse ja see sulatas nii suure hulga liustikku veeks, et tekkis tulvavesi ja mudalaviin. Kuidas fjordi serval sõites vahelduvad asfaldilõigud kruusateega, sest mägi seal liigub ja vajub ning asfalt laguneb neis kohtades kohe ära. Kuidas lõunas Katla vulkaani ümbruses on elanikkonnale koostatud evakuatsiooniplaan ja kõigil peab koguaeg olema üks kott pakitud, sest kui Katla lõpuks purskama hakkab, ja seda peaks ta juba ammu tegema, sest varasemat graafikut arvestades on ta juba ammu üle aja, siis on põgenemiseks aega 15 minutit. Ja Eyjafjallajökull, mis mõned aastad tagasi Euroopa lennuliikluse kaosesse paiskas, olevat selle kõrval siis nagu nohu. Maa elab ja hingab ja alles loob end ning sünnib üha uuesti. Inimene on vaid kõrvalnähtus, kaduv tolmukübe.

Meri on laava mustaks liivaks uhunud

Epiloog
Islandi rahu ja rõõm

Olen juba varem kirjutanud, kuidas islandlased on ühed väga toredad inimesed. Nad on nii lahked ja südamlikud ning üksteist toetavad, et täitsa kahtlane tundub algul. Olen mitut puhku mõtisklenud, miks nad küll sellised on. Kuidas saaks, et see rahu ja rõõm elust ja teistest inimestest, mis siin hinge poeb, ka Eestisse naasteks säiliks, kui seal pooltuttavad teretamise hirmus teisele poole tänavat punuvad, seltskondade põhieesmärk sisse- ja väljaarvamine on või poemüüja sind rumalate küsimuste eest läbi sõimab. Eks igal asjal ole oma põhjus. Arvan nüüd, et islandlaste südamlikkuse ja kokkuhoidmise põhjus on ikka nende ajalugu ja geoloogilis-geograafiline keskkond. Saarel pole olnud sõjategevust ja taplusi viikingite ajast saati. Maailmasõjad mõjutasid siinset rahvast küll majanduslikult, kuid mitte vere hinnaga. Teisalt on saarel olnud väga kasinad elutingimused ja karm kliima. Iga natukese aja tagant purskab mõni vulkaan, mis muudab maastiku rohkem või vähem elamiskõlbmatuks. Keset ookeani asudes pole ka abi saamine või põgenemine lihtne. Usun, et kõike seda arvesse võttes ongi islandlased harjunud üksteist toetama. Teine inimene on sõber, temaga tuleb hästi läbi saada ja teda hoida. Oht tuleb loodusest, mitte teisest inimesest. Eestis on muidugi lood teisiti, eriti viimasel sajal aastal, kui iga teine naabrimees võis olla koputaja või klassiõde KGB heaks töötaja. Siiski ma nii tahaksin, et meil oleks Eestis ka seda rahu ja rõõmu ja üksteisest rõõmu tundmist, mida siin olen näinud. Olen kuulnud nii palju lugusid eestlastelt ja eestlastest, kes närvipundardena siia on saabunud ning siin elades ja töötades uuetsi hingerahu ja elurõõmu tagasi on saanud. Naerame siin juba isekeskis, et Island on eestlaste närviparandusasutus, üks Põhja-Atlandi sanatoorium. Mõnele on siin terviseteenust ette nähtud lühemat aega, näiteks paar kuud, mõnele aastakümneid :)