Brahms ja sügistorm

Klassikaraadio küsib aasta lõpus: milline oli sinu selle aasta suurim muusikaelamus? Ma siis vastan.

Minu selle aasta suurim muusikaelamus oli vist 18. septembril. Sel päeval puhus Läänemere ääres kõva tuul. Tuulel oli kiire. Minul oli koolis nii kiire, elu tormas ja oli üldse ülepeakaela sassis. Pidin sõitma õhtuse rongiga Tallinnasse, et sealt hommikul tiiburiga Helsingisse vennale külla sõita. Olin seda reisi juba pikka aega plaaninud. Esialgu pidin sõitma juba reedel, aga Helsingi transpordi üldstreigi tõttu vahetasin piletid viimasel hetkel laupäeva peale, sest kui metroo ega takso ei sõida, siis oleks venna juurde Vuosaarisse jõudmine paras matk olnud. Siis aga, paar tundi enne rongi peale minekut, kui olin pakitud seljakoti juba esikusse valmis tõstnud, saabus mu telefoni laevafirmalt sõnum, et kõik väljumised on tormi tõttu terveks nädalavahetuseks tühistatud. Laevafirma broneerimistelefon andis ainult kinnist tooni ja nii ei õnnestunud mul hankida asenduspiletit ka ühelegi suurtest parvlaevadest, mis tugevale tuulele vaatamata ikka veel üle lahe sõitsid. Olin nii pettunud. Tahtsin sel nädalavahetusel nii väga ära sõita, et kõigest kiirest ja segasest kasvõi korraks eemale saada, kallist venda näha ja uut värsket õhku hingata. Olin oma mõtetes juba Tartust kaugel, aga nüüd sundisid need pagana Maa atmosfääri hoovused mind vastu tahtmist paigale jääma.

Aga sel 18. septembri õhtul toimus Vanemuise kontserdisaalis ka Vanemuise sümfooniaorkestri ja koori hooaja avakontsert. Mõtlesin siis oma koorilauljast sõbrale, kes mõned päevad varem oli kontserdile kutsunud ja sooduspiletit pakkunud, kuid millest tookord ära ütlesin, sest pidin ju tol õhtul hoopis ära sõitma. Nüüd helistasin talle ja ta hankiski mulle viimasel hetkel pileti, rõdule. Vabandas, et saada oli vaid koht posti taga, aga akustika pidavat seal vähemasti hea olema. Jooksin sõbra juurest piletiga koju, hüppasin duši alt läbi, libistasin selga pika musta siidkleidi, haarasin ehtekarbist kõrvarõngad, piserdasin enne uksest väljumist juustesse veidi lõhnaõli ning kiirustasin Vanemuisesse. Teel teatrisse, mis on vaid mõneminutilise jalutuskäigu kaugusel, laperdas mu kleidi siid tuules nagu meeletu ning tekkis tunne, et lendan koos puulehtedega. Jõudsin teatri garderoobi, mis oli juba tühjenemas, andsin mantli ära ja tõttasin kiirel sammul treppidest üles. Aga teel nägin üht tuttavat selga ja kui too mind hetk hiljem trepi pöördudes silmas, valgus üle ta näo rõõmsa üllatuse helk. Tervitasime, mõlemal kohtumise üle hea meel. Kulus veel hetk, kuni ta uuris, kas kontserdil vaheaeg ka ikka on, et saaksime kohtuda. Ma arvasin, et mitte, soovisin talle ilusat elamust parteris ja ruttasin oma tuulest ja elust sassis peaga, must siid ikka ümber jalgade, trepist üles. Minu istekoht oli tõepoolest pooleldi posti taga. Rahvas kogunes ja leidis üles oma kohad, saali uksed suleti ning kontsert algas. 

Ja siis juhtus muusikaelamus. Lavale tuli Vanemuise sümfooniaorkester ja koor ning kavas seisis Brahmsi "Saksa reekviem". Ma polnud teosega varem tuttav, kuid tol õhtul seal kontserdisaali rõdul istudes, pea tormist, sassiläinud plaanidest, ootamatutest kohtumistest ja pilkudest hajevil, sain Brahmsi muusikast ja vanemuislaste esitusest tõelise üllatuselamuse. See muusika oli traagiline ja pidulik, õrn ja võimas ühekorraga. Teos oma vahelduvate orkestri-, koori- ja solistipariidega oli nii mõjusalt mitmekülgne. Vahepeal vallutas saali pillide ja inimhäälte mürin, siis jälle delikaatne piano. Istusin seal ja tundsin, kuidas mu keha toolile maha jäi ja ma ise kusagil hoopis mujal hõljusin. Ma ei tee nalja :) Mäletan, et kui mulle mu ihuliikmed mingil hetkel uuesti meelde tulid, siis tundus, justkui asuksid nad kilomeetrite taga. Käed süles olid justkui kellegi teise omad ja jalad ei kuulunud mulle. Olin mina ja mu hing, tuules ja muusikas. See oli hetk, kui kõik oli üks, olemine oma peadpööritavas kõiksuses.

Vaheaega kontserdil tõepoolest polnud. Pärast kontserti läksin mäest alla linna sõbra sünnipäevale ja kuidas ma ka ei püüdnud kohal olla, siis oma mõtteis viibisin ikka veel Vanemuise saali lae all. Kulus tükk aega, enne kui suutsin sünnipäevaliste juttudega kaasa minna ja Brahmsi ning tuule õue ukse taha jätta.

See oli lugu elamustest. Sellest, kuidas meil on keha, aga ka hing ning mis saab, kui nad korraks teineteisesse ära kaovad. Sellest, kuidas me elu määravad juhuste jadad, millest sünnivad hetked, kui siin ja praegu muutub ajatuks ja kõiksuseks. Ja lõpuks oli see lugu sellest, kuidas ühest tühistatud laevasõidu pettumusest võib saada hoopis midagi head ja kaunist.

P.S. Soome külla jõudsin kuu aega hiljem ja tormi asemel võttis mind siis üle lahe vastu hoopis õrn briis ja põski paitav päike.