Pavese

Üks eriline Itaalia kirjanik, Cesare Pavese, on kirjutanud järgmised read.

Se desideri viaggiare lontano e velocemente, viaggia leggero. Scarica tutte le tue invidie, gelosie, vendette, egoismi e paure.

Eesti keeles kõlab see umbes nii:

Kui tahad reisida kaugele ja kiiresti, reisi väikse pagasiga. Jäta maha oma kiivus, armukadedus, kättemaksusoov, isekus ja hirm.

1930ndate siid

Pilt (ja rohkem pilte) siit.

Linžerii-broderii..

Pildid: asos.com

Päris elu FP

Mademoiselle tuuritab teispool suurt lompi Suures Õunas ja saatis mulle pildi Free People'i poest (kui mul raha oleks, ostaksin vist 99% oma asju neilt ja ei peaks mujal ringi vaatamisele / ise meisterdamisele üldse aega kulutama). Siin on Mademoiselle'i fototõend..

Maailma parim küpsisetort

...on kõige lihtsam ja ehedam, keerutamata tehtud kook :)

Koogi sisse läheb

- 1 pakk Selga kakaoküpsiseid
- 200 g vaniljemaitselist kohupiima
- 200 g maitsestamata jogurtit
- 1 spl vaniljesuhkrut
- peotäis maasikaid
- mõni ruut šokolaadi (heledat, tumedat või hoopis valget, kuidas sulle just meeldib)

Valmis saab kook nii:
Sega kohupiim, jogurt ja vaniljesuhkur kokku. Seejärel lao neljast küpsisest koogialusele ruut. Määri sellele üks mõnus kiht kohupiima-jogurtisegu, siis jälle kiht küpsiseid jne. Viimane kiht las jääda kohupiima-jogurti oma. Kohupiima-jogurtisegu on üsna vedel ja seepärast pole vaja küpsiseid mahlas ega muus sellises eelnevalt leotada. Ja pole hullu, kui segu küpsiste vahelt külgedele valgub, maitset see ainult parandab ja tulemus ongi mõnusalt vaba käega tõmmatud kook. Viimasele kihile lisa tükeldatud maasikad ja peale riivi šokolaadi. Ja nüüd paariks-kolmeks tunniks külmkappi seisma.

Koduaia maasikad ja jogurti siidisus...maitseb võrratult!

Linnasuvi

Olen seda laulu juba vähemalt korra (kui mitte kaks) siia postitanud ja tuleb uuesti, sest see kõlab lihtsalt nii väga nagu Tartu suvi:

       kuumus,
                jõgi,
                    vine,
         vaikus..

Hommik

Röstsai, toorjuust, värske spinat ja India pähklid

Katustel 21.06.2013

Tol ööl Tartus, kui valgus võitis pimeduse. Ja meie olime otse selle madina keskel :)

 

:)

Pilt: 9GAG

Valge öö

Õhk kõnnib tänavatel sellistel öödel. Õhk käest kinni valgusega.
Tulin linnast. Tähesadu.
Kuna on juuni ja mitte august, siis tähti sadas rohkem mu silmis ja mujal sellistes kohtades kui taevas. Taevas on hoopis nii valge valge ja õhk nii magus nii magus ja lõpmata kerge kerge...

Tuhat ja üks? ööd

Pildid: FreePeople.com

Euroopa tänavatel

Pilt siit...

Pilt siit...

Näoga läände

Ikka pilved..

Keskpäeva espresso

Kaks päeva, kaks lõunat, kaks espressot.

Üks õige kohv on must nagu öö, palav nagu põrgu ja magus nagu armastus.

Roland Barthes'i "Mütoloogiad" (Varrak, 2004): esimest osa, mis hõlmab erinevate argielu teemade lahkamist nende müüte paljastades, soovitan kui väga vaimukat ja intellektuaalset, samas piisavalt kerget suvelugemist, teine osa (essee müüdist) on juba suuremat ajude ragistamist ja keskendumist nõudev, aga põnev samuti! 

Nt kirjutab Barthes fragmendis "Kirjanik puhkusel" kirjaniku puhkust käsitlevate ajakirjandusreportaažide kohta järgmist: Kõigepealt paistab kodanlast hämmastavat ja vaimustavat tema enda vaadete avarus, see, et ta tunnistab ka kirjanike õigust tavalise inimese kombel puhata. /.../ Mõistagi nõustutakse kirjaniku proletariseerumisega vaid piiratud määral ja üksnes selleks, et nähtusele seda kindlamini lõpp teha. /.../ Kirjaniku imetabast ainulaadsust tõestab see, et oma kuulsusrikka puhkuse ajal, mida ta vennalikult jagab tööliste ja poesellidega, ei lakka ta kunagi kui mitte just töötamast, siis vähemalt produtseerimast. Võltstöötaja, nagu ta on, on ta ka võltspuhkaja./.../ Niisiis pole lihtsameelne kujutluspilt "kirjanikust puhkusel" muidugi muud kui üks neid salakavalaid müstifikatsioone, mida korralik seltskond kasutab oma kirjanike veelgi kindlamaks orjastamiseks, sest miski ei tõsta mõne "kutsumuse" ainulaadsust paremini esile kui selle vastu seatud - mitte seda eitav, kus sa sellega! - sama elukutse hästi proosaline kehastaja: see on ju kõigi pühakuelulugude igivana nipp./.../ Kui kirjanikule avalikkuse ees hästi maine keha anda ja paljastada tema nõrkus valge veini ja verise biifsteegi vastu, siis muudab see tema kunstiloomingu veelgi imepärasemaks, lausa jumalikuks... (lk 33-36)

Teises kirjutises pealkirjaga "Sügavpuhastusvahendid" arutleb ta aga: Omo kasutab reklaamides kahte puhastusainete maailmas üsna uut omadust: sügavust ja vahusust.* Kui öeldakse, et Omo avaldab sügavpuhastavat toimet, siis järelikult eeldatakse, et pesul on sügavusmõõde./.../ Siinjuures väärib märkimist, et pesuvahendi abrasiivne funktsioon on osatud maskeerida võluva kujutluspildiga ühtaegu sügavast ja õhulisest substantsist... (lk 41-44)

*Barthes avaldas raamatu 1957. aastal!

Laimal on uued hullutavad mustikasefiirid!

Alguses oli mäng

Loomisest räägib disainer Kärt Ojavee.

Vt siit ka Ringvaate intervjuud.


Ja veel üks üliäge kunstiprojekt. Seekord Saksamaalt ja projektsioonipõhine.

66.6.6 ehk 66. viki rõõm 6. juunil

Uusromantik

Tähelepanuväärne kaelus!

Kleit ja pildid: freepeople.com

Caro & Simona

Üks lugu. Väga sarnane teise looga. Mõnusad mõlemad :)

P.S. Lõbus fakt: liquid lunchi kohta ütleb Urban Dictionary, et see on lõunapaus, mis koosneb täielikult või väga suures osas alkohoolsetest jookidest (näited siin... ).

Projekt: nahast aplikatsioonidega kott

Pilt: freepeople.com

Mulle meeldib hirmsasti see Free People'i kott, aga mu tagasihoidlikud finantsid loomulikult mitmesajadollarilist märssi soetada ei võimalda. See-eest leidsin hiljuti kaltsukast mõnikümmend senti maksva H&M-i musta-valgekirju koti, mis tegelikult oli rohkem lihtsalt millegi ümbris (vist mõeldud sülearvuti jaoks?) kui funktsionaalne käekott. Igal juhul meeldis mulle kangas väga ja kuna mul oli ammu nahast aplikatsioonidega koti meisterdamise mõte, siis otsustasingi mõtte selle kotiga teoks teha.

Mis ma tegin

1) Harutasin voodri lahti ja õmblesin voodrisiidile sisetaskuid juurde (mobiili jms jaoks).

2) Õmblesin koti nurki veidi ümber, et talle rohkem vormi anda.

3) Lõikasin mustast nahast aplikatsioonid välja ja õmblesin kitsa ja tiheda sikk-sakiga kotile.

4) Õmblesin koti põhjale suure musta nahatüki, et jällegi kotile rohkem vormi anda ja et kotipõhja hele kangas nii kiiresti ei määrduks.

5) Lisasin kotile rihma (ühe teise koti oma, käib haakidega, nii et saab kiirelt ühe koti küljest teise külge panna olenevalt sellest, millist kotti parasjagu kasutada tahan).

V.E.S.I.

Pilt siit...

Suvekõla

Džässipada

Paduvihmase maikuu-laupäeva vürtsikas köögiviljapada: kirev, improvisatsiooniline ja tuju tõstev nagu džäss!

Ära kulub
- 1 suvikõrvits
- 1 paprika
- 3 sellerivart
- paar sibulat
- paar peotäit rohelisi herneid (mina kasutasin külmutatud herneid)
- 1-2 cm ingverijuurt
- peotäis värsket peterselli
- peotäis värsket tüümiani
- soola
- tšillit (pulbrit või värsket ja peeneks hakitud)
- 1 väiksem purk konservtomatit
- paar peotäit mungube
- paar peotäit pruune läätsesid

Pane pliidile suur pann (kõrgete servadega kindlasti, et kogu kraam saaks seal mõnusalt podiseda), pannile praadimisõli. Haki või viiluta sibul ja prae pehmemaks. Ja edasi lisa kõik muu sinna juurde: soovi korral koori suvikõrvits, siis aga tükelda suupärasteks kuubikuteks. Tükelda ka paprika ja sellerivarred ning lisa pannile. Lisa herned, sool, hakitud petersell ja tüümian. Koori ingverijuur, haki või riivi peeneks ja lisa ka pannile; samuti tšilli (peeneks hakitud värske või pulbrit paar tl). Lõpuks lisa ka konservtomat ja lase kõigel vaiksel tulel pannil podiseda, kuni juurviljad on just nii pehmed nagu sulle meeldib.

Oad ja läätsed keetsin mina enne teises potis pehmeks ja lisasin siis kõige lõpus pannile. Aga kui neid paar tundi enne pajaroa tegemist leotada, et need pärast kiiremini küpseks, siis võib vast ka kohe otse pannile teiste asjadega koos podisema panna.

Kui soovid tummisemat toitu, või kui meespere seda nõuab, võib patta panna ka nt kanaliha vms. Üleüldse on see "retsept" siin ühe pärastlõunase improvisatsiooni transkriptsioon ja ei midagi enamat, avatud tõlgendustele ja kohandustele nagu kõik hea siin ilmas :)

Džäääs

Pilt: FP

Suur Gatsby

Käisin Gatsby-filmi vaatamas. Mhm, mhm.. mhm :) Igal juhul, kõrghetked olid Leonardo DiCaprio põnevvõluv sooritus, Lana Del Rey valusmagus "Young and Beautiful" ja U2 "Love Is Blindnessi" surematust tõestanud kaver Jack White'i esituses. Ülejäänu osas pean veel läbi ja üle mõtlema. Siin aga mõned esmamuljed.

Üht ütlen küll kohe: filmi raamatuga (mida ma ikka veel lugenud pole, kuigi ootab juba aastaid riiulis) ma võrdlema ei kavatse hakata, sest see pole minu arvates üldsegi oluline. Raamat on raamat ja film on film, mõlemal on oma looja ja mõlemad on seetõttu omaette teosed, üks on lihtsalt teisest inspiratsiooni saanud, nii nagu kõik saab kõigest inspiratsiooni.

Aga nüüd filmist. Üldiselt oli nagu multifilm, ülikiirelt vahelduvad kaadrid, meeletud mastaabid ja kontrastid, pahviks löövat groteski kostüümidest tunneteni. Selle poolest meenutab Luhrmanni käekiri Tarantino ekraaniesteetikat. Tarantino tegelased ja tunded on palju vähem äärmuslikud, on igapäevasemad selle kõige paremas mõttes, sarnane on neil kahel eelkõige sündmuspaikade ja sündmustiku mastaapsus, ülikülluslikkus. Mõlemas on silmi ja närve pimestavat dünamiiti, nii Gatsby-filmi ilutulestikus kui ka Tarantino filmide plahvatavates majades. Aga tagasi Gatsby juurde, esimese hooga olin pettunud, sest see oli nagu teine "Moulin Rouge" ja sealjuures kordades teatraalsem kui teatris endas toimuv Punase Veski lugu. Tekkis tüdimus, et seda on ju juba tehtud! Aga teisest küljest, eks igal režissööril olegi oma käekiri, nii ka Baz Luhrmannil, ning selles pole ju tegelikult midagi halba. Nt muusika oli, nagu Luhrmannil alati, ülihea!! Siiski, me oleme harjunud küsima: mis oli uut? Kui loojal on oma käekiri, st oma piirid - oma värsimõõt, siis oluline on see, mida ta neis piirides uut suudab luua. Mille uueni Luhrmann oma loomingulistes otsingutes jõudnud on? Esteetika on "Gatsbys" endiselt üdini luhrmannlik, pulbitsedes juba eepool nimetatud grotesist, mis tekib kõrvutades ja miksides suurt ja väikest, uut ja vana. Ning Luhrmanni suurejoonelist esteetikat rahuldavad ainult suurejoonelised lood - the great. Nii nagu varem "Moulin Rouge'is", aga ka "Romeos ja Julias" ning "Austraalias", on ka "Gatsbys" keskne teema inimesi ja saatusi määrav armastus. Nii, leidmata silmatorkavat uudsust esteetikas ja teemas, küsin ma siis hoopis vastupidise küsimuse: peab looja alati uuenema, lõputult muutuma? Võib-olla on minu uudsuse ootused põhjendamatud, äkki sellest juba piisabki, milleni Luhrmann seni jõudnud on ning tema panusena ongi piisav juba see, mis ta meile seni andnud on. See on suured armastuslood, häbenemata ja kogu oma hiilguses, nii suured, ilusad ja valusad nagu me neid tegelikult läbi elamegi (realism missugune!). Armastust on ju ometi nii mitmesugust, selle variante niisama palju kui meid ning seetõttu on ka see teema potentsiaalselt ammendamatu. Luhrmann räägib meie (justnimelt meie kõigi!) armastustest milleski allahindlust tegemata, midagi kahandamata ja argistamata, sest armastus on alati erakordne, igaühe elus suur ja määrav. Seetõttu tundub ka Lana Del Rey muusika filmi soundtrackil ainuõige valik. Ka Lana ei häbene, ta laulab hinge põhjast ja hinge põhjaga, kirest ja kirega sellest, mida me kõik mõtleme ja tunneme, aga mida välja öelda ei julge, sest see pole in. Olen juba varem mõtisklenud Lana Del Rey edu fenomeni üle ja leidnud põhjuse just selles samas alasti ja otsekoheses tundelisuses, mis viimastel aastakümnetel nii moest on läinud ning mida meid häbenema on pandud. Elu ja mõte käivad spiraali pidi, alati tasakaalu ja tõde otsides. Maailmas pärast dekonstruktsiooni, kus nii pikka aega on valitsenud relativism ja pragmatism, lubavad Baz Luhrmann ja Lana Del Rey meil taas tunda ning annavad meile tagasi meie müüdi - suure müüdi armastusest.

Inspiratsioon vol 2

Soo Sunny Parki imelised installatsioonid (via Colossal). Mul tekkis kohe mõte võrgust ja klaasitükkidest lambivari teha, äkki kunagi proovin ja annan siin ka teada, mis välja tuli...

Inspiratsioon

Pilt pärit siit...

Repertuaariga

Käisin Elektriteatris Indiefesti filmiprogrammist osa saamas. Kavas oli repertuaarikinode võludest ja valudest rääkiv dokumentaalfilm "The Rep" (2012). Oli üks kurblõbus film, aga rohkem ikka lõbus, väga soovitatav kõigile algajatele ettevõtjatele, olgu kinos või ükskõik kus mujal! :)

Soundtrackilt ka head mussi:

Joonislood vol 3

Käisin hindamisel ära ja tõin pildid koju. Võõras on neid vaadata, see juhtub mul alati pärast pildi valmissaamist, tundub uskumatu, et minu silm ja käsi on selle teinud. Aga siin nad on, palju saaks veel paremini teha, aga põnev teekond oli see kursus, sain pärast mitut-mitut aastat käe valgeks ja hasardi naha vahele veel ja veel joonistada ja osavamaks saada.

Goethe, kes oli muu hulgas suur joonistaja, olevat öelnud, et joonistamine teeb mõtlejaks. Olen täiesti päri. Sa vaatad ja näed ja pead siis läbi mõtlema, mida ja kuidas sa täpselt näed, kui tahad seda paberile jäädvustada. Selle juures hakkad rohkem mõtlema selle üle, mida parasjagu vaatad, ja selle üle, miks sa seda just sellisena näed. Eks see ole loomingulise tegevusega üldse nii, aga joonistamises (eriti akadeemilises) tuleb see ühest koodist teise liikumine ja sinna vahele jääv mõtestamisprotsess eriti selgelt esile. Ja ma avastasin Goethe ja enda elus lõbusa paralleeli: rather neglecting his studies, he took drawing lessons instead... (tsitaat).

Rheum rhabarbarum mandlitega

Rabarberi-mandlikook, siis kui sirelid uimlevad ja ööbikud laksutavad..

Inspiratsiooni sain sellest retseptist siin... Esimest korda tegin enam-vähem ka retsepti järgi, suhkrut panin vähem, sest lihtsalt polnud rohkem kodus. Minu maitse jaoks sai ikkagi liiga magus, purumagus! Ja rabarberit sai liiga vähe. Teist korda tehes panin veel vähem suhkrut ja rohkem rabarberit, ja nüüd sai täpselt minu maitse järgi, piisavalt hapukas, samas magus puru peal. Aga näiteks Kaisa, kes degusteeris ka mõlemat varianti, eelistas esimest magusamat, maitsed ON erinevad! :)

P.S. Ahjust tulnud soe kook oma hapukuse ja purukattega maitseb imehästi jäätisega!

Puru jaoks läheb vaja
- 100 ml mandleid
- 100 ml (täistera)kaerahelbeid
- 2 spl täisteranisujahu
- 4 spl pruuni suhkrut
- 1/4 tl soola
- 30 g (2 spl) võid

Koogi jaoks läheb vaja
- 2 suurt muna
- 200 ml suhkrut
- 0,5 tl soola
- 1 tl mandliekstrakti (võib ka ära jätta)
- 80 g võid
- 400 ml täisteranisujahu
- 500 ml rabarberitükke (5-6 vart / 2 tassitäit)

Tee valmis koogi peale käiv puru: haki mandlid (või kasuta mandlilaaste, nagu originaalretseptis; minule meeldivad just koorimata hakitud mandlid seal puru sees), lisa kaerahelbed, täisteranisujahu, pruun suhkur, sool ja toasoe või. Mudi käte vahel kõik ühtlaseks puruks.

Koogimassi jaoks vahusta munad ja suhkur, sool ja mandliekstrakt. Lisa sulatatud või ja täisteranisujahu. Lõpuks lisa u 0,5 cm paksusteks viiludeks lõigatud rabarber ja sega kõik hästi kokku.

Vala koogimass võiga määritud või küpsetudpaberiga vooderdatud koogivormi, kata ühtlaselt puruga ja pane 60 minutiks ahju 180 kraadi juurde.