Tuli, vesi, maa

Vesi on Islandil ülipuhas. Kraanivesi sobib ideaalselt joomiseks. Ja kuigi ka näiteks Tartus on hea vesi, siis Islandi oma on klass omaette. Külm kraanivesi on siin täiesti lõhnatu ja maitsetu ja ülimõnus. Kuum vesi tuleb kraanist sageli seesama, mis otse geisrist, sel juhul lõhnab see rohkem või vähem nagu mädamuna ja on sageli keemistemperatuuri lähedal. 

Mulle tundub, et maa seest välja mullitav kuum vesi ongi põhjus, miks inimesed siia muidu jumalast hüljatud paika ükskord ikkagi rohkem paigale jäid. Kuumaveeallikaid kohtab saarel igal pool. On muidugi kuulsad suured geisrid, nagu Lõuna-Islandil asuv turismimagnet Geysir, mille järgi ongi geisri sõna maailma keeltesse tulnud. Suurim sealne kuumaveeallikas purskab efektselt umbes iga viie minuti järel, mida seda ümbritsev tihe turistisõõr siis kannatlikult ootab ja iga hinna eest fotole jäädvustada püüab :) Aga on ka igasugu väiksemaid geisreid, eri temperatuuridega. Kehasoojuse lähedaste geisrite juurde on ehitatud basseine ja vanne. Islandlased saunas ei käi. Nemad leotavad end kuumaveeallikates. Tänapäeval rajatakse nende juurde sageli suured teenindusasutused alates riietus- ja duširuumidest lõpetades vetelpäästjate, kohvikute ja täishotellidega, nagu näiteks on turistide seas ülipopulaarse sinise laguuni kuumaveeallikate juures. Samuti on populaarsust kogumas alles hiljutise ajani üsna vähetuntud gamla laugin. Aga lisaks sellistele teenindatavatele allikatele on üle kogu maa kümneid väikseid salajasi allikaid, kus kohalikud ja teadjamad reisisellid end soojendamas käivad.

Reykjavikist mitte väga kaugel asuv Gamla laugin, mis tõlkes tähendab vana basseini (inglise keeles tuntud ka kui Secret Lagoon), on tüüpiline looduslike kuumaveeallikate juurde ehitatud bassein. Taamal võib näha basseini ümber podisevaid ja auravaid väiksemaid allikasilmasid.

   

Kui islandlastega Islandil ringi reisimisest rääkida ja ilusate kohtade osas maad kuulata, siis ikka jälle mainivad nad mõnd basseini. Et ojaa, seal ma olen käinud, väga ilus linnake, ja seal on muide suurepärane bassein! Või et sinna tasub kindlasti minna! see tee kulgeb mööda fjordi serva ja selle lõpus on supermõnus bassein! Kui eestlased käivad spaades ja ujulakompleksides ujumas ja saunas, siis islandlased käivad kuumaveevannides istumas. Igas linnakeses on oma basseinikompleks, enamasti selline, kus soojas vees saab mõnuleda lageda taeva all. Reykjaviki kesklinnas on selliseid kaks (ja linnast veidi väljas veel üks). Minu lemmik on vana bassein ehk Vesturbæjarlaug, mis asub Lääne-Reykjavikis. Ühtlasi olevat see ka Björki lemmikujula, kuigi siiani ma teda seal kohanud pole (kas ma teda üldse maskeeringuteta ära tunneksin?) :)) Neis ujulates, mis avatakse juba 6.30 hommikul ja mis on ainus asi, mis siin hirmkalli asemel hoopis odav on, käivad siis islandlased enamasti nii, et lähevad enne tööd sealt läbi, pesevad ja panevad ujumisriided selga ning sätivad end siis kuumaveevanni istuma. Ujujaid näeb väga vähe. Kusjuures ka tavabassein on muulaste jaoks, nagu mina, üks paras kuumaveevann ja jube mõnus (30 kraadi ringis). Suurem osa islandlasi aga istub lihtsalt pool tundi või rohkemgi väiksemas istepinkidega vannis, kus vesi on 40 kraadi ringis, ja joob näiteks kohvi, mida basseiniteenindajad sageli termoskannudega basseini servale toovad, ja/või klatšib sõbraga teisi sõpru ja elu üldiselt. Samuti võib seda kõike teha õhtul pärast tööd. Pole siis ime, et leidsin lennufirma Iceland Airi fliistekilt kirja Missing the hot springs? Warm yourself with this instead. Ja ega põllumeeski kehvem pole, nii et siiani olen iga maapmajapidamise juures, kuhu sattunud olen, samuti mullivanni kohanud. Tegelikult on enamasti iga maamajapidamise juures looduslik kuuma vee allikas. Majapidamised rajatigi nendesse kohtadesse, kus mõni allikas asus. 

Vaade talumaja uksest sissesõiduteele ja mägedele, ukseklaasil peegeldumas mullivann.

Odav ja suurtes kogustes saadaolev kuum geisrivesi on siin ka põhiline majade kütmise vahend, nii maal kui linnas. Linnas juhitakse muide veel soe kanalisatsioonivesi kõnniteede alla, tänu millele püsivad kõnniteed talvel lume- ja jäävabad. Kodudes on tänu geisriveele radiaatorid soojad ja toad mõnusad hubased ka suvel augustikuus, kui õues on stabiilselt 13-14 kraadi. Kartsin, et siin külmetatakse nagu Hispaanias (kus olen kunagi elus kõige rohkem külmetanud, mida keegi eestlane muidugi ei usu, aga hispaanlaste arusaam talvisest kütteperioodist on ikka midagi täiesti teistsugust kui meil põhjamaalastel). Õnneks hinnatakse Islandil ikka sooja tuba. Aga ka värsket õhku. Aknad on kõigil koguaeg tuulutusasendis. Alguses tundus mulle vahel toas jahe ja tõmbasin ikka ja jälle akent kinni, kuid nüüdseks olen ka ise see, kes koguaeg igal pool akent lahti lükkab, sest värsket õhku tahaks!

Reykjaviki linna õhukvaliteet olevat aga kusjuures üsna vilets, isegi maailma mastaabis. Ja see on nii jälle selle islandlaste autohulluse tõttu. Siin on niiiiii palju autosid. Kõikjale sõidetakse autoga. Kogu linn ja tegelikult kogu saar on autostunud ja islandlaste eluviis samuti. Ühe kohaliku sõnul on reykjaviklaste eluviis Ameerika äärelinna eluviis. Auto omamine maapiirkonnas on arusaadav, sest saar on väga hõredalt asustatud ning nagu Eestiski, on ainus rahuldav liikumisvahend auto. Aga linnas oleks neil küll arenguruumi. 

 Autosid täis Reykjavik

On olemas kollaste busside süsteem Strætó, mida väga uhkelt kui suurepärast liikumiviisi reklaamitakse, aga mida igaüks, kes seda veidigi aega igapäevasemalt kasutama on pidanud, hoopis kiruma kukub. Hind on kohalikku elukallidust arvestades üsna mõistlik, aga kõik muu sööb tõesti närve. Esiteks on liinide marsruudid ebamugavad, teiseks ei saabu ega välju bussid kunagi peatustesse ettenähtud ajal ja kolmandaks on bussijuhid täiesti hullud! Põhjuseks peetakse nende viletsaid töötingimusi ja palka. Igatahes kihutavad ja rammivad nad end suurema õigusega jultunult ülejäänud liiklusest läbi. Autojuhina tasub neist hoida ohutusse kaugusesse (koos varuga) ja bussireisijana tasub sõrmed sügavale istmesse suruda ning kogu lihasjõud istmel püsimiseks koondada (Eestis nii tavalisest bussis seismisest loobusin õige pea).

Saabudes Eesti jalgrattapealinnast Tartust, üllatas mind siia jõudes jalgrataste vähesus. Kohalikud küll väitsid, et oi neil inimesed sõidavad küll jalgratastega ja isegi rattateed on igal pool. Tõesti, rohkem siin viibides olen hakanud ka rattureid märkama, aga Tartuga võrreldes on neid ikka väga vähe ja peamiselt sõidetakse ratastega sportides ja uhkelt viimase moe varustust kandes. Igapäevase rattaliikluse vähesuses süüdistavad nad ise muidugi kliimat. Seda tehti kunagi ka Eestis ja veel varem näiteks Soomes, Helsingis, aga tegelikult pole ilm lõpuks kummaski riigis takistuseks saanud. Ootan põnevusega, milline on Reykjavik 10 aasta pärast.

 Mu esimese kodu aken oli koguaeg niimoodi paokil. Ja kui ma ta ka otsustasin vahepeal kinni lükata, siis õhtuks, kui koju jõudsin, oli majaproua selle ikka jälle lahti lükanud :)

Maa on siin must. Aga mitte must nagu eesti muld, vaid must ja tahmane nagu laava. Alguses tundus mulle, et pidevalt on poolikud teed ja teetööd või äsja valminud teejupid, kuid tegelikult on taimkatteta teeperved siinne loomulik pinnas ja musta puruga kaetud asfalteerimata lõigud lihtsalt kohalikud "kruusateed". Mida rohkem on laavakividel sammalt ja taimkatet, seda vanem laava on. Mida värskem laava, seda mustem maastik.

Kui Islandil keset eikusagit autost välja astud, siis matab kõrvu vaikus. Tormisemal päeval võib kuulda ka tuule vihinat ja mere ääres on heliks lained, aga keset tuulevaikset päeva maismaal valdab kuulmist vaikus. Kummaline vaikus. Miks? Sest siin pole puid. Pole puulehtede kohinat. Pole üldiselt ka heinamaade kõrresahinat. Pole putukate suminat ega lindude sädinat. On laava ja mäed ja vaikus.

Puid pole? Ega linnast väljas üldiselt eriti pole jah, kuigi kohalike sõnul on siin viimastel aastakümnetel olnud täielik puude istutamise hullus! :))  Mis mõningaid ka väga pahandab, sest nagu lagedate maastike rahvaste seas tavaks (olen sama kuulnud ka Iirimaa kohta), on ilu lagedates vaadetes, mitte metsatukkades ja kui meil Eestis minnakse barrikaadidele puude mahavõtmise pärast, siis siin kogutakse allkirju nende istutamise vastu. Need viimastel aastakümnetel istutaud puud kasvavad suureks ja saavad metsaks aga alles 100 aasta pärast. Kodusisustuses ja kaasaegses Islandi disainis võib küll päris palju puitu näha. Mööbel aga siiski paljus imporditakse või imporditakse puit, millest mööblit tehakse.

Islandil tunned tõeliselt, kuidas Maa sündis. Eestis näed põlde ja metsa, maju ja teid. Näed inimese loodut. Islandil näed merd ja mägesid ja musti laavavälju. Näed seda, kuidas ookeanidest tekkisid mandrid ja kuidas see kõik edasi toimub. Kuidas äsja suleti mudalaviini tõttu osa A1-maanteest Lõuna-Islandil, sest kusagil liustiku all toimus vulkaanipurse ja see sulatas nii suure hulga liustikku veeks, et tekkis tulvavesi ja mudalaviin. Kuidas fjordi serval sõites vahelduvad asfaldilõigud kruusateega, sest mägi seal liigub ja vajub ning asfalt laguneb neis kohtades kohe ära. Kuidas lõunas Katla vulkaani ümbruses on elanikkonnale koostatud evakuatsiooniplaan ja kõigil peab koguaeg olema üks kott pakitud, sest kui Katla lõpuks purskama hakkab, ja seda peaks ta juba ammu tegema, sest varasemat graafikut arvestades on ta juba ammu üle aja, siis on põgenemiseks aega 15 minutit. Ja Eyjafjallajökull, mis mõned aastad tagasi Euroopa lennuliikluse kaosesse paiskas, olevat selle kõrval siis nagu nohu. Maa elab ja hingab ja alles loob end ning sünnib üha uuesti. Inimene on vaid kõrvalnähtus, kaduv tolmukübe.

Meri on laava mustaks liivaks uhunud

Epiloog
Islandi rahu ja rõõm

Olen juba varem kirjutanud, kuidas islandlased on ühed väga toredad inimesed. Nad on nii lahked ja südamlikud ning üksteist toetavad, et täitsa kahtlane tundub algul. Olen mitut puhku mõtisklenud, miks nad küll sellised on. Kuidas saaks, et see rahu ja rõõm elust ja teistest inimestest, mis siin hinge poeb, ka Eestisse naasteks säiliks, kui seal pooltuttavad teretamise hirmus teisele poole tänavat punuvad, seltskondade põhieesmärk sisse- ja väljaarvamine on või poemüüja sind rumalate küsimuste eest läbi sõimab. Eks igal asjal ole oma põhjus. Arvan nüüd, et islandlaste südamlikkuse ja kokkuhoidmise põhjus on ikka nende ajalugu ja geoloogilis-geograafiline keskkond. Saarel pole olnud sõjategevust ja taplusi viikingite ajast saati. Maailmasõjad mõjutasid siinset rahvast küll majanduslikult, kuid mitte vere hinnaga. Teisalt on saarel olnud väga kasinad elutingimused ja karm kliima. Iga natukese aja tagant purskab mõni vulkaan, mis muudab maastiku rohkem või vähem elamiskõlbmatuks. Keset ookeani asudes pole ka abi saamine või põgenemine lihtne. Usun, et kõike seda arvesse võttes ongi islandlased harjunud üksteist toetama. Teine inimene on sõber, temaga tuleb hästi läbi saada ja teda hoida. Oht tuleb loodusest, mitte teisest inimesest. Eestis on muidugi lood teisiti, eriti viimasel sajal aastal, kui iga teine naabrimees võis olla koputaja või klassiõde KGB heaks töötaja. Siiski ma nii tahaksin, et meil oleks Eestis ka seda rahu ja rõõmu ja üksteisest rõõmu tundmist, mida siin olen näinud. Olen kuulnud nii palju lugusid eestlastelt ja eestlastest, kes närvipundardena siia on saabunud ning siin elades ja töötades uuetsi hingerahu ja elurõõmu tagasi on saanud. Naerame siin juba isekeskis, et Island on eestlaste närviparandusasutus, üks Põhja-Atlandi sanatoorium. Mõnele on siin terviseteenust ette nähtud lühemat aega, näiteks paar kuud, mõnele aastakümneid :)

Vihmane esmaspäev Leonardiga

Siin Reykjavikis sadas täna terve päeva vihma ja sooja oli vist ainult 10 kraadi. Aga selline ilm siin üldse ei kurvasta. Ja ega ma tegelikult pole üldse suur ilma üle viriseja. Olen alati uskunud, et pole halba ilma, on valed riided. On vaja vaid tuule- ja vihmakindlat jopet ja saapaid ja üht mõnusat kampsunit ning ongi hea olla ka siis, kui päev läbi ladistab.

Vahel mulle tundub, et Eestis on inimesed minetanud terve talupojamõistuse ja argitarkuse, kui käivad külma ja vihmaga ringi Hispaanias valmistatud kunstnahast saabaste või Hiinas tehtud polüesterkampsunitega  ning siis ainult kurdavad, kui võimatu kliima meil on. Kunstnahk, polüester, akrüül jm on materjalid, mis ju õhku läbi ei lase, niiskust ei ima ja nii kohe kuidagi keha soojas ei hoia. Õnneks siin Islandil pole vana tarkust unustatud ning kõige populaarsem riietusese on siiani villane kampsun ehk lopapeysa. Kui on kõva tuul, siis pannakse selle peale või alla veel ka tuule- või veekindel jakk või jope. Sellest, mis moes ja kuidas teistele oma moodusega muljet avaldada, paistab siin tähtsam olevat see, et sul endal hea ja mõnus olla oleks :)

Ja muide vihmavarje siin keegi ei kanna! Sest mis sa selle tuule käes nendega ikka peale hakkad. Neid isegi ei müüda kusagil, ainsana olen näinud paari nökatsit H&Mis. Vihmavarjude mittekandmise tõsise kombe kohta rääkis Ragga mulle ka ühe illustreeriva loo :) Et kui Ragga käis algklassides, siis tuli nende klassi ühel sügisel poiss, kes oli paar aastat oma vanematega välismaal elanud, Saksamaal vist. Ja kui siis ükspäev oli vihmane päev ja see poiss vihmavarjuga kooli tuli, algas üks suur näpuga näitamine ja itsitamine ja narrimine, et hea könn, käib vihmavarjugaaaaa! Lõpuks oli õpetaja poisi vanemad kooli kutsunud ja neile selgitanud, et ärge palun andke lapsele vihmavarju kooli kaasa. Islandil nii ei tehta. Sest siin on kõik karmid viikingid. (See viimane on minu märkus :DD)

Igatahes panin ka mina hommikul selga kampsuni ning oma truu vihma- ja tuulekindla jope ja käisin terve päeva kuiva ja soojana ringi. Kuigi õues ladistas ja taevas oli hall, oli meil stuudios mõnus ja soe. Kuulasime Leonardit ning lõuna ajal jõime kohvi ja sõime kaneelilõhnaseid kukleid, mis ma kõrvalmaja pagariärist hommikul olin ostnud. Nii et vihmaste ilmade, villaste kampsunite ja talupojatarkuse terviseks ;)

Leonard Cohen - Did I Ever Love You (vaimuka nimega albumilt "Popular Problems")

Minu islandlased

...on väga mõnusad inimesed. Eks neid ole igasuguseid, nagu kõikide rahvaste hulgas, aga üldiselt mulle tundub, et ma islandlastega klapin :) Nad on mõnusad rahulikud ja põhjamaised, aga mitte nii üleolevad ja isalikud nagu vahel rootslased ja norrakad kipuvad olema. Ja tundub, et nende rahu ja tasakaal mõjuvad ka saare külalistele, sh mulle. Islandlased usaldavad üksteist ja ka oma külalisi. Kuritegevus on saarel väga väike, sest kui juba Eestis tunnevad kõik kõiki, siis Islandil ollakse lihtsalt üks suur suguvõsa. Nii näiteks sattusin lennukis teel siia enda kõrval istuvate islandlastega juttu ajama ja õige pea selgus, et nad tunnevad mu praktikajuhendajat, et too on pärit nendega samast linnast ja et tema õde käis ühega neist samas koolis jne jne :) Rahulike ja usaldavate islandlastega suhtlemise tagajärjel tunnen iga päevaga üha rohkem, kuidas ka minu turjalt kaob kühm, selg läheb sirgeks ja mõnus rõõmus rahu poeb hinge :)

Island on väike ja noor riik. Saare suurem asustamine sai alguse viikingitega enne esimest aastatuhandet. Hiljem loovutati iseseisvus ja maa kuulus aastasadu Norra ja Taani kuningate valdusaladesse. Iseseisvaks saadi pärast Esimest maailmasõda 1918. aastal, kuid toona rajatud Islandi kuningriigil säilisid tihedad sidemed Taaniga. Nii et ka Island tähistab tänavu 100. juubelit nagu Eestigi, kuid erinevalt meist suurt tähistamist ja pidustusi siin pole. 1944 sai alguse Islandi vabariik. Teise maailmasõja aegu olid saart "kaitsmas" nii Briti kui ka USA väed, kuna Islandil sõjaväge polnud (ja pole siiani). Ameeriklased jäid Islandile esialgse plaanitud mõne aasta asemel aastakümneteks ning see olevat paljusid kohalikke väga häirinud. Lõplikult suleti USA Keflaviki õhuväebaas alles 2006. aastal. Majanduslikus mõttes oli vägede siinviibimine maailmasõja järgseil raskeil aastail aga tegelikult kohalikele kasulik, kuid muidugi mõjutas USA väikest saarerahvast kultuuriliselt palju. Ja muide, sõjategevust pole saarel olnud viikingiaegadest alates.

Muuseumi väljapanek Teise maailmasõja järgsetest ameerikastumise sümbolitest saarel

Fun Fact: Islandi Rahvusmuuseumi, ehk islandlaste ERMi püsiekspositsioon tutvustab muu hulgas islandlaste geeniuuringute tulemusi, mille järgi tulid esimesed püsiasukad saarele peamiselt Norrast ja Briti saartelt. Kusjuures huvitav on asja juures see, et uuringu põhjal olid mehed pärit peamiselt tänapäeva Norra aladelt ja naised Briti saartelt. Ehk paistab, et viikingid võtsid omale Briti saartelt naised ja asustasid siis koos Islandi :) Sisserändajaid on saarel alati olnud, kuid siiski oli siin aastasadu üks homogeensemaid ühiskondasid Euroopas. Suuremad muutused on tulnud viimase kümne aastaga, kui Island majanduskriisi ja Eyjafjallajökulli vulkaanipurskega pikalt maailma uudiseveergusid vallutas ning maailm saare ja selle võlud "avastas". Nüüd on siin erandlikuna Euroopa riikide seas positiivne iive, mis suuresti tuleb just aina suurenevast siia paikseks jäävate seiklejate ja muude sisserändajate arvust.

Kuid lisaks inimestele elasid saarel aastasadu eraldatuses ka lambad ja hobused. Nii olevat mõlemad Islandil ühed tõupuhtamad maailmas. Tõupuhtus tõupuhtuseks, aga igal juhul on siin lambavill väga mõnus pehme ja muude heade omadustega ning hobused küll pisikesed, aga hirmus sõbralikud :)

Minu kohtumine sõbraliku Islandi hobusega

Tüüpiline Islandi talukompleks vanal ajal, ehk üksteise kõrval asuvad hooned, mis on seest omavahel uste ja käikudega ühendatud ning millel igaühel oli oma otstarve. Oma ühes rodus ruumide loogikaga on see mõnes mõttes üsna meie rehielamu sarnane. Pildid tehtud vabaõhumuuseumis.

Põhilised minu inimesed, kellega siin kokku olen puutunud, on kunsti- ja kultuuriinimesed.

Minu praktikajuhendaja Ragna on kohaliku disainikooli tekstiiliosakonna juhata ning vabakutseline tekstiilidisainer ja -kunstnik. Tema abikaasa on dokumentaalfilmitegija Thorkell, või lihtsalt Kell, kes on teinud näiteks filmi trendiennustajatest nimega "Trend Beacons", mida näidati 2018. aasta kevadel ka Eesti Moe Festivali filmiprogrammi raames Tartus. Kelli teine juba peaaegu tööks muutuv vaba aja tegevus on kokkamine. Ise ütleb, et tal on vaja arstilt retsepti rohu jaoks, mis talt kokkamishaiguse ära võtaks, kuna see haigus pidavat juba igasugused piirid ületama. Igal juhul kokkab Kell kohalikel taluturgudel ja nüüd vahel isegi üritustel, nagu sünnipäevad jms, leivanumbriks hispaanlaste paella. Ja räägib, et tema unistus on ehitada järelkärule monteeritud ahi, millega siis külast külla ja linnast linna süüa tegema rännata. Ragna ja Kelli köögis podisevad pidevalt pliidil hiigelsuured pajad lambalihaga ja käärivad kümned liitrid kombuchat. Mul on õnn olnud seal süüa head ja paremat alates omletist ja lõpetades imehea lasanje või kanasupiga. Ragnal ja Kellil on kaks teismelist tütart. Noorem tütar on 15aastane ja üsna sõnaaher (häbelik?) teismeline. Vanem tütar sai just 18, lasi suvevaheajal teha oma esimese tätoveeringu ning on väga avatud ja rõõmsameelne suhtleja. Mõlemad tüdrukud on ema töö tõttu aastaid elanud ja koolis käinud nii New Yorgis kui ka Berliinis, enne kui pere mõned aastad tagasi jälle Islandile maabus, ning ema sõnul on nad seetõttu oma vanuse kohta päris palju maailma ja inimesi näinud.

Minu teine uus sõber siin saarel on Ragga, kes on üks väga rõõmsa meele ja suure teotahtega noor islandi verd maalikunstnik. Ragga tuli Islandile tagasi aasta tagasi ja püüab end siin nüüd kohalikku kunstiskeenesse paika sättida. Vahepealsed kümme aastat õppis ta New Yorgis ja Itaalias Firenzes. Temaga ühendab meid Itaalia vaimustus, vintage-riiete armastus ja Ragna stuudio, mille üht nurka Ragga üürib.

Nagu juba nende kahe islandlase lühitutvustusest selgub, on islandlased suured maailmarändurid. Elu saarel on pannud nad alati meresid ületama ja kodust kaugel ära käima. Siiski tulevat nad enamasti kõik koju tagasi. 

Elu sellel muutliku ilmaga saarel keset Põhja-Atlandi ookeani olevat veel ühe islandlaste iseloomujoone põhjus: kohalikud on väga paindlikud. Sest sa võid ju pühapäevaks piknikuplaani teha, aga kui kahe tunni pärast sajab hoopis rahet või kolm päeva puhub hoopis tuul 40 m/s, siis tuleb lihtsalt plaane muuta ja seni näiteks kodus kampsunit kududa.

Koomiks ajalehest The Reykjavik Grapevine

Üks asi, millest olen ka keelt mõistmata aru saanud, on see, et kui kaks tuttavat islandlast mingil asjaajamise eesmärgil kohtuvad, siis alguses aetakse alati tükk aega niisama maast ja ilmast juttu. Alles seejärel jõutakse teemani, mille pärast kohtuti. Milline armas ja soe viis teistega läbi käimiseks! Meenutab mulle ammusi aegu Eestis, kui asja pärast külla minnes alguses ikka tükk aega niisama juttu aeti. Räägitakse viimasest välisreisist ja ema tervisest ja ühiste tuttavate käekäigust ja alles siis võetakse ette see õmblustöö tellimise või korteri üürimise teema, mille jaoks kokku saadi.

Islandlased on maailmakultuurile andnud saagad. Ja selle üle on nad väga uhked. Aga mitte ainult uhked, vaid nad ka loevad oma saagasid. Kusjuures neid loevad kõik, mitte ainult kirjandusteadlased. Ja sageli loetakse neid mitte ainult kord elus, vaid lausa igal aastal uuesti. Hakkasin ka mina siin üht, mis eesti keelde tõlgitud, otsast lugema ja sattusin juba 14. leheküljel selle tuttavliku mõnusa jutupuhumiskombe kirjelduse otsa. (Katkend "Njalli saagast")

Saagad ühe islandi nõia ehk taimedega lõngade värvija koduses raamaturiiulis. Tõend sellest, et islandlased tõesti saagasid loevad.

Teine asi, mis silma on jäänud, on üks füüsilise käitumise omapära. Nimelt asetavad islandlased tervitades ja ka juba jutu käigus sageli vestluspartnerile helgelt käe või käed õlgadele. Isegi võõrastele, kui nendega mingi suhtlus tekib. See teeb vestlused kuidagi eriti armastusväärseks ja tekitab tunde, et teine on vähemalt su kadunud sugulane või vana sõber.

Ja lõpuks, appi! Läksin Islandil Tinderisse, sest kuidas muidu kiiresti uusi sõpru leida, kui suurt kooli- ega töökollektiivi pole? Ja nii mulle soovitati Tinderit, kus maailmas ringi reisijad viimasel ajal armusuhete asemel just seltskonda otsivat. Niipalju kui olen kuulnud Eestis Tinderi kasutamise kohta, siis tundub siin olevat üsna sama olukord. Otsitakse üheöösuhteid, vaadatakse ja toksitakse niisama sõnumeid, tervet ja konkreetset suhtlust ja tutvumist on vähe. Aga üks asi torkas Islandil Tinderis meesterahvaid svaipides küll silma: väga palju on kohalikel meestel enda tutvustamiseks pilte väiksemate ja suuremate lastega. Olen kuulnud, et suhted on siin saarel vabameelsed ja moraal mitte väga kõrge, aga siiski, kas need on kõik suhtes pereisad, kes otsivad kõrvalehüppekaaslasi? Tundub natuke liiga vabameelne. Mu uus islandi sõber selgitas, et ei-ei, need on enamik ikka vabad mehed, aga neil on lihtsalt lapsed. Islandil saavat kõik lapsi ja sageli igast suhtest mõni. Nii et on inimesi, kellel on näiteks neli last, kellest igaüks on saadud eri mehe või naisega. Ja siis nad siin elavad hiiglaslike kärgperedena. Natuke keeruline pidi vahel olema, aga üldiselt võetavat asja rahulikult. Ja rongaisasid pidi väga vähe olema. Oma laste eest hoolitsetakse. Aga miks neid lapsi muudkui niipalju saadakse? Vastus sellele on islandlaste suust: "Kuidas miks neid lapsi saadakse? Aga lapsed ju lihtsalt tulevad!"

Bon Iver - Calgary

When I wrote this song, I'd never been to Calgary - still haven't been - and I had a few really close friends that I'd met throughout the years from Calgary, and it always seemed like a place that I felt connected to. This song sort of became about an envisionment, a place, about when you think there's somebody out there that you could be in love with but you haven't met them yet. And it sort of became a metaphor for places you haven't been but that you feel like you know, and you can sort of have that feeling about somebody you haven't met that you feel like you're supposed to be with. /.../ Calgary sort of introduces that idea... eventually, you start waking up to the fact that you might be ready to spend your life with somebody and still feel good about who you are and what kind of changes you're going to go through no matter what. (Allikas)

Minu lopapeysa

Islandil on jahedavõitu, muudkui puhub tuult ja iga natukese aja tagant sajab vihma või lund. Kuna huumuse kiht on vulkaanisaarel õhuke, siis on floorat ja faunat üsna vähe. Ühed, kes siin end mõnusasti tunnevad, on lambad. Ja kus lambaid, seal sooja villa. Nii et külma peletamiseks kannavadki islandlased lambavillaseid kampsuneid. Paksemast lõngast vammused, mida kohalikud muude riiete peal jope asemel kannavad, kaaluvad kilo ringis, peenemast lõngast kampsunid umbes pool sellest. Kuulsaim lõngafirma on Lopi ja islandi kampsuni nimi on lopapeysa (milles "lopa" tähendab villast ja "peysa" kampsunit).

Neid traditsioonilise mustriga lambavillaseid kampsuneid kannavad kõik kohalikud. See pole üldse lihtsalt turistide pärusmaa. Kampsun on tüüpiliselt värvimata lambavillast (naturaalsed valged, hallid, pruunikad ja mustad toonid) ning kootud ühes tükis, ilma õmblusteta. Kampsuni ülemine osa on kaunistatud mustriringidega. Kampsuneid tehakse nii üle pea aetavaid, eest luku või nööpidega ja ka kapuutsiga. Minu praktikajuhendaja siin Islandil, Ragna viis mind ühel pärastlõunal Islandi Käsitsi Kudumise Ühingu ehk Handknitting Association of Icelandi poodi (vt videot) Reykjaviki kesklinnas aadressil Skólavörðustígur 19, mis on maast laeni kampsuneid täis. Neid koovad kohalikud ja toovad siis poodi müüki. Lisaks saab sellest poest osta Lopi lõngu ja mustrilehti. Nagu öeldud, on kampsunite kandmine ja ka kudumine kohalike seas väga populaarne. On traditsioonilisema mustriga kampsuneid ja on uhkusega loodud autoriloomingut.

Pood Skólavörðustíguri tänaval olevat aga Ragna sõnul olnud koht, kus kümme aastat tagasi mitte keegi ei käinud. Kohalikud kudusid omale kodus ise kampsuneid. Nüüd on kudumisühingu pood avatud aga lausa kella kümneni õhtul (mis on märkimisväärne, sest enamik poode on siin avatud ainult kell 10-18) ja isegi hilistel õhtutundidel on see pungil täis turiste, kes kõigist neist kampsunikarjadest ja valiku rohkusest segaduses riiulite vahel ringi traalivad.

Ja veel, üllatusena tuleb ehk paljudele see, et neid ringja mustriga kampsuneid pole siin üldse aastasadu kantud, vaid selliseid hakati kuduma ja kandma alles 1960ndatel, kui kohalikud soovisid kohalikku lambavillast lõnga millekski moodsamaks kududa ning otsisid inspiratsiooni mujalt maailmast.

Siin üks ilus islandi mees kohalikus kampsunis :)

Pilt: Pinterest

Minu saak on pool kilo peenemat Lopi lõnga Léttlopi, millest hakkan kuduma kampsunit nimega Afmæli, mille mustrileht Lopi firma lehel tasuta allalaaditav on. 9 x 50 g lõnga läks maksma 28 eurot, mis on täitsa hea diil isegi Eesti mõistes ja eriti kui arvestada siinset elukallidust. Loodetavasti näeb varsti ka pilte sellest, kuidas mul kudumine edeneb ;)

P.S. Natuke turistidest. Turiste on Islandil tõesti meeletult. Kui kohalikke on umbes 350 000, siis turiste käis eelmisel aastal saarel üle kahe miljoni! Reykjaviki tänavatel kõndides on islandi keele kuulmine haruldane erand. Kõige rohkem on kuulda Ameerika inglise keelt, prantsuse ja hispaania keelt ning turisti-inglise-keelt. Kohalikud on enamasti aga sellele kõigele vaatamata väga lahked ja abivalmis. Arvatavasti on põhjus selles, et massiturism on saarel üsna hiljutine nähtus. See algas alles pärast Islandi suurt majanduskriisi 2010. aasta paiku ja on nüüd väga oluline osa riigi majandusest. Turiste on isegi niipalju ja sektor areneb nii jõudsalt, et kohalikud neid ise kõiki ära teenindada ei jõua. Seetõttu võib ka tööpostidel kohata palju välismaalasi. Töö leidmine Islandi majutus- ja toitlustusasutustes olevat väga lihtne. Ja kuigi mõistliku hinnaga korteri või toa leidmine on näiteks Reykjavikis paras väljakutse, siis palk on üldiselt niivõrd hea ja paik elamiseks ja reisimiseks nii põnev, et üha rohkem ja rohkem välismaalasi otsustab end siin mõneks kuuks või aastaks sisse seada. Pealinnast väljapool saab aga koos töökohaga sageli ka peavarju ja vahel isegi söögi. Tänu kõigele sellele on Island muide üks väheseid Euroopa riike, kus iive on positiivne!

Reykjavikis antakse muide välja ka tasuta ingliskeelset ajalehte The Reykjavik Grapevine, kus on artikleid ja kokkuvõtteid Reykjaviki ja Islandi igapäevaelust ja aktuaalsetest sotsiaalsetest teemadest ning kus saab soovitusi nii saarel ringi reisimiseks kui soodsaks baarikülastuseks.

Minu Island

Olengi maailma lõpus päral

Päris kummaline tunne on, kui salamõtted ja unistused päriselt teoks saavad. Ja veel nii ootamatult. Elu on ikka veider, kui keset juulikuud veel arvad, et saad augustis rahulikult vanaema juures aiamaal tomateid ja kurke korjata, aga paar nädalat hiljem leiad end hoopis sealt maailma lõpust, kuhu vahel unenägudes igatsesid. Ootamatuste ja nendega hakkama saamise terviseks! Ehk pikk jutt lühidalt: olen omadega Islandil :)

Siin puhub tuul ja purskab tuld, pritsib vett maa seest, mere pealt ja taevast, kaljude ja pilvede vahelt. Voolab laavat ja liustikke. Kivid on suured ja kindlad kui kalju või pudedad nagu liiv. Ja kõik on musta värvi. Või valge nagu lumi või lambavill. Või roheline nagu sammal. Ja mõnikord, siis kui hästi kõrgele mäe otsa jõuad, ootab sind ees täielik vaikus. Ei ühtki putukat ega lindu, mitte ühtegi. Ainult vulkaanid, must tuhk, sammal, tuul ja vaikus. Selline vaikus, et kõrvus hakkab kumisema. Ja siis oled seal sina, üks pisike ajalik hingav olend, kes mõtleb ja tunneb. Oled ainult üks mööduv olemise kübe keset seda suurt päris ja igavikulist olemas olemist.

Ja me kahe päeva trippimine kaardi peal

Finis Terrae

Sõber ütles ükspäev, et tundub, et asi pole Islandis. Paistab, et sa tahad lihtsalt maailma lõppu minna ...

Vist küll.

pildid: eyesohsoblue

OF Monsters and Men - Love, Love, Love

Myrra Ros - Kveldúlfur

LP - Lost On You

Öösel

2018. aasta veebruarikuise Müürilehe juhtkirjas räägib Piret Karro murelikult, kuidas Karlova kohalt on kala ära kadunud.

Olin sõbra juures, Karlovas. Oli sügav talveöö. Ajasime juttu. Äkki lendas keset tuba väike liblikas. Sõber peletas putuka käega eemale ja seletas, et jah, lisaks kass Reinule, kes seal temaga elab, lendab vahel toas ka igasugu teisi elukaid. Bioloogiatudengina oli ta toonud sügisel metsast koju tüki sammalt, et oma riidekapis soodsates tingimustes sellest üht sääseliiki välja haududa ja siis mikroskoobi all uurida. Mõne aja pärast sääsed ilmusidki ja ka uurimine õnnestus. Aga koos sääskedega sündis samblast veel palju muud. Ja kuigi sammalt tal kapis enam pole, lendab korteris aeg-ajalt siiani ringi ootamatuid olendeid. Lisaks putukatele eksib selle aastatuhande öödesse messengeri sõnumeid ja instagrami laike. Vahel kubiseb pimedus saabumata teadete kurbusest või kihab saabunud sõnade rõõmust. Petlikult vaikse ja tühjana tunduv tume öö on täis elu ja kaost, kummastust ja olemise lummust.

Lisaks tõestab see lugu, et kala, mis mõnede kartuste järgi Karlova ja ehk ka Tartu kohalt kadunud on, on seal ikkagi endiselt olemas. Endiselt on selles linnas vähemalt üks poiss, kes oma pruunis riidekapis sääski kasvatab ning toas kassi koos liblikatega peab. 

Piltvaip Öösel / At Night

Give me some pop!

James Bay "Pink Lemonade"

Banda do Mar "Mais Ninguém"

pilt: asos.com

NB! Kõrvale on mõnus kuulata veel R2 Popikroonikat.