Suvekõla

Džässipada

Paduvihmase maikuu-laupäeva vürtsikas köögiviljapada: kirev, improvisatsiooniline ja tuju tõstev nagu džäss!

Ära kulub
- 1 suvikõrvits
- 1 paprika
- 3 sellerivart
- paar sibulat
- paar peotäit rohelisi herneid (mina kasutasin külmutatud herneid)
- 1-2 cm ingverijuurt
- peotäis värsket peterselli
- peotäis värsket tüümiani
- soola
- tšillit (pulbrit või värsket ja peeneks hakitud)
- 1 väiksem purk konservtomatit
- paar peotäit mungube
- paar peotäit pruune läätsesid

Pane pliidile suur pann (kõrgete servadega kindlasti, et kogu kraam saaks seal mõnusalt podiseda), pannile praadimisõli. Haki või viiluta sibul ja prae pehmemaks. Ja edasi lisa kõik muu sinna juurde: soovi korral koori suvikõrvits, siis aga tükelda suupärasteks kuubikuteks. Tükelda ka paprika ja sellerivarred ning lisa pannile. Lisa herned, sool, hakitud petersell ja tüümian. Koori ingverijuur, haki või riivi peeneks ja lisa ka pannile; samuti tšilli (peeneks hakitud värske või pulbrit paar tl). Lõpuks lisa ka konservtomat ja lase kõigel vaiksel tulel pannil podiseda, kuni juurviljad on just nii pehmed nagu sulle meeldib.

Oad ja läätsed keetsin mina enne teises potis pehmeks ja lisasin siis kõige lõpus pannile. Aga kui neid paar tundi enne pajaroa tegemist leotada, et need pärast kiiremini küpseks, siis võib vast ka kohe otse pannile teiste asjadega koos podisema panna.

Kui soovid tummisemat toitu, või kui meespere seda nõuab, võib patta panna ka nt kanaliha vms. Üleüldse on see "retsept" siin ühe pärastlõunase improvisatsiooni transkriptsioon ja ei midagi enamat, avatud tõlgendustele ja kohandustele nagu kõik hea siin ilmas :)

Džäääs

Pilt: FP

Suur Gatsby

Käisin Gatsby-filmi vaatamas. Mhm, mhm.. mhm :) Igal juhul, kõrghetked olid Leonardo DiCaprio põnevvõluv sooritus, Lana Del Rey valusmagus "Young and Beautiful" ja U2 "Love Is Blindnessi" surematust tõestanud kaver Jack White'i esituses. Ülejäänu osas pean veel läbi ja üle mõtlema. Siin aga mõned esmamuljed.

Üht ütlen küll kohe: filmi raamatuga (mida ma ikka veel lugenud pole, kuigi ootab juba aastaid riiulis) ma võrdlema ei kavatse hakata, sest see pole minu arvates üldsegi oluline. Raamat on raamat ja film on film, mõlemal on oma looja ja mõlemad on seetõttu omaette teosed, üks on lihtsalt teisest inspiratsiooni saanud, nii nagu kõik saab kõigest inspiratsiooni.

Aga nüüd filmist. Üldiselt oli nagu multifilm, ülikiirelt vahelduvad kaadrid, meeletud mastaabid ja kontrastid, pahviks löövat groteski kostüümidest tunneteni. Selle poolest meenutab Luhrmanni käekiri Tarantino ekraaniesteetikat. Tarantino tegelased ja tunded on palju vähem äärmuslikud, on igapäevasemad selle kõige paremas mõttes, sarnane on neil kahel eelkõige sündmuspaikade ja sündmustiku mastaapsus, ülikülluslikkus. Mõlemas on silmi ja närve pimestavat dünamiiti, nii Gatsby-filmi ilutulestikus kui ka Tarantino filmide plahvatavates majades. Aga tagasi Gatsby juurde, esimese hooga olin pettunud, sest see oli nagu teine "Moulin Rouge" ja sealjuures kordades teatraalsem kui teatris endas toimuv Punase Veski lugu. Tekkis tüdimus, et seda on ju juba tehtud! Aga teisest küljest, eks igal režissööril olegi oma käekiri, nii ka Baz Luhrmannil, ning selles pole ju tegelikult midagi halba. Nt muusika oli, nagu Luhrmannil alati, ülihea!! Siiski, me oleme harjunud küsima: mis oli uut? Kui loojal on oma käekiri, st oma piirid - oma värsimõõt, siis oluline on see, mida ta neis piirides uut suudab luua. Mille uueni Luhrmann oma loomingulistes otsingutes jõudnud on? Esteetika on "Gatsbys" endiselt üdini luhrmannlik, pulbitsedes juba eepool nimetatud grotesist, mis tekib kõrvutades ja miksides suurt ja väikest, uut ja vana. Ning Luhrmanni suurejoonelist esteetikat rahuldavad ainult suurejoonelised lood - the great. Nii nagu varem "Moulin Rouge'is", aga ka "Romeos ja Julias" ning "Austraalias", on ka "Gatsbys" keskne teema inimesi ja saatusi määrav armastus. Nii, leidmata silmatorkavat uudsust esteetikas ja teemas, küsin ma siis hoopis vastupidise küsimuse: peab looja alati uuenema, lõputult muutuma? Võib-olla on minu uudsuse ootused põhjendamatud, äkki sellest juba piisabki, milleni Luhrmann seni jõudnud on ning tema panusena ongi piisav juba see, mis ta meile seni andnud on. See on suured armastuslood, häbenemata ja kogu oma hiilguses, nii suured, ilusad ja valusad nagu me neid tegelikult läbi elamegi (realism missugune!). Armastust on ju ometi nii mitmesugust, selle variante niisama palju kui meid ning seetõttu on ka see teema potentsiaalselt ammendamatu. Luhrmann räägib meie (justnimelt meie kõigi!) armastustest milleski allahindlust tegemata, midagi kahandamata ja argistamata, sest armastus on alati erakordne, igaühe elus suur ja määrav. Seetõttu tundub ka Lana Del Rey muusika filmi soundtrackil ainuõige valik. Ka Lana ei häbene, ta laulab hinge põhjast ja hinge põhjaga, kirest ja kirega sellest, mida me kõik mõtleme ja tunneme, aga mida välja öelda ei julge, sest see pole in. Olen juba varem mõtisklenud Lana Del Rey edu fenomeni üle ja leidnud põhjuse just selles samas alasti ja otsekoheses tundelisuses, mis viimastel aastakümnetel nii moest on läinud ning mida meid häbenema on pandud. Elu ja mõte käivad spiraali pidi, alati tasakaalu ja tõde otsides. Maailmas pärast dekonstruktsiooni, kus nii pikka aega on valitsenud relativism ja pragmatism, lubavad Baz Luhrmann ja Lana Del Rey meil taas tunda ning annavad meile tagasi meie müüdi - suure müüdi armastusest.

Inspiratsioon vol 2

Soo Sunny Parki imelised installatsioonid (via Colossal). Mul tekkis kohe mõte võrgust ja klaasitükkidest lambivari teha, äkki kunagi proovin ja annan siin ka teada, mis välja tuli...

Inspiratsioon

Pilt pärit siit...

Repertuaariga

Käisin Elektriteatris Indiefesti filmiprogrammist osa saamas. Kavas oli repertuaarikinode võludest ja valudest rääkiv dokumentaalfilm "The Rep" (2012). Oli üks kurblõbus film, aga rohkem ikka lõbus, väga soovitatav kõigile algajatele ettevõtjatele, olgu kinos või ükskõik kus mujal! :)

Soundtrackilt ka head mussi:

Joonislood vol 3

Käisin hindamisel ära ja tõin pildid koju. Võõras on neid vaadata, see juhtub mul alati pärast pildi valmissaamist, tundub uskumatu, et minu silm ja käsi on selle teinud. Aga siin nad on, palju saaks veel paremini teha, aga põnev teekond oli see kursus, sain pärast mitut-mitut aastat käe valgeks ja hasardi naha vahele veel ja veel joonistada ja osavamaks saada.

Goethe, kes oli muu hulgas suur joonistaja, olevat öelnud, et joonistamine teeb mõtlejaks. Olen täiesti päri. Sa vaatad ja näed ja pead siis läbi mõtlema, mida ja kuidas sa täpselt näed, kui tahad seda paberile jäädvustada. Selle juures hakkad rohkem mõtlema selle üle, mida parasjagu vaatad, ja selle üle, miks sa seda just sellisena näed. Eks see ole loomingulise tegevusega üldse nii, aga joonistamises (eriti akadeemilises) tuleb see ühest koodist teise liikumine ja sinna vahele jääv mõtestamisprotsess eriti selgelt esile. Ja ma avastasin Goethe ja enda elus lõbusa paralleeli: rather neglecting his studies, he took drawing lessons instead... (tsitaat).

Rheum rhabarbarum mandlitega

Rabarberi-mandlikook, siis kui sirelid uimlevad ja ööbikud laksutavad..

Inspiratsiooni sain sellest retseptist siin... Esimest korda tegin enam-vähem ka retsepti järgi, suhkrut panin vähem, sest lihtsalt polnud rohkem kodus. Minu maitse jaoks sai ikkagi liiga magus, purumagus! Ja rabarberit sai liiga vähe. Teist korda tehes panin veel vähem suhkrut ja rohkem rabarberit, ja nüüd sai täpselt minu maitse järgi, piisavalt hapukas, samas magus puru peal. Aga näiteks Kaisa, kes degusteeris ka mõlemat varianti, eelistas esimest magusamat, maitsed ON erinevad! :)

P.S. Ahjust tulnud soe kook oma hapukuse ja purukattega maitseb imehästi jäätisega!

Puru jaoks läheb vaja
- 100 ml mandleid
- 100 ml (täistera)kaerahelbeid
- 2 spl täisteranisujahu
- 4 spl pruuni suhkrut
- 1/4 tl soola
- 30 g (2 spl) võid

Koogi jaoks läheb vaja
- 2 suurt muna
- 200 ml suhkrut
- 0,5 tl soola
- 1 tl mandliekstrakti (võib ka ära jätta)
- 80 g võid
- 400 ml täisteranisujahu
- 500 ml rabarberitükke (5-6 vart / 2 tassitäit)

Tee valmis koogi peale käiv puru: haki mandlid (või kasuta mandlilaaste, nagu originaalretseptis; minule meeldivad just koorimata hakitud mandlid seal puru sees), lisa kaerahelbed, täisteranisujahu, pruun suhkur, sool ja toasoe või. Mudi käte vahel kõik ühtlaseks puruks.

Koogimassi jaoks vahusta munad ja suhkur, sool ja mandliekstrakt. Lisa sulatatud või ja täisteranisujahu. Lõpuks lisa u 0,5 cm paksusteks viiludeks lõigatud rabarber ja sega kõik hästi kokku.

Vala koogimass võiga määritud või küpsetudpaberiga vooderdatud koogivormi, kata ühtlaselt puruga ja pane 60 minutiks ahju 180 kraadi juurde.

Mmmmmm suutäis muusikat

Hannah Cohen

FCUK

French Connection on mu kauaaegne lemmik olnud. Minu maksejõud tast siiani üle käinud pole, aga kunagi vast.. FCUK rõivad on kvaliteetsed, tõeliselt hästi istuvad ning sõuavad sumedalt ja stiilselt massimoe peavoolu serval. 

Pilt: asos.com

Pilt: asos.com

Karud ja kevad

Juba paar aastat on kevadeti tervist ja maitseid hindavatel eestimaalastel peal karulauguvaimustus. Kärdu hoolitses selle eest, et ka mina lõpuks seda imelist rohelehte maitsta saaksin ja andis mulle eile karbikese isetehtud värsket karulaugupestot (karulauk, oliiviõli, sidrunimahl, kreeka pähklid). Vastutasuks kutsusin ta täna lõunale, menüüs oli pasta kanaliha ja karulaugupestoga :) Ja ma pean tõdema, et roog maitses imehea, hakkan mõistma seda kevadist hullust, mis nende roheliste lehtede ümber siin mail käib, elagu karulauk!

P.S. Serveerisin riivitud pecorinoga (Itaalia kõva lambapiimajuust, mu lemmik kõva juust!).

Projekt: kleit

Tegin täna teoks ühe vana plaani: alustuseks oli õhkõhuke puuvillane rannahõlst, mis oli ülaosast üldsegi mitte figuuri meelitav ja liiga läbipaistev, et mujal kui rannas kanda, aga samas nii ilus värvitud ja hõbeniitidega riie, et sellest niisama loobuda ei raatsinud. Nii otsustasin selle muuta osaks uuest kleidist. Õmblesin kleidile sinisekirjust pitsist ja helelillast trikotaažist (vooder) ülaosa ning tegin seelikuosale alla sobivat tooni lillast trikotaažist alusseeliku, kleidi küljele õmblesin luku, et voilà!

P.S. Vöökoht jäi kleidil kuidagi lage, vöödega saab seda küll muuta, aga mulle tundus nii mõnus ja mugav võimalus kleiti ilma vööta lihtsalt üll tõmmata, nii et ostsin veel meetri helehalli rippuva pitsiga paela ja õmblesin keskkohta, nüüd on kohe teine tera :)

Evald Okas, mina ja armastus

Nägin filmi Evald Okasest 2011. aastal Tartus, kevadel, mis saabus vara ja suure kuumaga. Nägin Athena kino punasel samettoolil lugu vanast mehest, kes oli hingelt noor, algusest lõpuni välja, armus ja armastas elu ja kunsti. Saalipimeduses naerust helkiva ekraani taustal laulis Jimmy Durante, et muinasjutud saavadki tõeks, kui oled südames noor, ja et see on väärt tervet varandust. Õu läks üha rohelisemaks, ööbikud ja sääsed muudkui laulsid, mina tantsisin hommikuteni ja kandsin seelikuid. Ja tundsin põues, mõnikord isegi põlvedes ja varbaid sirutades, pööraseid peadpööritavaid tundeid. Nutsin ja naersin, vahel hommikul, teinekord õhtul. Mõned päevad hiljem Evald suri. Just siis, kui olin temaga tuttavaks saanud! Ja minu armastusest ei saanudki asja. 

Nüüd on kaks talve möödas ja jälle kevad, suure kuuma ja paduvihmaga, roosilise kleidi ja unistustega. Ja sõber, kui sa küsid, et kas romantikud päästavad maailma, siis jah. Sest ilma nendeta ei oleks Evaldit ja Jimmyt, poleks sügelevaid mälestusi sääskedest ega unistusi nõrkevatest varvastest, polekski enam midagi.

Suvikõrvits & Co

Tegin täna suvikõrvitsast ja porganist kotleti moodi asju, maitsesid mõnusad, ainult koospüsimine oli natuke problemaatiline. Aga väga mõnus suvine lõunasöök sai. Ja veel, selgus, et öösel peolt koju jõudes külmkapist võetud koogikesed maitsesid ka ülihästi! Arvan, et palaval suvepäeval oleksid nad niimoodi jahutatult samamoodi väga mõnusad vahepalad. Ja veel! Koogike sobib hästi ka võileivamaterjaliks näiteks leivaviilu ja toorjuustumäärde peale, jne.

Kotleti sisse panin

- 1 väiksema suvikõrvitsa

- 4 porgandit

- 1 sibula

- 3 väikest muna

- soola, pipart

- mõned spl jahu

- riivitud kõva juustu (nt parmigianot vms, mina kasutasin pecorinot)

- tüümiani

Koorisin ja riivisin suht jämeda riiviga suvikõrvitsa ja porgandid. Hakkisin ühe sibula ja segasin hulka. Kloppisin munad lahti, panin juurde soola ja pipart ja lisasin juurviljadele, segasin läbi. Lisasin spl kaupa jahu: raputasin lusikatäie kaussi laiali ja segasin, nii umbes 4-5 korda (ühekorraga pannes on oht, et jahu läheb klompi), lisasin riivitud pecorino-juustu ja peotäie värsket tüümiani.

Edasi lasin pannil õli kuumaks ja panin suure lusikaga kotleti moodi koogikesed praadima. Kuumus oli selline korralik keskmine (liiga madalal kuumusel ei hakanud koogikesed üldse kokku ja liiga suurel kuumusel läks juust neis liiga kiiresti kõrbema). Praadisin mõlemalt poolt paar-kolm minutit. Kahjuks avastasin, et tatar oli kodust otsa saanud ja läätsesid polnud ma ka likku pannud, nii et sõin sõin kõrvale seekord kuskussi. 

Sommar FP-s

Kõik pildid Free People'ist (klõpsa piltidel)

Varjus on 21 kraadi, nädala lõpuks lubab kuuma ja äikest

Suvelubadus: õpin ära "Just a Boy" suupillisoolo.

Adopteerisin pluusi

Hotist, 40 sendi eest :)

Iir & Nits

Teatrikunstnik Iir oli täna R2-s ja rääkis 2013. aasta DRAAMA-st (festivalist lähemalt siin...) ning etendustest, mis ta selle aasta kuraatorina välja on valinud. Tõotab tulla väga põnev, igatahes minus kui muidu mitte nii väga teatrit fännavas inimeses suutis ta jutt päris ebatavalist ootusärevust tekitada. Võlu suurendas veel laul, mille Iir stuudiosse kaasa tõi. Võitis mu pisikesed kõrvad kohe endale!

The coolest seljakott ever + 1

Pilt siit...

Pilt siit...

Muusikateraapia

Maipüha

Supipäev

Tegin ükspäev suppi sellest, mis kapis leidus. Ja nii hea kevadesupp tuli, et panen siia ka kirja.

Supi sisse läheb
- juurviljapuljongit
- kartulit
- porgandit
- varssellerit
- paprikat
- (külmutatud) rohelisi herneid
- makarone
- tüümiani ja tilli

Peedid on, peedid on punased