Vihmane esmaspäev Leonardiga

Siin Reykjavikis sadas täna terve päeva vihma ja sooja oli vist ainult 10 kraadi. Aga selline ilm siin üldse ei kurvasta. Ja ega ma tegelikult pole üldse suur ilma üle viriseja. Olen alati uskunud, et pole halba ilma, on valed riided. On vaja vaid tuule- ja vihmakindlat jopet ja saapaid ja üht mõnusat kampsunit ning ongi hea olla ka siis, kui päev läbi ladistab.

Vahel mulle tundub, et Eestis on inimesed minetanud terve talupojamõistuse ja argitarkuse, kui käivad külma ja vihmaga ringi Hispaanias valmistatud kunstnahast saabaste või Hiinas tehtud polüesterkampsunitega  ning siis ainult kurdavad, kui võimatu kliima meil on. Kunstnahk, polüester, akrüül jm on materjalid, mis ju õhku läbi ei lase, niiskust ei ima ja nii kohe kuidagi keha soojas ei hoia. Õnneks siin Islandil pole vana tarkust unustatud ning kõige populaarsem riietusese on siiani villane kampsun ehk lopapeysa. Kui on kõva tuul, siis pannakse selle peale või alla veel ka tuule- või veekindel jakk või jope. Sellest, mis moes ja kuidas teistele oma moodusega muljet avaldada, paistab siin tähtsam olevat see, et sul endal hea ja mõnus olla oleks :)

Ja muide vihmavarje siin keegi ei kanna! Sest mis sa selle tuule käes nendega ikka peale hakkad. Neid isegi ei müüda kusagil, ainsana olen näinud paari nökatsit H&Mis. Vihmavarjude mittekandmise tõsise kombe kohta rääkis Ragga mulle ka ühe illustreeriva loo :) Et kui Ragga käis algklassides, siis tuli nende klassi ühel sügisel poiss, kes oli paar aastat oma vanematega välismaal elanud, Saksamaal vist. Ja kui siis ükspäev oli vihmane päev ja see poiss vihmavarjuga kooli tuli, algas üks suur näpuga näitamine ja itsitamine ja narrimine, et hea könn, käib vihmavarjugaaaaa! Lõpuks oli õpetaja poisi vanemad kooli kutsunud ja neile selgitanud, et ärge palun andke lapsele vihmavarju kooli kaasa. Islandil nii ei tehta. Sest siin on kõik karmid viikingid. (See viimane on minu märkus :DD)

Igatahes panin ka mina hommikul selga kampsuni ning oma truu vihma- ja tuulekindla jope ja käisin terve päeva kuiva ja soojana ringi. Kuigi õues ladistas ja taevas oli hall, oli meil stuudios mõnus ja soe. Kuulasime Leonardit ning lõuna ajal jõime kohvi ja sõime kaneelilõhnaseid kukleid, mis ma kõrvalmaja pagariärist hommikul olin ostnud. Nii et vihmaste ilmade, villaste kampsunite ja talupojatarkuse terviseks ;)

Leonard Cohen - Did I Ever Love You (vaimuka nimega albumilt "Popular Problems")

Minu islandlased

...on väga mõnusad inimesed. Eks neid ole igasuguseid, nagu kõikide rahvaste hulgas, aga üldiselt mulle tundub, et ma islandlastega klapin :) Nad on mõnusad rahulikud ja põhjamaised, aga mitte nii üleolevad ja isalikud nagu vahel rootslased ja norrakad kipuvad olema. Ja tundub, et nende rahu ja tasakaal mõjuvad ka saare külalistele, sh mulle. Islandlased usaldavad üksteist ja ka oma külalisi. Kuritegevus on saarel väga väike, sest kui juba Eestis tunnevad kõik kõiki, siis Islandil ollakse lihtsalt üks suur suguvõsa. Nii näiteks sattusin lennukis teel siia enda kõrval istuvate islandlastega juttu ajama ja õige pea selgus, et nad tunnevad mu praktikajuhendajat, et too on pärit nendega samast linnast ja et tema õde käis ühega neist samas koolis jne jne :) Rahulike ja usaldavate islandlastega suhtlemise tagajärjel tunnen iga päevaga üha rohkem, kuidas ka minu turjalt kaob kühm, selg läheb sirgeks ja mõnus rõõmus rahu poeb hinge :)

Island on väike ja noor riik. Saare suurem asustamine sai alguse viikingitega enne esimest aastatuhandet. Hiljem loovutati iseseisvus ja maa kuulus aastasadu Norra ja Taani kuningate valdusaladesse. Iseseisvaks saadi pärast Esimest maailmasõda 1918. aastal, kuid toona rajatud Islandi kuningriigil säilisid tihedad sidemed Taaniga. Nii et ka Island tähistab tänavu 100. juubelit nagu Eestigi, kuid erinevalt meist suurt tähistamist ja pidustusi siin pole. 1944 sai alguse Islandi vabariik. Teise maailmasõja aegu olid saart "kaitsmas" nii Briti kui ka USA väed, kuna Islandil sõjaväge polnud (ja pole siiani). Ameeriklased jäid Islandile esialgse plaanitud mõne aasta asemel aastakümneteks ning see olevat paljusid kohalikke väga häirinud. Lõplikult suleti USA Keflaviki õhuväebaas alles 2006. aastal. Majanduslikus mõttes oli vägede siinviibimine maailmasõja järgseil raskeil aastail aga tegelikult kohalikele kasulik, kuid muidugi mõjutas USA väikest saarerahvast kultuuriliselt palju. Ja muide, sõjategevust pole saarel olnud viikingiaegadest alates.

Muuseumi väljapanek Teise maailmasõja järgsetest ameerikastumise sümbolitest saarel

Fun Fact: Islandi Rahvusmuuseumi, ehk islandlaste ERMi püsiekspositsioon tutvustab muu hulgas islandlaste geeniuuringute tulemusi, mille järgi tulid esimesed püsiasukad saarele peamiselt Norrast ja Briti saartelt. Kusjuures huvitav on asja juures see, et uuringu põhjal olid mehed pärit peamiselt tänapäeva Norra aladelt ja naised Briti saartelt. Ehk paistab, et viikingid võtsid omale Briti saartelt naised ja asustasid siis koos Islandi :) Sisserändajaid on saarel alati olnud, kuid siiski oli siin aastasadu üks homogeensemaid ühiskondasid Euroopas. Suuremad muutused on tulnud viimase kümne aastaga, kui Island majanduskriisi ja Eyjafjallajökulli vulkaanipurskega pikalt maailma uudiseveergusid vallutas ning maailm saare ja selle võlud "avastas". Nüüd on siin erandlikuna Euroopa riikide seas positiivne iive, mis suuresti tuleb just aina suurenevast siia paikseks jäävate seiklejate ja muude sisserändajate arvust.

Kuid lisaks inimestele elasid saarel aastasadu eraldatuses ka lambad ja hobused. Nii olevat mõlemad Islandil ühed tõupuhtamad maailmas. Tõupuhtus tõupuhtuseks, aga igal juhul on siin lambavill väga mõnus pehme ja muude heade omadustega ning hobused küll pisikesed, aga hirmus sõbralikud :)

Minu kohtumine sõbraliku Islandi hobusega

Tüüpiline Islandi talukompleks vanal ajal, ehk üksteise kõrval asuvad hooned, mis on seest omavahel uste ja käikudega ühendatud ning millel igaühel oli oma otstarve. Oma ühes rodus ruumide loogikaga on see mõnes mõttes üsna meie rehielamu sarnane. Pildid tehtud vabaõhumuuseumis.

Põhilised minu inimesed, kellega siin kokku olen puutunud, on kunsti- ja kultuuriinimesed.

Minu praktikajuhendaja Ragna on kohaliku disainikooli tekstiiliosakonna juhata ning vabakutseline tekstiilidisainer ja -kunstnik. Tema abikaasa on dokumentaalfilmitegija Thorkell, või lihtsalt Kell, kes on teinud näiteks filmi trendiennustajatest nimega "Trend Beacons", mida näidati 2018. aasta kevadel ka Eesti Moe Festivali filmiprogrammi raames Tartus. Kelli teine juba peaaegu tööks muutuv vaba aja tegevus on kokkamine. Ise ütleb, et tal on vaja arstilt retsepti rohu jaoks, mis talt kokkamishaiguse ära võtaks, kuna see haigus pidavat juba igasugused piirid ületama. Igal juhul kokkab Kell kohalikel taluturgudel ja nüüd vahel isegi üritustel, nagu sünnipäevad jms, leivanumbriks hispaanlaste paella. Ja räägib, et tema unistus on ehitada järelkärule monteeritud ahi, millega siis külast külla ja linnast linna süüa tegema rännata. Ragna ja Kelli köögis podisevad pidevalt pliidil hiigelsuured pajad lambalihaga ja käärivad kümned liitrid kombuchat. Mul on õnn olnud seal süüa head ja paremat alates omletist ja lõpetades imehea lasanje või kanasupiga. Ragnal ja Kellil on kaks teismelist tütart. Noorem tütar on 15aastane ja üsna sõnaaher (häbelik?) teismeline. Vanem tütar sai just 18, lasi suvevaheajal teha oma esimese tätoveeringu ning on väga avatud ja rõõmsameelne suhtleja. Mõlemad tüdrukud on ema töö tõttu aastaid elanud ja koolis käinud nii New Yorgis kui ka Berliinis, enne kui pere mõned aastad tagasi jälle Islandile maabus, ning ema sõnul on nad seetõttu oma vanuse kohta päris palju maailma ja inimesi näinud.

Minu teine uus sõber siin saarel on Ragga, kes on üks väga rõõmsa meele ja suure teotahtega noor islandi verd maalikunstnik. Ragga tuli Islandile tagasi aasta tagasi ja püüab end siin nüüd kohalikku kunstiskeenesse paika sättida. Vahepealsed kümme aastat õppis ta New Yorgis ja Itaalias Firenzes. Temaga ühendab meid Itaalia vaimustus, vintage-riiete armastus ja Ragna stuudio, mille üht nurka Ragga üürib.

Nagu juba nende kahe islandlase lühitutvustusest selgub, on islandlased suured maailmarändurid. Elu saarel on pannud nad alati meresid ületama ja kodust kaugel ära käima. Siiski tulevat nad enamasti kõik koju tagasi. 

Elu sellel muutliku ilmaga saarel keset Põhja-Atlandi ookeani olevat veel ühe islandlaste iseloomujoone põhjus: kohalikud on väga paindlikud. Sest sa võid ju pühapäevaks piknikuplaani teha, aga kui kahe tunni pärast sajab hoopis rahet või kolm päeva puhub hoopis tuul 40 m/s, siis tuleb lihtsalt plaane muuta ja seni näiteks kodus kampsunit kududa.

Koomiks ajalehest The Reykjavik Grapevine

Üks asi, millest olen ka keelt mõistmata aru saanud, on see, et kui kaks tuttavat islandlast mingil asjaajamise eesmärgil kohtuvad, siis alguses aetakse alati tükk aega niisama maast ja ilmast juttu. Alles seejärel jõutakse teemani, mille pärast kohtuti. Milline armas ja soe viis teistega läbi käimiseks! Meenutab mulle ammusi aegu Eestis, kui asja pärast külla minnes alguses ikka tükk aega niisama juttu aeti. Räägitakse viimasest välisreisist ja ema tervisest ja ühiste tuttavate käekäigust ja alles siis võetakse ette see õmblustöö tellimise või korteri üürimise teema, mille jaoks kokku saadi.

Islandlased on maailmakultuurile andnud saagad. Ja selle üle on nad väga uhked. Aga mitte ainult uhked, vaid nad ka loevad oma saagasid. Kusjuures neid loevad kõik, mitte ainult kirjandusteadlased. Ja sageli loetakse neid mitte ainult kord elus, vaid lausa igal aastal uuesti. Hakkasin ka mina siin üht, mis eesti keelde tõlgitud, otsast lugema ja sattusin juba 14. leheküljel selle tuttavliku mõnusa jutupuhumiskombe kirjelduse otsa. (Katkend "Njalli saagast")

Saagad ühe islandi nõia ehk taimedega lõngade värvija koduses raamaturiiulis. Tõend sellest, et islandlased tõesti saagasid loevad.

Teine asi, mis silma on jäänud, on üks füüsilise käitumise omapära. Nimelt asetavad islandlased tervitades ja ka juba jutu käigus sageli vestluspartnerile helgelt käe või käed õlgadele. Isegi võõrastele, kui nendega mingi suhtlus tekib. See teeb vestlused kuidagi eriti armastusväärseks ja tekitab tunde, et teine on vähemalt su kadunud sugulane või vana sõber.

Ja lõpuks, appi! Läksin Islandil Tinderisse, sest kuidas muidu kiiresti uusi sõpru leida, kui suurt kooli- ega töökollektiivi pole? Ja nii mulle soovitati Tinderit, kus maailmas ringi reisijad viimasel ajal armusuhete asemel just seltskonda otsivat. Niipalju kui olen kuulnud Eestis Tinderi kasutamise kohta, siis tundub siin olevat üsna sama olukord. Otsitakse üheöösuhteid, vaadatakse ja toksitakse niisama sõnumeid, tervet ja konkreetset suhtlust ja tutvumist on vähe. Aga üks asi torkas Islandil Tinderis meesterahvaid svaipides küll silma: väga palju on kohalikel meestel enda tutvustamiseks pilte väiksemate ja suuremate lastega. Olen kuulnud, et suhted on siin saarel vabameelsed ja moraal mitte väga kõrge, aga siiski, kas need on kõik suhtes pereisad, kes otsivad kõrvalehüppekaaslasi? Tundub natuke liiga vabameelne. Mu uus islandi sõber selgitas, et ei-ei, need on enamik ikka vabad mehed, aga neil on lihtsalt lapsed. Islandil saavat kõik lapsi ja sageli igast suhtest mõni. Nii et on inimesi, kellel on näiteks neli last, kellest igaüks on saadud eri mehe või naisega. Ja siis nad siin elavad hiiglaslike kärgperedena. Natuke keeruline pidi vahel olema, aga üldiselt võetavat asja rahulikult. Ja rongaisasid pidi väga vähe olema. Oma laste eest hoolitsetakse. Aga miks neid lapsi muudkui niipalju saadakse? Vastus sellele on islandlaste suust: "Kuidas miks neid lapsi saadakse? Aga lapsed ju lihtsalt tulevad!"

Bon Iver - Calgary

When I wrote this song, I'd never been to Calgary - still haven't been - and I had a few really close friends that I'd met throughout the years from Calgary, and it always seemed like a place that I felt connected to. This song sort of became about an envisionment, a place, about when you think there's somebody out there that you could be in love with but you haven't met them yet. And it sort of became a metaphor for places you haven't been but that you feel like you know, and you can sort of have that feeling about somebody you haven't met that you feel like you're supposed to be with. /.../ Calgary sort of introduces that idea... eventually, you start waking up to the fact that you might be ready to spend your life with somebody and still feel good about who you are and what kind of changes you're going to go through no matter what. (Allikas)

Minu lopapeysa

Islandil on jahedavõitu, muudkui puhub tuult ja iga natukese aja tagant sajab vihma või lund. Kuna huumuse kiht on vulkaanisaarel õhuke, siis on floorat ja faunat üsna vähe. Ühed, kes siin end mõnusasti tunnevad, on lambad. Ja kus lambaid, seal sooja villa. Nii et külma peletamiseks kannavadki islandlased lambavillaseid kampsuneid. Paksemast lõngast vammused, mida kohalikud muude riiete peal jope asemel kannavad, kaaluvad kilo ringis, peenemast lõngast kampsunid umbes pool sellest. Kuulsaim lõngafirma on Lopi ja islandi kampsuni nimi on lopapeysa (milles "lopa" tähendab villast ja "peysa" kampsunit).

Neid traditsioonilise mustriga lambavillaseid kampsuneid kannavad kõik kohalikud. See pole üldse lihtsalt turistide pärusmaa. Kampsun on tüüpiliselt värvimata lambavillast (naturaalsed valged, hallid, pruunikad ja mustad toonid) ning kootud ühes tükis, ilma õmblusteta. Kampsuni ülemine osa on kaunistatud mustriringidega. Kampsuneid tehakse nii üle pea aetavaid, eest luku või nööpidega ja ka kapuutsiga. Minu praktikajuhendaja siin Islandil, Ragna viis mind ühel pärastlõunal Islandi Käsitsi Kudumise Ühingu ehk Handknitting Association of Icelandi poodi (vt videot) Reykjaviki kesklinnas aadressil Skólavörðustígur 19, mis on maast laeni kampsuneid täis. Neid koovad kohalikud ja toovad siis poodi müüki. Lisaks saab sellest poest osta Lopi lõngu ja mustrilehti. Nagu öeldud, on kampsunite kandmine ja ka kudumine kohalike seas väga populaarne. On traditsioonilisema mustriga kampsuneid ja on uhkusega loodud autoriloomingut.

Pood Skólavörðustíguri tänaval olevat aga Ragna sõnul olnud koht, kus kümme aastat tagasi mitte keegi ei käinud. Kohalikud kudusid omale kodus ise kampsuneid. Nüüd on kudumisühingu pood avatud aga lausa kella kümneni õhtul (mis on märkimisväärne, sest enamik poode on siin avatud ainult kell 10-18) ja isegi hilistel õhtutundidel on see pungil täis turiste, kes kõigist neist kampsunikarjadest ja valiku rohkusest segaduses riiulite vahel ringi traalivad.

Ja veel, üllatusena tuleb ehk paljudele see, et neid ringja mustriga kampsuneid pole siin üldse aastasadu kantud, vaid selliseid hakati kuduma ja kandma alles 1960ndatel, kui kohalikud soovisid kohalikku lambavillast lõnga millekski moodsamaks kududa ning otsisid inspiratsiooni mujalt maailmast.

Siin üks ilus islandi mees kohalikus kampsunis :)

Pilt: Pinterest

Minu saak on pool kilo peenemat Lopi lõnga Léttlopi, millest hakkan kuduma kampsunit nimega Afmæli, mille mustrileht Lopi firma lehel tasuta allalaaditav on. 9 x 50 g lõnga läks maksma 28 eurot, mis on täitsa hea diil isegi Eesti mõistes ja eriti kui arvestada siinset elukallidust. Loodetavasti näeb varsti ka pilte sellest, kuidas mul kudumine edeneb ;)

P.S. Natuke turistidest. Turiste on Islandil tõesti meeletult. Kui kohalikke on umbes 350 000, siis turiste käis eelmisel aastal saarel üle kahe miljoni! Reykjaviki tänavatel kõndides on islandi keele kuulmine haruldane erand. Kõige rohkem on kuulda Ameerika inglise keelt, prantsuse ja hispaania keelt ning turisti-inglise-keelt. Kohalikud on enamasti aga sellele kõigele vaatamata väga lahked ja abivalmis. Arvatavasti on põhjus selles, et massiturism on saarel üsna hiljutine nähtus. See algas alles pärast Islandi suurt majanduskriisi 2010. aasta paiku ja on nüüd väga oluline osa riigi majandusest. Turiste on isegi niipalju ja sektor areneb nii jõudsalt, et kohalikud neid ise kõiki ära teenindada ei jõua. Seetõttu võib ka tööpostidel kohata palju välismaalasi. Töö leidmine Islandi majutus- ja toitlustusasutustes olevat väga lihtne. Ja kuigi mõistliku hinnaga korteri või toa leidmine on näiteks Reykjavikis paras väljakutse, siis palk on üldiselt niivõrd hea ja paik elamiseks ja reisimiseks nii põnev, et üha rohkem ja rohkem välismaalasi otsustab end siin mõneks kuuks või aastaks sisse seada. Pealinnast väljapool saab aga koos töökohaga sageli ka peavarju ja vahel isegi söögi. Tänu kõigele sellele on Island muide üks väheseid Euroopa riike, kus iive on positiivne!

Reykjavikis antakse muide välja ka tasuta ingliskeelset ajalehte The Reykjavik Grapevine, kus on artikleid ja kokkuvõtteid Reykjaviki ja Islandi igapäevaelust ja aktuaalsetest sotsiaalsetest teemadest ning kus saab soovitusi nii saarel ringi reisimiseks kui soodsaks baarikülastuseks.

Minu Island

Olengi maailma lõpus päral

Päris kummaline tunne on, kui salamõtted ja unistused päriselt teoks saavad. Ja veel nii ootamatult. Elu on ikka veider, kui keset juulikuud veel arvad, et saad augustis rahulikult vanaema juures aiamaal tomateid ja kurke korjata, aga paar nädalat hiljem leiad end hoopis sealt maailma lõpust, kuhu vahel unenägudes igatsesid. Ootamatuste ja nendega hakkama saamise terviseks! Ehk pikk jutt lühidalt: olen omadega Islandil :)

Siin puhub tuul ja purskab tuld, pritsib vett maa seest, mere pealt ja taevast, kaljude ja pilvede vahelt. Voolab laavat ja liustikke. Kivid on suured ja kindlad kui kalju või pudedad nagu liiv. Ja kõik on musta värvi. Või valge nagu lumi või lambavill. Või roheline nagu sammal. Ja mõnikord, siis kui hästi kõrgele mäe otsa jõuad, ootab sind ees täielik vaikus. Ei ühtki putukat ega lindu, mitte ühtegi. Ainult vulkaanid, must tuhk, sammal, tuul ja vaikus. Selline vaikus, et kõrvus hakkab kumisema. Ja siis oled seal sina, üks pisike ajalik hingav olend, kes mõtleb ja tunneb. Oled ainult üks mööduv olemise kübe keset seda suurt päris ja igavikulist olemas olemist.

Ja me kahe päeva trippimine kaardi peal