Eile õhtul voodis und oodates tabas mind paanikahoog sarjast "appi mida ma (oma eluga) teen, varsti suren ära, kõik võib iga hetk lõppeda, mis mõte mu elul on, jne jne", nagu vahel ikka ette tuleb. Otsisin siis peaaegu sama suure paanikaga seda, millega oma meeli lohutada ja mõtteid mujale viia. Oleks olnud päev, oleksin pöördunud vana teada-tuntud tegevuse, koristamise ja küürimise, juurde. Aga oli öö ja naabritädi vaevalt mu öist koristamisaktsiooni oleks hinnanud. Pealegi olin liiga väsinud, et voodist välja ronida. Omamoodi turvalisust on mulle alati pakkunud raamatud oma võluvalt tagashoidliku meediumiga. Nii võtsin kätte ja lugesin peatüki Karl Ristikivi "Hingede ööst", aga ei, see ei aidanud absoluutselt. Ristikivi tekst tekitas hoopis suuremat eksistentsiaalset ärevust. Tegelikult olen viimastel aastatel sageli unejutuks lasteraamatuid lugenud, just sellesama nende rahustava ja terviklikku maailmapilti loova omaduse tõttu. Aga eile polnud ka ühtegi sellist käepärast. Lõpuks otsisin välja itaalia keele grammatika, mille lugemist ja meeldetuletamist olin juba pikka aega plaaninud ette võtta. Ja nõnda, määravate ja umbmääraste artiklite kasutamise ja nimisõna mitmuse moodustamise reeglitesse süvenedes rahunes ka hing - kõigel on siiski oma eesmärk ja koht.
Minu (järele proovitud ja tõestatud) hinge- ja unerahu toojad:
- koristamine (päevasel ajal; naabrite puudumisel ka öisel ajal)
- joonistamine ja meisterdamine (kui on piisavalt jaksu, et voodist välja ronida)
- lasteraamatud
- grammatikad
Raamatute puhul on mõju alati kõige suurem siis, kui tekst on paberkandjal (ei mingeid ärevaid helendavaid ekraane!). Seega soovitan investeerida näiteks ühte põhjalikku eesti keele grammatikkasse (ühe saab välja printida näiteks siit) ja mõnda oma lemmikvõõrkeele grammatikasse ning need paberraamatutena koju öökapile muretseda :)
Soovin head ööd!
*.
Üks joonistus mõne aasta tagant, tehtud musta tindipliiatsiga.
Tüdrukul on segaduse asemel lilled peas :)
Tüdrukul on segaduse asemel lilled peas :)
