Aeglaselt läände

Pilt: asos.com

Pildid: eyesohhsoblue.tumblr.com

Augustiöö

Eka käskis kirjutada: Yksteisse atmunud / Krt kir novelle / Nii plju head lhb siin cahtis kaduma. Ma siis kirjutasin. Et mitte ära unustada.

        Oli augustikuu. Pärast karvamütsisuve oli lõpuks saabunud kuumalaine ja tARTuFF. Päeviti laisklesime rannas ja sõime vaarikaid, ujusime pruunis ja pehmes jõevees, mis enam kedagi ei jahutanud. Õhtuti võis meid leida keset vanalinna hiiglasliku täispuhutud ekraaniga platsilt, kus toetasime oma päiksest ja kaldaliivast karedaks muutunud varbaid munakividele ja vaatasime armastusfilme.

     Ühel neist õhtutest, kui Liisa Saksamaalt külas oli, kogunes seltskond noori augustitartlasi X tänava maja hoovi. See polnud lihtsalt üks tavaline Tartu hoov parkivate autode, kasside ja puukuuridega (kuigi kass ja puukuur olid täiesti olemas). Ei, see oli suur ja avar põlispuudega esimese vabariigi aiapidusid mäletav hoov, mille majapoolses otsas akende all istus vaikides kivist aiaga piiratud muruterrass. Sinna terrassi servale suure tamme alla oli suveks tõstetud pikk laud ja pingid, kuhu seltskond tol õhtul koguneski. Oli reede või esmaspäev? Kes teab. Nädalapäevi ei mäleta suvel keegi.

       Mina olin paari tänava jagu eemal oma hrušovkakorteris diivani peal, vihane, turris ja kurvameelne. Seltskonnas oli keegi, kes oli vastupidiselt mu lootustele kuu aja eest taaskord pikkade blondide juustega naist taevani kiitnud ning seejärel ära Prantsusmaale lennanud. Tahtsin rohkem väärt ja uhkelt solvunud olla. Ollagi üksi ja vihane, turris ja kurvameelne. Aga siis, pärast juutuubidiskot ühele läksin hoopis tagatuppa, tõmbasin selga pika kleidi, värvisin varbaküüned ploomilillaks ja lükkasin sandaalid sinna otsa. Võtsin nurgapoest pudeli valget veini ning astusin suurt ja rasket pruuniks värvitud puuväravat lahti tõugates pooljonnisena rohelisse aeda.

Pilt: Ringa

         Kõik olid kohal. Olijaid tuli iga veerandtunniga juurdegi. Toit sai kiiresti otsa ja vaagnad tühjaks, kuid degusteeritavaid pudeleid otsiti kapi otsast iga natukese aja tagant muudkui juurde. Lõuna-Euroopast naasnud seikleja saatis vahetevahel teisest lauaotsast uudishimulikke naeratusi. Ignoreerisin. Jõin palju veini. ME jõime palju veini. Naersime, naersime palju ning kuulasime nutitelefonist Carley Rae Jepseni pophitti ai riili-riili-riili laik ju, mille videos laulis neid paduausaid sõnu nakatavalt Hollywoodi vanameister Tom Hanks ise. Veini sai niipalju, et pärast roheluses söömist ja joomist ning videvikuvalguses Joonase toas tantsimist suundusime kümne või rohkemakesi õhtusuminast soojale linnaplatsile. Südaöise seansi kavas oli Prantsuse uue laine filmiteos hullunud Pierot'st. Kõik joovastunult vintis ja üksteisesse armunud leidsime endile kohad kahte ritta festivali mustas plasttoolide meres. Joonas ei saanud muud moodi, kui pidi ikka ja jälle tagareast enda ees istuvale Laurile kaela langema ning teda sõpruses sülelema, sest oli nii õnnelik. Mina olin sattunud toolile Lauri ja Miku vahel. Jagasime kolmekesi üht sinipunast pleedi ja muudkui lobisesime ja lõkerdasime ning segasime kõiki teisi, sest ekraan ja film jäid meie rõõmu jaoks liiga kitsaks. Ja siis uinutas suur suveöö meid tasakesi magama...

Sõõm valgust ja värsket õhku

Pilt: freepeople.com

See Feisti "Mushaboomi" varajane video on nagu märtsikuu, valgust ja tärkamist täis. Mu lemmik kevadevideo ever :)

Pilt: asos.com

Sulalumest läbi ligunenud pargi tantsulugu

Blu, nel pinto di blu

Pildid: freepeople.com

Pilt: freepeople.com

Pilt: freepeople.com

Suure sula pirukas

Õues on suur sula. Kuu aega kestnud jääaeg sai hävitava lõpu. Õues ringiliikujaid valitseb äärmine ettevaatlikkus ja meeletu kaos. Maanteekraavid on täis sinna uisutanud autosid. Linnatänavatel komberdavad taevast sadavatest purikatest ja taldade all kiiskavast jääst kabuhirmul kodanikud. Teekond punktist A punkti B pole kellelegi praegu naljaasi.

Mina aga leidsin sügavkülmast tüki lehttainast. Ostsin juurde ühe suure pirni, tüki brie-juustu ja ingverit ning tegin suure sula piruka :)

Vaja läheb:
- lehttainast
- pirni
- brie-juustu
- värsket ingverit
- tükike võid, praadimisõli, suhkrut
- tüümiani

Laota lehttainas küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile või lahtikäivasse koogivormi. Voldi servad veidi üles ja pista ahju eelküpsema (nii u 200 kraadi juurde nii u 10 minutiks).

Pane tükike võid pannile, lisa tilgake küpsetusõli, et või kõrbema ei läheks. Koori paarisentimeetrine jupp ingverit ja riivi peene riiviga. Pane ingver pannile, lisa lusikatäis suhkrut ja kuumuta kõike, kuni tekib karamelline kaste. Lõika pirn viiludeks ja pane pannile. Kuumuta veidi, aga mitte liiga palju, et pirn pudedaks ei muutuks. 

Võta ahjust eelküpsenud tainas. Vala pirnitükid koos karamellijäänustega taignale. Laota peale brie-juustu tükikesi ja raputa kõige peale tüümiani. Pane pirukas tagasi ahju ja küpseta, kuni tainas on valmis.


P.S. Mulle maitseb pirukas isegi rohkem jahtunult kui soojalt.

B&W

 

Pilt siit.

Pilt: asos.com

Nothern Exposure

24. jaanuar 2016. Laevaga Läänemerel tagasiteel Stockholmist: lumetorm.

Algus/minek.

Kohalolek. 

Uue aasta muusika

Jüri Pootsmann "Aga siis"



First Aid Kit "Emmylou"



Feist "New Torch"



Feist "Tout doucement"



Lenna Kuurmaa ja Märt Avandi "Tule kui leebe tuul"

Ajee

Jaanuarisalat

Leidsin Kaubamaja toidupoest räimi. Neid ei leia sealt mitte iga päev, seega on täna veidi erilisem päev. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Pikemat juttu tuleb hoopis ühest salatist.

Vaja läheb:
- tomatit
- kurki
- musti oliive
- avokaadot
- soola, pipart, oliiviõli

Tükelda juurviljad-puuviljad meelepärase suurusega tükkideks. Raputa peale soola ja pipart, lisa veidi oliiviõli ja sega läbi. Ja saad värske (tomat ja kurk!), aga tummise (avokaado ja oliivid!) salati.

Sünnipäevalaulud

Flowa' Powa'

Pilt ja kleit: asos.com

Brahms ja sügistorm

Klassikaraadio küsib aasta lõpus: milline oli sinu selle aasta suurim muusikaelamus? Ma siis vastan.

Minu selle aasta suurim muusikaelamus oli vist 18. septembril. Sel päeval puhus Läänemere ääres kõva tuul. Tuulel oli kiire. Minul oli koolis nii kiire, elu tormas ja oli üldse ülepeakaela sassis. Pidin sõitma õhtuse rongiga Tallinnasse, et sealt hommikul tiiburiga Helsingisse vennale külla sõita. Olin seda reisi juba pikka aega plaaninud. Esialgu pidin sõitma juba reedel, aga Helsingi transpordi üldstreigi tõttu vahetasin piletid viimasel hetkel laupäeva peale, sest kui metroo ega takso ei sõida, siis oleks venna juurde Vuosaarisse jõudmine paras matk olnud. Siis aga, paar tundi enne rongi peale minekut, kui olin pakitud seljakoti juba esikusse valmis tõstnud, saabus mu telefoni laevafirmalt sõnum, et kõik väljumised on tormi tõttu terveks nädalavahetuseks tühistatud. Laevafirma broneerimistelefon andis ainult kinnist tooni ja nii ei õnnestunud mul hankida asenduspiletit ka ühelegi suurtest parvlaevadest, mis tugevale tuulele vaatamata ikka veel üle lahe sõitsid. Olin nii pettunud. Tahtsin sel nädalavahetusel nii väga ära sõita, et kõigest kiirest ja segasest kasvõi korraks eemale saada, kallist venda näha ja uut värsket õhku hingata. Olin oma mõtetes juba Tartust kaugel, aga nüüd sundisid need pagana Maa atmosfääri hoovused mind vastu tahtmist paigale jääma.

Aga sel 18. septembri õhtul toimus Vanemuise kontserdisaalis ka Vanemuise sümfooniaorkestri ja koori hooaja avakontsert. Mõtlesin siis oma koorilauljast sõbrale, kes mõned päevad varem oli kontserdile kutsunud ja sooduspiletit pakkunud, kuid millest tookord ära ütlesin, sest pidin ju tol õhtul hoopis ära sõitma. Nüüd helistasin talle ja ta hankiski mulle viimasel hetkel pileti, rõdule. Vabandas, et saada oli vaid koht posti taga, aga akustika pidavat seal vähemasti hea olema. Jooksin sõbra juurest piletiga koju, hüppasin duši alt läbi, libistasin selga pika musta siidkleidi, haarasin ehtekarbist kõrvarõngad, piserdasin enne uksest väljumist juustesse veidi lõhnaõli ning kiirustasin Vanemuisesse. Teel teatrisse, mis on vaid mõneminutilise jalutuskäigu kaugusel, laperdas mu kleidi siid tuules nagu meeletu ning tekkis tunne, et lendan koos puulehtedega. Jõudsin teatri garderoobi, mis oli juba tühjenemas, andsin mantli ära ja tõttasin kiirel sammul treppidest üles. Aga teel nägin üht tuttavat selga ja kui too mind hetk hiljem trepi pöördudes silmas, valgus üle ta näo rõõmsa üllatuse helk. Tervitasime, mõlemal kohtumise üle hea meel. Kulus veel hetk, kuni ta uuris, kas kontserdil vaheaeg ka ikka on, et saaksime kohtuda. Ma arvasin, et mitte, soovisin talle ilusat elamust parteris ja ruttasin oma tuulest ja elust sassis peaga, must siid ikka ümber jalgade, trepist üles. Minu istekoht oli tõepoolest pooleldi posti taga. Rahvas kogunes ja leidis üles oma kohad, saali uksed suleti ning kontsert algas. 

Ja siis juhtus muusikaelamus. Lavale tuli Vanemuise sümfooniaorkester ja koor ning kavas seisis Brahmsi "Saksa reekviem". Ma polnud teosega varem tuttav, kuid tol õhtul seal kontserdisaali rõdul istudes, pea tormist, sassiläinud plaanidest, ootamatutest kohtumistest ja pilkudest hajevil, sain Brahmsi muusikast ja vanemuislaste esitusest tõelise üllatuselamuse. See muusika oli traagiline ja pidulik, õrn ja võimas ühekorraga. Teos oma vahelduvate orkestri-, koori- ja solistipariidega oli nii mõjusalt mitmekülgne. Vahepeal vallutas saali pillide ja inimhäälte mürin, siis jälle delikaatne piano. Istusin seal ja tundsin, kuidas mu keha toolile maha jäi ja ma ise kusagil hoopis mujal hõljusin. Ma ei tee nalja :) Mäletan, et kui mulle mu ihuliikmed mingil hetkel uuesti meelde tulid, siis tundus, justkui asuksid nad kilomeetrite taga. Käed süles olid justkui kellegi teise omad ja jalad ei kuulunud mulle. Olin mina ja mu hing, tuules ja muusikas. See oli hetk, kui kõik oli üks, olemine oma peadpööritavas kõiksuses.

Vaheaega kontserdil tõepoolest polnud. Pärast kontserti läksin mäest alla linna sõbra sünnipäevale ja kuidas ma ka ei püüdnud kohal olla, siis oma mõtteis viibisin ikka veel Vanemuise saali lae all. Kulus tükk aega, enne kui suutsin sünnipäevaliste juttudega kaasa minna ja Brahmsi ning tuule õue ukse taha jätta.

See oli lugu elamustest. Sellest, kuidas meil on keha, aga ka hing ning mis saab, kui nad korraks teineteisesse ära kaovad. Sellest, kuidas me elu määravad juhuste jadad, millest sünnivad hetked, kui siin ja praegu muutub ajatuks ja kõiksuseks. Ja lõpuks oli see lugu sellest, kuidas ühest tühistatud laevasõidu pettumusest võib saada hoopis midagi head ja kaunist.

P.S. Soome külla jõudsin kuu aega hiljem ja tormi asemel võttis mind siis üle lahe vastu hoopis õrn briis ja põski paitav päike.

Pühad

pildid: eyesohhsoblue.tumblr.com

Ja see laul miskipärast :D

Touch

Punane õun

Lõuna-Hispaania linnas Granadas müüakse turul suuri ja seest tumepunaseid granaatõunu, selles linnas on rauast tänavapiirete tippudes sepistatud granaatõunad, araablased müüvad seal punaste kivikestega kaunistatud hõbedasi granaatõunaprosse ja -kõrvarõngaid. Granaatõun, la granada, on Granada linna sümbol. Selle vilja tõid Euroopasse berberid ja selle järgi sai 10. sajandil asutatud Granada linn oma nime.

Granaatõunaseemned maitsevad hästi ka salatites ja ahjuroogades. Kui neid serveerides toidule peale raputada, on nad mõnusad värsked hapumagusad lisandid.

Seekord tegin ahjus kartulit, sibulat, porgandit ja pastinaaki: lõikasin need parajateks tükkideks ja panin ahjuvormi, lisasin soola, tüümiani, rosmariini, küüslauku ja toiduõli, segasin kõik läbi, valasin peale pool klaasi vett ja panin fooliumi alla ahju küpsema. Pärast serveerisin Gourmet Clubi apelsinisinepi, värskete basiilikulehtede ja granaatõunaseemnetega.

Granada ja Alhambra loss, kus viimane maurikuningas Euroopas viimast korda ohkas.
Pildid on ajast, kui seal 2004-2005 vahetusüliõpilasena õppisin.

oh, oh!

Õrn nagu härmatis, kerge nagu õhk, sädelev nagu jõuluime! Oh, oh!

Pildid ja kleit: freepeople.com

Kui töö teeb õnnelikuks

Tõlkida, ümber panna, vahendada ühest keelest teise, luua sild kahe maa ja rahva vahele, anda inimeselt inimesele – töö, mis teeb tõlkija õnnelikuks.

Üks müstiline hispaaniakeelne lugu Juan Mayorga selle keele terviseks:

Caeruleus ehk sinine

Pilt: freepeople.com

Pilt: freepeople.com

Lumi rongijaamas

 (Pilt pärit siit: Harpes Bazaar US nov 2015)

Helsingis

Käisin külas. Helsingis. Nägin merd ja kaljusid. Sõin lagritsat ja jõin kallist kohvi.

Ploomipirukas

Ükskord septembris ostsin Tartu turult Emma Lepermanni ploome. Ja tegin neist pirukat ka: ladusin lehttaignale ploomiviilud vaheliti brie-juustu viiludega, peale niristasin veidi mett ja raputasin natuke pipart. Küpsetasin ahjus ja sõin värske basiilikuga.

Elvis elab ikka veel

Huh kui magus, aga noh, vahel on neid lumehelbeid ja naeratusi ka vaja :)

Moos

Läksin seenele, aga leidsin hoopis mustikaid. Keetsin moosi, aga välja tuli hoopis supp. Ema ütles, et see sellepärast, et mustikates on vähe pektiini, mis tarretaks. Vot nii.

M
m

m

m

U

S

T

I

K

A

S

Gifikunstnik Kerr tegutseb jälle

Sattusin juhuslikult ühe seni nägemata James Kerri gifi peale. Jätkuvalt lõbus ja vaimukas.

Pilt pärit siit: www.foodandwine.com

Martsipan & marjad

Selline kook, et võtad lehttaigna, laotad-sätid selle ahjuvormi või -plaadi põhja, nii et veidi püstist serva ka jääb. Siis klopid neli munavalget vahtu. Edasi võtad paki martsipani (nt Kalevi pakk, kus on ca 250 g) ja pudistad sellest tükid ja segad ettevaatlikult vahustatud munavalgega (liiga hoogsalt ja palju ei tasu segada, muidu ei jää vahust midagi järele). Valad segu taignale. Lõpuks võtad suure kruusitäie sõstraid-tikreid ja valad munasegule. Ja siis pistad selle kõik ahju, kuni tainas on küpsenud (vt taignapakilt küpsetusjuhiseid, aga üldiselt ca 200 kraadi juures umbes 20-25 min).

So Sing Us A Song

Pildid: urbanoutfitters.com

Cur moniatur homo cui Salvia crescit in horto?

Miks peaks inimene surema, kui tema aias kasvab salvei? Nii laususid vanad roomlased. Sest nagu nimi ütleb, siis salvei päästab (loe Vikipeedia artiklit salveist siin). Ta ravib ja tervendab, paneb väidetavalt koguni armastust tundma. Igatahes on aedsalvei tüümiani ja rosmariini kõrval minu viimaste aastate suur köögilemmik, suurepärane maitsetaim köögiviljade ja liha jaoks. Tema lõhnas on midagi veidi võõrast, kummaliselt iidset ja põnevat. 

Üks kuninglik ja ülilihtne roog on keedetud ja seejärel pannil või, soola ja kuivatatud salveiga kergelt järelkuumutatud aedoad. Nii et sea sammud aeda või turule, sest just septembrikuus leiab sealt hõrkusid kodumaiseid aedube.

Das Kleid

Kleit ja pilt: Asos.com