Vt pilti ka suurelt! Tuleb tunne nagu oleks just sealsamas tänaval.
kolmapäev, 9. juuni 2010
kolmapäev, 17. veebruar 2010
Põllumeeste naljad
Mu isale, kes on põllumees, saadetakse aeg-ajalt ikka igasugu põllupidamisega seotud ettevõtete poolt mitmesugu meeneid. Seekord oli ühel kalendril kaasas selline kleepekate leht, millel mitmesugused taluniku jaoks olulised sündmused, mida ta siis kalendrisse sobivatele päevadele saab kleepida. Oluline on näiteks "kartulivõtu algus", "õlita mootorit", aga ka "seenemets ootab", "lõikuspidu" ja "nägin imelikku und" :)))
kolmapäev, 10. veebruar 2010
Les macarons
Ikka ja jälle leian ma mõnest ilusa elu blogist makroonide järgi õhkamist. Mõtlesin juba tükk aega, et mis imeasjad need küll on. Ja nüüd tänu ühele kenale mademoiselle´ile sain ka ise neid nüüd proovida :) Esiteks Luxembourgi omasid. Olid natuke üllatus. Arvasin piltide järgi, et makroonid on pehmemad. Värvid aga olid imeilusad ja lõhnad imehead. Ja siis paar päeva tagasi saabusid otse Pariisist väiksesse puust linna kurikuulsad päris Ladurée kohviku makroonid. Oi need olid head! Eriti meeldis mulle vaarika oma. Lihtsalt sulas suus. Peal ja all on veidi krõbe besee ja keskel imehea hapukas keedis. Terve tuba oli veel tükk aega pärast nende haihtumist imehead lõhna täis. Nüüd ma saan aru küll, miks neist hullutakse!
Uhked Ladurée makroonid:
esmaspäev, 1. veebruar 2010
Punased kotid
...mis ma ükspäev tegin. Printerike ikka peab veel praegu vastu mu jõulistele katsetustele jõuliste paberitega.
kolmapäev, 27. jaanuar 2010
pühapäev, 20. detsember 2009
Piduline mustika-martsipanikook
See on üks imehea ja imelihtne kook, mille proovimise peale lubas Ruts omale kohe koogivormi muretseda :)
Vaja läheb:
- lehttainast
- 3 munavalget
- 1 pakk martsipani (umbes 200 g, Kalevi martsipan sobib hästi, ma alati otsin riiulist kõige suurema paki, et oleks rohkem)
- paar-kolm detsiliitrit värskeid või külmutatud mustikaid (või nii kuidas soov on, aga et kataksid kogu koogivormi vähemalt hõredaltki ära; ja vast võib ka moosi kasutada, kui mustikaid muud viisil parasjagu kätte ei saa, aga terved mustikad on mõnusamad ja moosiga tuleb kook ka ehk liiga magus).
Vooderda koogivorm küpsetuspaberiga või määri võiga ja lõika sinna sobivas suuruses lehttaigna tükk, nii et peale põhja katmise jääks koogile ka natuke serva, aitab paarist sentimeetrist. (Võid ka ahjuplaadile teha, aga siis peab ka tainaservad kuidagi ülespoole sättima, et pärast sisu välja ei voolaks.) Löö kolm munavalget valgeks vahuks ja sega kergelt väikesteks tükkideks näpitud martsipaniga ning vala segu taignapõhjale. Vala segu peale ühtlaselt üle kogu vormi mustikaid. Ja siis pole muud kui ahju: 180 kraadi juures umbes 25 minutit (kuni lehttaigna servad paistavad ilusad kuldsed-küpsed). Et voilà!
P.S. Ahjusooja koogi serveerimiseks võib raputada peale veidi tuhksuhkrut ja panna kõrvale valge jäätisepalli. Mu meelest on see kook oma lihtsuse ja koostisainete luksuslikkusega kuidagi väga pidulik.
neljapäev, 17. detsember 2009
esmaspäev, 14. detsember 2009
Pakane ja preili Smilla lumetaju
"Preili Smilla lumetaju" on taanlase Peter Høegi raamat (1992), kus sätendab lumi ja paugub pakases jää. Lugu räägib Kopenhaagenis elavast naisest Smillast, kelle väike naabripoiss kõrvalmaja katuselt alla kukub ja hukkub. Gröönimaa juurtega Smillas, kellel on eriline lumetaju, tekitavad majakatusel nähtud jäljed rahutust ja ta asub poisi surma uurima. Selle käigus satub ta vägagi ohtlikesse olukordadesse ja paistab nagu varjaks see väike surm suurt, isegi ülemaailmse mõõduga kuritegevust. Nii et ühelt poolt on tegu justkui krimiromaaniga, teisalt aga on see suur lugu üksindusest, lähedusest, juurtest ja eneseleidmisest. Palju kirjutab Høeg Gröönimaast ja sealsetest elutavadest, mis on hämmastav, kuna väidetavalt polnud ta ise kunagi Gröönimaal käinud, kui seda raamatut kirjutas. Igal juhul väga väga hea raamat! Ja tänase talveilma puhul (külma on 15 kraadi!) saavad siia Høegi raamatu esimesed read:
Väljas on ebaharilik pakane, Celsiuse järgi miinus 18 kraadi, langeb lund, ja keeles, mis ei ole enam minu keel, on see lumi qanik, suured, peaaegu kaalutud kristallid, mis kukuvad kihtide kaupa alla ja katavad maa pulbrilise valge rihuna.
("Preili Smilla lumetaju", eesti keelde tõlkinud Arvo Alas, EPL: 2008, lk 7)
Kollase paelaga lamp
Leidsin ükskord vanakraamipoest Ikea lambijala (9.-), varjuta. Mõne aja möödudes leidsin samast poest teise koleda puust jalaga, aga sobiva, küll veidi määrdunud varjuga lambi (30.-). Jala viskasin ära ja varju puhtaks saamiseks riskisin ja pesin seda seebi ja veega. Täitsa puhtaks läks ja riie ega miski kusagilt lahti ei tulnud! Ja siis, mulle meeldivad hirmsasti väiksed värvilised tupsud, mida nüüd nii riietel kui sisustuses väga palju kasutatakse. Nii et ostsin Abakhanist ükspäev meetri sellist sidrunikollast tupsudega paela (29.- m) ja liimisin lambivarju serva. Et voilà! Olen väga rahul! Ja seda kõike vaid 68 krooni eest! :))
Kumu kilukarbid
Ema käis mul nädalavahetusel Kumus ettevõtte jõulupidu pidamas. Tehti eksursiooni, oli savist voolimise töötuba ja lisaks söödi pidurooga restoranis, kus eelroad serveeriti kilukarpides! Ühes on kartuliviilud ja koorekaste, teises heeringas ja vutimunad ja kolmandas marineeritud seened. Mmmmm! Ja crème brûlée oli ka imehea olnud.
reede, 20. november 2009
Magus
Üks vana magus lugu aastast 1976 (see on ka "Sex and the City" kuuenda hooaja osas, kus Carry läheb Stanfordiga geiballile): Chicago "If You Leave Me Now". Seda võikski kuulama jääda :p
Pluska
Võtsin ükspäev õmblemise kätte. Ja alustasin kohe karmilt, õhkõhukese riidega. Ema küll hoiatas, et oi sellega sa näed vaeva. Nägin ka natuke. Ma pole vist elus niipalju traageldanud. Aga täitsa perfetto tuli välja! Siin ta on.
kolmapäev, 11. november 2009
Wie Zucker zum Kaffee
Youtube´i link siin ühele armsale vanale laulule "Sa sobid minule kui suhkur kohvisse"!
Du paßt so gut zu mir wie Zucker zum Kaffee
neljapäev, 5. november 2009
Teatrikott
Ostsin eile Vero Modast väikse musta sädeleva peokoti. Nädala pärast lähme Estoniasse Wallenbergi vaatama ja see sündmus ju ometi väärib seda kotti :))
Ron Muecki skulptuurid
Augustis nägin ma Taanis, Aarhusi linna kunstimuuseumis skulptor Ron Muecki uskumatut skulptuuri "Poiss". 
Muecki skulptuurid jäljendavad uskumatult tõetruult tegelikkust ning nähes niivõrd elutruud, pisimate detailideni "reaalset" inimest, tekib huvitav kummastav tunne. Küsimus, mis on päris ja mis mitte, kerkib eriti teravalt esile. Guugeldades leiab palju pilte ta töödest. Lisaks hiiglaslikes mõõtmetes kujudele on tal ka vähendatud suuruses skulptuure.
Siin on lingid veel mõnede piltide juurde, mis tehtud tema töödest:
Mask II (2001-2002)
Spooning Couple (2005)
neljapäev, 29. oktoober 2009
Cannellonid tuunikala ja kodujuustuga
Vaja läheb (väiksema vormi jaoks):
- cannellonisid (umbes 10-12 tk)
- 1 tuunikalakonserv (nt tuunikala vees)
- 1 karp kodujuustu
- basiilikut
- oliiviõli
Sega tuunikala ja kodujuust, lisa maitse järgi soola ja basiilikut ning veidi õli. Keeda cannellonisid umbes 4 minutit (täpne juhend tavaliselt pakendil) kuni need on veidi pehmed, kuid piisavalt tugevad, et neisse lusikaga täidist panna. Seejärel täidagi keedetud cannellonid tuunikala-kodujuustu täidisega. Aseta täidetud torud vormi, nt kaks kihti. Riivi peale juustu, nt mingit tugevama maitsega juustu või hoopis nt piima ja sulajuustu segu. Pane vorm ahju umbes 20 minutiks.
laupäev, 24. oktoober 2009
Erisaate isamaalised hetked :)
Noored laulutähed kutsuvad meid tuntud Alo Mattiiseni viisil valima, Youtube´i link on siin.
pühapäev, 18. oktoober 2009
Grunged on tagasi!
Minu teismeliseaastad möödusid kunagi ka kitarri najal ja grungena. Ema rõõmuks olen küll hüljanud ruudulised seelikud ja maani sallid, aga väike grungeplika pesitseb mus siiamaani ja neid pilte vaadates hakkab südames pakitsema midagi eriti erilist :))
(Pildid ://vainandvapid.blogspot.com)
laupäev, 17. oktoober 2009
Tuletorni juurde
Lugesin hiljuti Virginia Woolfi 1927. aastal ilmunud raamatut "Tuletorni juurde". Väga väga meeldis. Woolfi tekst on väga lüüriline ja sain seda lugeda jupikaupa, nagu luuletusi, vastasel juhul sai lüürikat kuidagi liiga palju. Aga siin üks mõnus lõik Malle Talveti ja Jaak Rähesoo eestikeelsest tõlkest (2005. a EPL sarja väljaandest, lk 95-96), kus kirjeldatakse ööd mahajäetud majas:
Miski ei liigutanud ei elutoas, ei söögitoas, ei trepil. Üksnes roostes hingede ning mereniiskusest paisunud uste-akende kaudu (maja oli lõpuks kauns lagunenud) hiilisid üksikud iilikesed, pärituulest lahti rebitud, ümber nurkade ja riskisid sisse tungida. Võis peaaegu kujutleda, kuidas nad sisenevad elutuppa, pärides ja imestades, lipendava tapeediribaga mängides, uudishimutsedes, kui kaua see veel ripub, millal alla kukub? siis, kergelt seinu riivates, kulgesid nad mõtlikult edasi, otsekui pärides tapeedi punastelt ja kollastelt roosidelt, kas nad ka närtsivad, ning küsitledes (leebelt, sest neil oli aega küll) puruksrebitud kirju prügikastis, lilli ja raamatuid, mis nüüd kõik olid neile avatud, neilt pärides, On nad liitlased? Või vaenlased? Kui kaua nad veel vastu peavad? ....
Edasi jätkub jutt sama mõnusalt sellest, kuidas need tuuleiilid ülakorrusele hiilivad jne.
pühapäev, 4. oktoober 2009
Ciabatta oliivide ja juustuga
Tegin täna sinihallitusjuustu ja oliividega saia ja värske basiilikuga kukleid. Kunagi, kui ma Veneetsias käisin, ostsin seal pagariärist imehead oliivide ja juustuga saia ja olen selletaolist ka kodus ikka vahel järele teinud. Saiatainana kasutan üht lemmikut ciabatta-tainast, mida tehakse maitsestamata jogurtiga (ainult veega saiatainas on mu maitse jaoks liiga kuiv, jogurtiga tuleb hea pehme).
Selle hea taina jaoks läheb vaja:
3 dl maitsestamata jogurtit
3 dl vett
25 g pärmi
0,5 dl oliiviõli
2-3 tl soola
13 dl nisujahu
Soojenda veega segatud jogurt leigeks ja lahusta selles pärm. Lisa ülejäänud koostisosad. Sõtku tainas ühtlaseks. Pane sooja kohta, kata toidukilega ja lase kerkida umbes 1-1,5 tundi. Seejärel pane küpsetuspaberile, raputa jahuga üle ja lase veel puhta köögirätiku all umbes pool tundi kerkida. Küpseta 200 kraadi juures 20 min.
Tellimine:
Postitused (Atom)