esmaspäev, 30. november 2020

Kaos

Vahel on selline esmaspäev, et juba laupäev ja pühapäev olid nõmedad. Ausalt, nõmedad. Ja siis esmaspäev ajab silmad arvutiekraani vaatamisest krõlli ja pea käib e-mailidest ringi. Ja siis pärast kontoritööd on sul tunnis veel õpilane, kes su kannatusega omad piruetid teeb, su motivatsiooni ja innu kärbsemusta suuruseks kokku pakib. Ja siis selgub, et kui sul on vaja autoga transporditööd teha ja see esimese lume alt välja kaevata, on keegi hoolas su autost harja pihta pannud. Ja sa vannud kurja ja tuuseldad siis oma väikse kindaga seda tööd teha. Ja siis selgub, et transportimist vajanud kuvari saad küll ilusti koju, aga arvutipoisid on sellele ikkagi vale otsaga juhtme kaasa pannud, kuigi sa oled neile enne sada fotot ja selgitust saatnud ning nad on vajaliku juhtmeotsa väljauurimiseks kuvarit isegi kohapeal vaatamas käinud! Oh, poisid-poisid!! Ja siis selgub, et kuigi su isa istus koroonatõbiseks osutunud sõbraga õhtu otsa saunas, ei pea ta vajalikuks end lähikontaktseks lugeda ja testi teha. Ja sinna otsa ilmuvad ammu kadunud tumedad kummitused ja härmas pokud. Oh tali ja oh koroona, oh 30. novembri täiskuu! 2021 tule juba!

Ja siis äkki kostab juutuubist Elton, ja "Tiny Dancer", nagu on lausunud Jonas Mekas: Ahead, ahead we move, through the stormy seas with all sails open! Elagu elu, või mis? :D

laupäev, 21. november 2020

Pühad

Pilt: Instagram


Wilco & Feist "You and I"

 

reede, 20. november 2020

Tuuled ja rändavad linnud

On tuulte ja rändavate lindude aeg. Raamatulehesahina ja nohuse nina aeg. Küdeva ahju ja tassis tõmbava tee aeg. Hakkame sättima, tasapisi talveunne keerama... Kuuldavasti oli Paides täna lumetorm...


 

Kevin Morby - Don't Underestimate Midwest American Sun 





Foto: The Great

reede, 28. august 2020

kolmapäev, 26. august 2020

kolmapäev, 17. juuni 2020

teisipäev, 9. juuni 2020

kolmapäev, 3. juuni 2020

Kahvatu sinine täpp


Carl Sagan - Pale Blue Dot 


1990. aasta 14. veebruaril pildistas kosmosesond Vogayer 1 Maad 6 miljardi kilomeetri kauguselt, osana päikesesüsteemist. Sellel pildil on päikese valgusvihku sattunud Maa väiksem kui piksel, kübe mustavas kosmoses. Selle pildi tegemise idee tuli astronoomilt ja kirjanikult Carl Saganilt, kes tahtis, et Voyager 1 enne päikesesüsteemist lahkumist ja missiooni lõpetamist pööraks ka pilgu seljataha, Maa poole. 1994. aastal avaldatud raamatus "The Pale Blue Dot" mõtisklebki Sagan sellele fotole viidates kosmose põhjatuse üle ja paneb perspektiivi meie kodu, Maa koha päikesesüsteemis ja meie tajus. 

Allikas: Wikipedia

reede, 15. mai 2020

Iizi-briizi


Kleit: freepeople


Hannah Cohen - Get In Line

kolmapäev, 29. aprill 2020

reede, 17. aprill 2020

esmaspäev, 13. aprill 2020

Baguette'id

Vahel teen pikka prantsuse saia.

Vaja läheb

  • 500 g nisujahu (võid segada ka näiteks tavalist ja täisteranisujahu)
  • 350 g vett
  • 12 g soola
  • 7 g eluspärmi
Sega pärm leige veega. Sega jahu ja sool suures kausis ja lisa järkjärgult vee ja pärmi segu. Sega ja kata kauss niiske puhta käterätiga. Jäta üheks tunniks kerkima.

Jaga tainas kolmeks osaks ja aseta kergelt jahusele pinnale. Vormi igast kolmandikust baguette'i-kujuline sai ja aseta küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile*. Tee iga saia pinnale terava noa või žiletiga viis sisselõiget, kata saiad rätikuga ja jäta veel üheks tunniks kerkima.

Paiguta ahju allosasse lisaks üks ahjuplaat. Eelsoojenda ahi 230 kraadini. Vahetult enne saiade ahju panemist vala ahju allosas olevale plaadile kruusitäis või paar vett. Ettevaatust! Vesi aurustub kiiresti ja võib põletada! Aga see vesi teeb imet, tänu sellele niiskusele tulevad saiad krõbeda koorikuga ja seest pehmed, nagu päris! Kui oled vee plaadile valanud pista kiirelt ka saiadega plaat ahju. Küpseta 15-20 minutit, kuni saiad on pealt kuldpruunid.

*baguette'ide küpsetamiseks on olemas erilised ahjuplaadid (vt siit või guugelda "baguette tray"). Mul sellist ahjuplaati pole, aga tõsi ta on, et mingisugune torujas aluspõhi aitab saiadel klassikalisemalt ümaraks ja torujaks küpseda. Mina olen seni asja lahendanud nii, et olen teinud küpsetuspaberisse kaks pikimurdejoont (peale poole) nii, et need murdejooned tõstan natuke kõrgemaks ja tekivad sarnased kolm kanalit nagu spetsiaalsel baguette'i-küpsetusplaadil, igale saiale oma vahe. 



esmaspäev, 6. aprill 2020

Õnnelik kunstnik

Kunstnikke on ka õnnelikke. Marc Chagall tütre Idaga. Pilt siit.


Ükskord me kohtume taas

Koroonakevad ja üks II maailmasõja kevadetest. Jah, praegu on poes süüa ja enamik õhtuid läheb turvalises kodus juutuubi ja instagrami vaadates, aga siiski on hinges raske ja meel vahepeal kurb. Olgu pomm või viirus, teadmatus teeb hingele haiget. Aga siis lõpuks on leppimine ja lootus, et ükskord me kohtume taas.

Laulu "We'll Meet Again" laulis 1943. aastal kuulsaks briti lauljanna Vera Lynn





pühapäev, 23. veebruar 2020

Meelespea

Aeg on näidanud, et need asjad lähevad reisil asja ette, kui pagasilimiit on väga väike ja samas tuleb ette nii kohvikus ja muuseumis jalutamist kui ka matkarajal turnimist, lisaks tuleb rinda pista temperatuuride ja ilmastikunähtustega vähemalt kahest kui mitte kõigist neljast aastaajast...

Riided:
1) mustad retuusid (magamiseks, matkamiseks, kleidi all kandmiseks)
2) must meriinovillane pikkade varrukatega pluus (sooja andmiseks matkal, kohvikus ja muuseumis: musta pealt ei paista välja (higi)plekid, meriinovillane on kerge kaaluga)
3) ilus ja mugav kleit (mittekortsuv; teeb kohvikus ja muuseumis käimise šikiks ja nt ka lennukis olemise mugavaks) + mustad sukkpüksid
4) soojad sokid (magamiseks)
5) mugavad püksid (nt mustad kitsad stretšteksad: mugavad, plekid ei ole näha, kui vihma sajab, siis alt kitsad püksid ei saa nii märjaks kui laiad)
6) väike siidisall (kerge ja mugav kotti pista, aga soe, et kanda eraldi või suurema soojema salli all, saab panna ka pähe kaunistuseks või soojaks)
7) suur soe sall (saab kasutada lennukis teki/padjana, ja mis tahes muul hetkel lisasoojana)
8) väike käekott
9) mustad tossud (linnas ringi käimiseks, matkamiseks; sobivad nii pükse kui ka kleidiga)
10) tuule- ja vihmakindel jakk (ideaalis võiks sobida nii linna kui ka matkarajale)
11) õhukesed kindad (kui just pole südasüvi, muul juhul kuluvad kindad alati ära, nt öösel lennujaamabussi oodates jne)

Muu:
12) riidest poekott (hea viis šoppamiseks, toidupoes käimiseks, veepudeli ja jaki kaasas kandmiseks)
13) minivihmavari ja/või õhuke vihmakeep
14) kõrvaklapid (reisimelus endasse tõmbumiseks)
15) kõrvatropid (aitavad hotellis ja lennukis müra vastu, naabri norskamise vastu jne)
16) tahke šampoon (vähendab kaasavõetavate vedelike hulka ja probleeme lennujaama turvakontrollis; saab kasutada nii juuste kui ka keha pesemiseks)
17) näopesuseep (vt eelmisi põhjendusi)
18) päiksekreem
19) veepudel



kolmapäev, 1. jaanuar 2020

Kõlab nagu uus aasta :)

Mestrinho New Yorgi džässiklubis Smalls Jazz Club

pühapäev, 15. detsember 2019

Festiivne

Pilt: Rouje

Pilt: Otto Dame

Sufjan Stevens - Songs For Christmas

Frozen

Pilt: Free People

Plakatilood

Veetsin üle hulga aja paar õhtut Photoshopis, Illustratoris ja InDesignis. Mõnus oli! Tegin me koorile jõulukontserdi plakati...


laupäev, 26. oktoober 2019

Tumeaine

Mõnus oli käia reisil ja saabuda kiiskavrohelisest Põhja-Hispaaniast, kus ookean hoiab metsad kogu talve haljad, raagus ja lagedasse Tartusse. On pime, tuuline, vihmane ja tühi. Hing puhkab. Keha tõmbab end kerra ja sooja. Ja vahel, kui tänavalaternad ja küünlad süttivad, riietub sügavasse sametisse. 


reede, 3. mai 2019

¡Que vivan los colombianos!

Muusikat soojadelt kolumbialastelt:

Monsieur Periné





Monsieur Periné: NPR Music Tiny Desk Concert

Nokturn

Joonistasin sooja ööd.


reede, 22. märts 2019

Oo, kallis Caroline!

Neil Diamondi Sweet Caroline tõi Tartusse päikse ja kevade :)

soojus




Foto: Liisu


 Foto: Liisu


esmaspäev, 25. veebruar 2019

Tema

Üle hulga aja lõi üks video ja laul pahviks. Mõnusalt toores ja parajalt metsik. Hipitüdruku Alice Phoebe Lou video laulule "She", režissööriks Natalia Bazina.




pühapäev, 11. november 2018

Pühad

Mis ma peole selga paneksin, kui pakutaks ;)








laupäev, 29. september 2018

Söögilood

Minu vanaema, nagu ka vast paljud teised eestlased, tunnevad selle saare köögikunsti telesaate "Islandi taluköök" järgi, mida ETV juba paar aastat näidanud on. Kuigi Arni kasvatab ja vaaritab väga mitmekesiselt ja naturaalsest toorainest, siis tavaline linnainimene sööb siin tänapäeval pigem nagu ameeriklane. Varasema ajaloolise mõjutajana võin märgata taani kööki.

Tõeliselt tervislik ja maailma puhtaim olevat siin lambaliha. Tüüpiline lambalihatoit on näiteks supp, kus selge leeme sees võib maitsta lisaks lihale ka kaalikat, kartulit jm juurvilju. Kuid sellele tasakaaluks on mitteametlik rahvustoit hoopis hot dog. Islandi eri olevat veel "hot dog kõigega" ehk kõigi kastmete ja lisanditega korraga. Ükspäev viis juhendaja mind lõuna ajal teeäärsesse hot dogi putkasse ja ütles, et nüüd teeb ta mulle välja kõige islandilikuma lõuna! See tähendas seda, et ta ostis meile hot dogid kõigega, kohalikku islandi apelsinilimonaadi ja šokolaadi, mille nimi tähendab tõlkes laavat ja mis on šokolaadiga kaetud vahvlimaius. Hot dog oli nagu hot dog ikka (kuigi kohalike arvates on see maailma parim), aga limonaad oli ülimagus ja šokolaad üliimal.

Islandi apelsinilimonaad, mis nende jaoks sama nagu meil Tartu limonaad või Kelluke


Üldiselt süüakse siin üsna samamoodi nagu Eestis ja mujal põhjamaades. Näiteks on neil väga tavaline just samasugune võileibade meisterdamine nagu meil, et leib ja või ja viil juustu ja kurki peale. Hommikuks süüakse traditsiooniliselt kaerahelbeputru, millele pannakse peale võid, moosi ja/või skyri. Erinevus Eestiga on, et Islandil keedetakse puder üldiselt veega ja piim valatakse pärast pudrukausis peale, nii nagu meie sööme näiteks mannavahtu. Selle söömisviisi hea omadus on, et nii säilivad piimas kõik vitamiinid jm vajalikud ained, mis muidu piimast kuumutamise ajal kaoksid.

Lameleiba süüakse tavaliselt mingi kattega, ja sageli keeratakse rulli.


Islandil süüakse hirmsasti kommi. Šokolaad on siin hästi piimane ja imalmagus, minu maitse jaoks liig. Suurepärane leiutis on aga igasugused piimašokolaadi kuulikesed, mille sees on peidus vahvlipallike või lagritsatükike. Ja siis näiteks veel selline kombinatsioon, et šokolaadi-lagritsapallike on kaetud musta pipra puruga. Mmmmmmmmm, viib keele alla. Ja tekitab sõltuvust! Ja lisaks on siin minu šokolaadidieeti põhjustanud kommikraami suhteline odavus võrreldes näiteks kala jm tervislikuga :)

Šokolaadiga ja pipra/lagritsatolmuga kaetud vahvlikuulikesed Islandlaste seas armastatuimalt tootjalt NOA. 
Äärmiselt sõltuvust tekitavad! :)


Kuigi lambaliha on siin ülipuhas ja lambavillasest kampsunid ülimõnusad pehmed ja soojad, siis lambapiimajuustu nad üldse ei söö. Ei teagi miks. Tänapäeval olevat juba mõni hipster, kes ka lambapiimajuustu valmistamisega katsetavat, aga poes saab üldjuhul vaid üht või kaht sorti lehmapiimajuustu, peamiselt goudat. Piimatoodetest kõige suurem valik on skyride ehk kohalike lehmapiimajogurtite osas (y hääldatakse i-na, ehk "skir"). Häda selles, et muidugi lisatakse neisse tänapäeval hirmsasti suhkrut ja kunstlikke maitseaineid, kuid juba olevat ka uusi tooteid, mis veidi tervisesõbralikumad. Vana viis skyri süüa aga olevatki tegelikult rohke suhkruga. Et võetakse maitsestamata skyr, segatakse sinna sisse hunnik suhkrut ja siis valatakse peale veel rõõska koort. 

Kala süüakse muidugi ka, kuigi see on siin hirmus kallis. Minu mõistus ei võta, kuidas nii väikse rahvaarvuga saarel keset ookeani, mille ümber lainetavad kalu täis veed, kala nii kallis on, aga mulle on seletatud, et kõrge hinna tingib see, et suur osa kalast läheb ekspordiks ning lisaks tahab kalur üldise kõrge elatustaseme tõttu ka kõrget palka saada. Vot siis. Kallis ta igatahes on ja kala lõhn pidi Islandil võrduma raha lõhnaga. Põhiline kala, mida restoranides pakutakse on tursk, kuigi turul on saada kõike alates karpidest ja lõpetades eestlastele tundmatute kalaliikidega. Levinud on ka kuivatatud kala (siin-sel võib näha ka väikseid kalakuivatamiskuure). Kuivatud kala süüakse nii, et rebitakse tükk ja määritakse võid peale. Elu parimat mereannisuppi sain ka Islandil, ühes väikses kodurestoranis saare põhjaosas, kui veidi aasiapärases vürtsikas tomatileemes leidus imemaitsvaid sinikarpe, krevette ja mitut sorti kalu. Ahjaa, ja vaalaliha siin keegi ei söö. Ja üleüldse on vaalad looduskaitse all ja ainult paar hullu ennast täis islandi ärimeest kütib neid vahel harva, et rahvusvahelisele üldsusele oma viikingijonni demonstreerida. Üldiselt arvavad islandlased tänapäeval, et vaalad on elusatena ja meres turismiatraktsioonina palju rohkem väärt kui surnult taldrikul.

Muinasjutuline õhtusöök Põhja-Islandil. Menüüs oli aasiapärane meteannisupp.


Põhilised toiduained vanade islandlaste menüüs olevatki olnud lammas, kala ja skyr. Lisaks kaalikad, peedid ja muud juurikad. Teravilja kasvatamine olevat olnud raske ja saagid väiksed, mistõttu leiba hakati sööma alles üsna hiljaaegu, kui vilja ja jahu importimine lihtsamaks muutus. Erinevad pagaritooted on aga minu Islandi lemmiktoidud. Hommikusest pagariärist võib saada imemaitsvaid leivapätse või kaneelisaiu. Üks maitsev asi on ka sütel küpsetatud lameleib. Islandlastel on ka oma nö must leib, aga see on hirmus magus ja maitseb rohkem nagu piparkook.

Üks imehea asi, mida värske leivaga süüakse, on kreveti-muna-majoneesisalat. Sarnast salatit tehakse ka muude mereandidega, näiteks tuunikalaga. 


Jäätisest. Islandlased armastavad jäätist ja söövad seda kogu aasta. Palju on spetsiaalseid jäätisekohvikuid, millest mõned on avatud isegi kl 23ni õhtul. Hinnatuim jäätisetootja on Põhja-Islandi suurimast linnast Akureyrist pärit Brynja. Ilusa ilmaga on jäätisekohvikud puupüsti täis ja saba ulatub õue ja nurga tahagi. Ja islandlased on oma jäätisest vaimustuses. Traditsiooniline jäätis on masinajäätis. Sellele saab peale valida igasugu kommi- jm puru ning kasta veel näiteks šokolaadi- või karamellikastmesse. Iga kord kohalikega jäätist süües on nad terve aja mõmisenud stiilis mmmmmmm kui hea! parim asi üldse! Islandi jäätis on üle kõige! Itaalia ja eesti jäätisest ärahellitatuna ma seda vaimustust kahjuks ei jaga :) Mu arvates on Islandi jäätis üsna tavaline vähese maitsevärvinguga ja imala võitu masinajäätis. Aga noh, maitseid on erinevaid :)

Muide viljapuid neil ei kasva. Olen linnavahel näinud punase sõstra põõsaid, aga näiteks kohalikke õunu siin pole. On ainult supermarketi välismaised õunad (Eesti selle aasta õunauputus paneb siin vägisi geniaalset ekspordiideed nägema, eksole). Õunu pole, sest õunapuud ei kasva. Või kui mõnel kusagil kasvab, siis on see sama keerukas ja riskantne ettevõtmine kui Eestis viinamarjade kasvatmine. Peamine aiasaadus, mida moosiks tehakse, on hoopis rabarber.

Väike kohvi ja kleina paus stuudios. Kleinur (ainuses kleina) on põhimõtteliselt keerupontšikud, ehk maitsevad nagu pontšikud, aga on siin Islandil erilisel kombel keerdu keeratud. Neid armastatakse väga.


Alkoholist ka. Alkoholi juuakse palju, aga see on kallis ja tavapoest seda ei saa. Nagu Rootsiski, müüakse ka Islandil alkoholi spetsiaalses poes. Tavapoest saab ainult väga madala alkoholisisaldusega jooke. Kuna alkohol on nii kallis, siis olevat levinud, et noored joovad end kodus maani täis ja lähevad seejärel linnapeale kakerdama. Nii tundubki vahel öösel kahe-kolme ajal Reykjaviki põhiline poodide ja baaride piirkond nagu viimsepäeva eelõhtu, sest tänavatel lärmavad ja kakerdavad joovastuses turistidega segamini end pildituks joonud kohalikud noored. 

Lõpetuseks kõige tähtsamast asjast, Islandi veest. Vesi on siin ülipuhas. Räägitakse, et tänu vulkaanilisele pinnasele filtreerib loodus vee nii ülipuhtaks, laavakivi pidi olema sellise hea poorilise ülesehitusega ja laavatuhk samuti hea filter. Igal juhul tuleb siin kraanist tõesti imeliselt klaari ilma igasuguse maitse ja lõhnata külma vett. Mingil hetkel märkasin, et nõudepesurestile kuivama jäetud nõud pole üldse plekilised ja veekeedukannus pole üldse katlakivi ja kui mune keedad, siis ei pea pärast poti seinu katlakivi rantidest puhtaks pesema. Ja siis ma taipasin. See ongi kõik sellepärast, et neil on selline imepuhas vesi! Uskumatu. Igal juhul mina sellist kraanivett kusagil varem maitsnud ega näinud pole :)) P.S. See tähendab ühtlasi muidugi seda, et Islandil pudelivett osta on kõige suurem idiootsus üldse, sellepärast on ka mitmel pool turistidele suunatud reklaamid, et palun ärge ostke pudelivett ega risustage maailma plastpudelitega, sest see vesi, mis Islandi allikavee nime all pudelitesse on villitud, on seesama vesi, mis Islandi majade kraanist tuleb.

Udu- ja isepäised viikingid

Islandi rahu ja rõõmu kõrval peab rääkima ka siinsete viikingite tumedamatest hingesoppidest ja viletsamatest iseloomuomadustest ehk lõpu poole ka muust kui rahust ja rõõmust. Sest nagu elus ikka, on igal asjal kaks poolt. Noh et ikka tasakaal valitseks ja maailm uppi ei lendaks :))





Onupojapoliitika

Kuigi Island peab end väga avatud ja sallivaks ühiskonnaks, mis pakub kõigile elanikele võrdseid võimalusi, siis kuuldavasti kehtib see võrdsus kõigile ainult teatud piirini ja lõpuks kukub sageli välja nii, et kõige võrdsemad on ikkagi islandlased isekeskis, turistid ja uusasunikud aga veidi vähem võrdsed. Nii olevat lihtsalt hotelli- ja restoranitööd siin väga lihtne saada ja kui natuke enda eest seista, siis saavat ka normaalsed töö- ja palgatingimused välja kaubelda. (Oma õiguste väljavõitlemisel on Islandil suureks abiks ametiühingud, mis on siin väga tugevad ja tegusad ning ükski ettevõte naljalt nendega konflikti sattuda ei taha. Paljud välismaalased, eriti just idaeurooplased, seda aga ei tea.) Kui aga tahad võõramaalasena siin mingit peenemat kontoritööd või muud erialast tegevust otsida, siis pidi kohalike kooliõdede, tädi- ja onutütarde ning lehmalellepoegadega kõrvuti kandideerimine üsna lootusetu ettevõtmine olema. Nii pidavat välismaise päritoluga elanikud oma CVsse kirjutama näiteks kohe suurte tähtedega, et see ja see islandlane on nende abikaasa või et nad on selle ja selle islandlase lapse lasteaiakasvataja jms, et end vähegi klanni osana näidata ja tööle saamise võimalusi suurendada. Mõnes mõttes on ju pereettevõtlus tore, teisalt aga ei arenda see eriti Islandi majandust ja selle konkurentsivõimet ning kruvib üha rahvusvahelistuval Islandil üles uusi sotsiaalseid pingeid. Aga lõpuks, mis see meie asi on, eks nad ise tea.

þetta reddast

Ehk "küll kõik laabub". See ütlemine on Islandi elu alus. Ühelt poolt on see positiivne mõtteviis, mis aitab hästi liigse muretsemise ja enda vaevamise vastu, mis mulle kui eestlasele suures plaanis täitsa teraapiliselt mõjub, teisalt põhjustab pidev üle laskmine ja ettevõtmatus väljapoolt tulijatele sageli suurt frustratsiooni. Mitte miski ei saa õigel ajal tehtud. Mitte millegi pärast enne selle kättejõudmist ei muretseta. Ja kui olukord siis lõpuks kätte jõuab, on justkui liiga hilja. Siiski, islandlastele au andes, tavaliselt lõpuks ikkagi kuidagi KÕIK LAABUB.


Ühel meelel

Veel üks väljapoolt tulijatele sageli raske kohalike käitumisviis on soov vältida konflikte ja vastuvaidlemise mittesallimine. Islandlased ei taha kuulda eriarvamust. Oma eriarvamuse väljendamist või kritiseerimist võetakse siin kui vastuhakku ja mässu, kui pahatahtlikku kiusu. Vahel võib see mujalt tulijatele päris arusaamatu ja segadust tekitav olla :)


Kes seda sammalt siis ikkagi hävitab

On käivitatud suur turistidele suunatud kampaania, mis ütleb, et ära astu sambla peale. Üha rohkem on neid turiste, kes arvavad, et las teised teevad massiturismi, aga nemad on erilisemad ja võivad ehitatud radadelt kõrvale astuda, üle piirdeaia unustamatut fotot jäädvustama ronida või maastikuautoga keskmaal tsivilisatsioonist puutumatutel laavaväljadel rallida. Kuna saare huumusekiht ja taimestik on nii õrnad, siis tekitab selline mõtte- ja käitumisviis sellele üha tõsisemat kahju. Üldse tekitavat suur turistide hulk islandlastes viimasel ajal suurt vastuseisu ning näiliselt avatud ja rõõmus suhtumine olevat tegelikult üsna võlts. Lisaks on paljud väljapoolt tulijad, kes siin kauem on elanud ja siinset elu lähemalt näinud, vihjanud kohalike silmakirjalikkusele seoses looduse ja reostamisega. Ühelt poolt süüdistatakse looduse hävitamises tuliselt turiste, teisalt rajatakse saarele üha uusi alumiiniumi- ja ränitehaseid ning kogu prügimajandus jätab vägagi soovida. Samuti, kuigi saareelanikel on privileeg nautida puhast õhku ja vett, on islandlaste süsiniku jalajälg tegelikult üsna pirakas. Kuna elatakse saarel, siis sõidetakse väga palju lennukiga ning imporditakse suur osa toidu- ja tarbekaupadest. Siinset eluviisi iseloomustab ka ameerikalik tarbimishullus. Lisaks autohullusele on väga oluline omada uusimat kodutehnikat ja kümmet paari moodsaid ketse. Ja kuigi varasematel sajanditel on siin väga kesiselt elatud ning toidu hankimise nimel suurt vaeva nähtud, siis nüüd iseloomustab islandlasi suur ja kole toidu raiskamine. Ehk kuigi kohapeal suurt tootmist pole, saastatakse loodust palju. Ainult 30% islandlaste süsiniku jalajäljest pidi olema Islandi pinnal ning 70% mujal. Ehk paljude arvates peaksid kohalikud kõigepealt endale otsa vaatama, enne kui turiste süüdistama kippuda.


On neid, kes arvavad, et eelnev kriitika teeb islandlastele liiga. Ja on neid, kes arvavad, et asjad on täpselt nii ja veel hullemadki. Eks tõde on ikka kusagil vahepeal. On rahu ja rõõmu, on udu- ja isepäisust. On ühesuguseid ja on teistsuguseid inimesi. Igal juhul teeb ka see kõik islandlastest islandlased ja on igaühe enda otsustada, kas nad sellisena võtta või jätta :)

reede, 21. september 2018

kus inglid...

hea lugu tantsimiseks ja sätendamiseks: Disclosure "Where Angels Fear To Thread"