Suvi

Kahjuks ma peale koti (Accessorize) jälle ei mäleta, kust miski pärit on.

Õhuline

Munford and Sons

Avastasin enda jaoks uue bändi ja olen täiesti hooked! ehk siis lõa otsas :) Munford and Sons. Millised rütmid ja millised poisid! Nende kohta on kirjutatud:

Four young men from West London in their early twenties, they have fire in their bellies, romance in their hearts, and rapture in their masterful, melancholy voices (allikas).

Ja tõesti, nii on. Siin paar laulu:

Palabra de honor

Ostsin eile ühe suvekleidikese, mis ainult ausõna (palabra de honor) peal seljas püsib, nagu ütlevad hispaanlased selliste õlapaelteta kleitide kohta :)

Kleit on pärit ühest poest, mille nimest ma kunagi teadlik polnud, kuid mis asub Tartu kaubamajas Vero Moda kõrval, selline tiinekate pood, kus rõivad üldiselt hästi pastelsete ja tahmaste värvidega. Nagu kleidi hinnalipikult selgub, on poe nimi House.

Mu kõrvalkabiinis oli prooviruumides tüdruk, kelle juurde tuli nähtavasti ta kutt vms, kes hakkas kohe enenergiliselt tüdruku riideid kommenteerima, et miks sa alati ostad sellist värvi asju? (Nähtavasti tuhme värvi siis vist, sest seal poes on enamasti sellised.) Miks sa ei osta oranži või punast värvi? Osta värvilisi! Mu vend räägib alati sama juttu, kui talt vahel nõu olen küsinud, kui valida oli halli ja punase vahel, siis ikka punane :)

Piparmündipastillid

Käisime mademoiselle´iga eile botaanikaaias jalutamas ja tagumise värava juurest avanes äkitselt vaade Supilinna Oa tänavale, kus asub üks ökopood. Tegimegi siis väikse kõrvalepõike sinna. Väga tore pood! Suur valik igasugu häid asju söögist ja joogist kreemide ja värvipliiatsiteni. Soetasin sealt omale muu hulgas karbi piparmündipastille.

Preen

Veel üks kaltsuka-aare. Kunagi kusagilt leidsin sellise Preeni pluusi. Tehtud mõnusast õhukesest roosast trikotaažist.

Preen on briti päritolu, kuid tavaliselt New Yorgi moenädalal esinev rõivavalmistaja, mille taga on disaineripaar Justin Thornton ja Thea Bregazzi. Preeni uusimat kevadkollektsiooni saab näha siin.

.

FP

FP öeldakse isamaa tütarde akadeemilise organisatsiooni kohta, aga FP öeldakse ka ühe toreda USA-s tegutseva vabade inimeste riiete valmistaja Free People´i kohta! Kunagi ammu ühest Türi kaltsukast leidsin sellise FP pluusi. See on päris haruldane leid, kuna FP rõivaid Euroopas ei müüda. Ja väga ilus pealaekauba :)

Free People´il on alati väga inspireerivad kataloogid. Stiil on neil suht hipilik. Vaadata saad siit.

Surfer bliss

NB! Ennekõike vaatamiseks :)

Hommik

Üks ilus härmas hommik sügisel. Laual apelsinimahl, röstsai pasteedi ja tomatiga ja kuum piimakohv.

Kana oliivide ja sidruniga

Üks Selveri retsept, mida ükspäev katsetasin, oli kana oliivide ja sidruniga. Täitsa huvitav, ja kana jäi imehea pehme. Kõige hurmavam oli asja juures tüümiani lõhn, mmmm!

Vaja läheb (2-le):

- õli

- 2 broilerifileetükki

- pool sidrunit

- 1 sibul

- 2 küüslauguküünt

- purk rohelisi (soovitatavalt kividega) oliive (kivideta kipuvad liiga puruks minema pika haudumise peale, aga kõlbavad kah)

- 2,5 dl kanapuljongit

- näputäis kuivatatud tüümiani või muidugi peotäis värsket, kui käepärast on

- musta pipart

- soola

Maitsesta kanafileed soola ja pipraga ning pruunista pannil õlis mõlemalt poolt veidi (u 3 min ühelt poolt). Tõsta pannilt ära ootele. Haki sibul ja küüslauk, kuumuta samal pannil, lisa juurde oliivid ja puljong, keeda tasasel tulel 10 min. Seejärel tõsta pannile ka kanafileed, puista peale tüümian. Keeda kaane all 15 min (kuni kana küps on). Lõpuks pigista sidrunist mahl kõigele muule juurde. Söö nt koos riisiga, nagu mina :)

Käsitöö

Tegin veel mõned käepaelad ükspäev:

Mu lemmik on kõige alumine, mis läks ära kingiks. Pean endale ka ruttu veel ühe tegema! Nii et ei mingit one-of-a-kind käsitööd :))

Roosa kilekott

... leidsin Hotist. Paistab pooleldi läbi, on hea suur, sisse mahub kõik pudi-padi ja terve murul pikutamise tekk!

Tartu ühel õhtupoolikul

Vt pilti ka suurelt! Tuleb tunne nagu oleks just sealsamas tänaval.

Põllumeeste naljad

Mu isale, kes on põllumees, saadetakse aeg-ajalt ikka igasugu põllupidamisega seotud ettevõtete poolt mitmesugu meeneid. Seekord oli ühel kalendril kaasas selline kleepekate leht, millel mitmesugused taluniku jaoks olulised sündmused, mida ta siis kalendrisse sobivatele päevadele saab kleepida. Oluline on näiteks "kartulivõtu algus", "õlita mootorit", aga ka "seenemets ootab", "lõikuspidu" ja "nägin imelikku und" :)))

Les macarons

Ikka ja jälle leian ma mõnest ilusa elu blogist makroonide järgi õhkamist. Mõtlesin juba tükk aega, et mis imeasjad need küll on. Ja nüüd tänu ühele kenale mademoiselle´ile sain ka ise neid nüüd proovida :) Esiteks Luxembourgi omasid. Olid natuke üllatus. Arvasin piltide järgi, et makroonid on pehmemad. Värvid aga olid imeilusad ja lõhnad imehead. Ja siis paar päeva tagasi saabusid otse Pariisist väiksesse puust linna kurikuulsad päris Ladurée kohviku makroonid. Oi need olid head! Eriti meeldis mulle vaarika oma. Lihtsalt sulas suus. Peal ja all on veidi krõbe besee ja keskel imehea hapukas keedis. Terve tuba oli veel tükk aega pärast nende haihtumist imehead lõhna täis. Nüüd ma saan aru küll, miks neist hullutakse!

Uhked Ladurée makroonid:

Mmmm kingad

Mõned palad Vagabondi 2010. aasta kevad-suvest (www.vagabond.com):

Talv majakatustel

Tartus, jaanuar 2010

Käepael

Selline värviline ehe. Rohelised lehekesed tegin ise fimost.

Punased kotid

...mis ma ükspäev tegin. Printerike ikka peab veel praegu vastu mu jõulistele katsetustele jõuliste paberitega.

Märkmikud

Natuke Wiiralti kriipse ja kraapse igasse päeva :)

Kevadehilbud vol3

Kõik riided: Topshop.com

Kevadehilbud vol2

Kõik riided: Topshop.com

Kevadehilbud

Kõik riided: Topshop

Sepasauna metsas detsembrikuul

...kui lumi oli juba üsna suur.

Ilm: 11 kraadi külma, paras tuul ja kerge sadu.

Piduline mustika-martsipanikook

See on üks imehea ja imelihtne kook, mille proovimise peale lubas Ruts omale kohe koogivormi muretseda :)

Vaja läheb:

- lehttainast

- 3 munavalget

- 1 pakk martsipani (umbes 200 g, Kalevi martsipan sobib hästi, ma alati otsin riiulist kõige suurema paki, et oleks rohkem)

- paar-kolm detsiliitrit värskeid või külmutatud mustikaid (või nii kuidas soov on, aga et kataksid kogu koogivormi vähemalt hõredaltki ära; ja vast võib ka moosi kasutada, kui mustikaid muud viisil parasjagu kätte ei saa, aga terved mustikad on mõnusamad ja moosiga tuleb kook ka ehk liiga magus).

Vooderda koogivorm küpsetuspaberiga või määri võiga ja lõika sinna sobivas suuruses lehttaigna tükk, nii et peale põhja katmise jääks koogile ka natuke serva, aitab paarist sentimeetrist. (Võid ka ahjuplaadile teha, aga siis peab ka tainaservad kuidagi ülespoole sättima, et pärast sisu välja ei voolaks.) Löö kolm munavalget valgeks vahuks ja sega kergelt väikesteks tükkideks näpitud martsipaniga ning vala segu taignapõhjale. Vala segu peale ühtlaselt üle kogu vormi mustikaid. Ja siis pole muud kui ahju: 180 kraadi juures umbes 25 minutit (kuni lehttaigna servad paistavad ilusad kuldsed-küpsed). Et voilà!

P.S. Ahjusooja koogi serveerimiseks võib raputada peale veidi tuhksuhkrut ja panna kõrvale valge jäätisepalli. Mu meelest on see kook oma lihtsuse ja koostisainete luksuslikkusega kuidagi väga pidulik.

Siin on link ühe ilusa ja vist üsna uue eesti laulu juurde.

Mul on nüüd uus koduloom: toasaar. Nii ilus ja roheline!

Pakane ja preili Smilla lumetaju

"Preili Smilla lumetaju" on taanlase Peter Høegi raamat (1992), kus sätendab lumi ja paugub pakases jää. Lugu räägib Kopenhaagenis elavast naisest Smillast, kelle väike naabripoiss kõrvalmaja katuselt alla kukub ja hukkub. Gröönimaa juurtega Smillas, kellel on eriline lumetaju, tekitavad majakatusel nähtud jäljed rahutust ja ta asub poisi surma uurima. Selle käigus satub ta vägagi ohtlikesse olukordadesse ja paistab nagu varjaks see väike surm suurt, isegi ülemaailmse mõõduga kuritegevust. Nii et ühelt poolt on tegu justkui krimiromaaniga, teisalt aga on see suur lugu üksindusest, lähedusest, juurtest ja eneseleidmisest. Palju kirjutab Høeg Gröönimaast ja sealsetest elutavadest, mis on hämmastav, kuna väidetavalt polnud ta ise kunagi Gröönimaal käinud, kui seda raamatut kirjutas. Igal juhul väga väga hea raamat! Ja tänase talveilma puhul (külma on 15 kraadi!) saavad siia Høegi raamatu esimesed read:

Väljas on ebaharilik pakane, Celsiuse järgi miinus 18 kraadi, langeb lund, ja keeles, mis ei ole enam minu keel, on see lumi qanik, suured, peaaegu kaalutud kristallid, mis kukuvad kihtide kaupa alla ja katavad maa pulbrilise valge rihuna.

("Preili Smilla lumetaju", eesti keelde tõlkinud Arvo Alas, EPL: 2008, lk 7)

Kollase paelaga lamp

Leidsin ükskord vanakraamipoest Ikea lambijala (9.-), varjuta. Mõne aja möödudes leidsin samast poest teise koleda puust jalaga, aga sobiva, küll veidi määrdunud varjuga lambi (30.-). Jala viskasin ära ja varju puhtaks saamiseks riskisin ja pesin seda seebi ja veega. Täitsa puhtaks läks ja riie ega miski kusagilt lahti ei tulnud! Ja siis, mulle meeldivad hirmsasti väiksed värvilised tupsud, mida nüüd nii riietel kui sisustuses väga palju kasutatakse. Nii et ostsin Abakhanist ükspäev meetri sellist sidrunikollast tupsudega paela (29.- m) ja liimisin lambivarju serva. Et voilà! Olen väga rahul! Ja seda kõike vaid 68 krooni eest! :))

Kumu kilukarbid

Ema käis mul nädalavahetusel Kumus ettevõtte jõulupidu pidamas. Tehti eksursiooni, oli savist voolimise töötuba ja lisaks söödi pidurooga restoranis, kus eelroad serveeriti kilukarpides! Ühes on kartuliviilud ja koorekaste, teises heeringas ja vutimunad ja kolmandas marineeritud seened. Mmmmm! Ja crème brûlée oli ka imehea olnud.