Siin puhub tuul ja purskab tuld, pritsib vett maa seest, mere pealt ja taevast, kaljude ja pilvede vahelt. Voolab laavat ja liustikke. Kivid on suured ja kindlad kui kalju või pudedad nagu liiv. Ja kõik on musta värvi. Või valge nagu lumi või lambavill. Või roheline nagu sammal. Ja mõnikord, siis kui hästi kõrgele mäe otsa jõuad, ootab sind ees täielik vaikus. Ei ühtki putukat ega lindu, mitte ühtegi. Ainult vulkaanid, must tuhk, sammal, tuul ja vaikus. Selline vaikus, et kõrvus hakkab kumisema. Ja siis oled seal sina, üks pisike ajalik hingav olend, kes mõtleb ja tunneb. Oled ainult üks mööduv olemise kübe keset seda suurt päris ja igavikulist olemas olemist.
Ja me kahe päeva trippimine kaardi peal
