Söögilood

Minu vanaema, nagu ka vast paljud teised eestlased, tunnevad selle saare köögikunsti telesaate "Islandi taluköök" järgi, mida ETV juba paar aastat näidanud on. Kuigi Arni kasvatab ja vaaritab väga mitmekesiselt ja naturaalsest toorainest, siis tavaline linnainimene sööb siin tänapäeval pigem nagu ameeriklane. Varasema ajaloolise mõjutajana võin märgata taani kööki.

Tõeliselt tervislik ja maailma puhtaim olevat siin lambaliha. Tüüpiline lambalihatoit on näiteks supp, kus selge leeme sees võib maitsta lisaks lihale ka kaalikat, kartulit jm juurvilju. Kuid sellele tasakaaluks on mitteametlik rahvustoit hoopis hot dog. Islandi eri olevat veel "hot dog kõigega" ehk kõigi kastmete ja lisanditega korraga. Ükspäev viis juhendaja mind lõuna ajal teeäärsesse hot dogi putkasse ja ütles, et nüüd teeb ta mulle välja kõige islandilikuma lõuna! See tähendas seda, et ta ostis meile hot dogid kõigega, kohalikku islandi apelsinilimonaadi ja šokolaadi, mille nimi tähendab tõlkes laavat ja mis on šokolaadiga kaetud vahvlimaius. Hot dog oli nagu hot dog ikka (kuigi kohalike arvates on see maailma parim), aga limonaad oli ülimagus ja šokolaad üliimal.

Islandi apelsinilimonaad, mis nende jaoks sama nagu meil Tartu limonaad või Kelluke

Üldiselt süüakse siin üsna samamoodi nagu Eestis ja mujal põhjamaades. Näiteks on neil väga tavaline just samasugune võileibade meisterdamine nagu meil, et leib ja või ja viil juustu ja kurki peale. Hommikuks süüakse traditsiooniliselt kaerahelbeputru, millele pannakse peale võid, moosi ja/või skyri. Erinevus Eestiga on, et Islandil keedetakse puder üldiselt veega ja piim valatakse pärast pudrukausis peale, nii nagu meie sööme näiteks mannavahtu. Selle söömisviisi hea omadus on, et nii säilivad piimas kõik vitamiinid jm vajalikud ained, mis muidu piimast kuumutamise ajal kaoksid.

Lameleiba süüakse tavaliselt mingi kattega, ja sageli keeratakse rulli.

Islandil süüakse hirmsasti kommi. Šokolaad on siin hästi piimane ja imalmagus, minu maitse jaoks liig. Suurepärane leiutis on aga igasugused piimašokolaadi kuulikesed, mille sees on peidus vahvlipallike või lagritsatükike. Ja siis näiteks veel selline kombinatsioon, et šokolaadi-lagritsapallike on kaetud musta pipra puruga. Mmmmmmmmm, viib keele alla. Ja tekitab sõltuvust! Ja lisaks on siin minu šokolaadidieeti põhjustanud kommikraami suhteline odavus võrreldes näiteks kala jm tervislikuga :)

Šokolaadiga ja pipra/lagritsatolmuga kaetud vahvlikuulikesed Islandlaste seas armastatuimalt tootjalt NOA. 

Äärmiselt sõltuvust tekitavad! :)

Kuigi lambaliha on siin ülipuhas ja lambavillasest kampsunid ülimõnusad pehmed ja soojad, siis lambapiimajuustu nad üldse ei söö. Ei teagi miks. Tänapäeval olevat juba mõni hipster, kes ka lambapiimajuustu valmistamisega katsetavat, aga poes saab üldjuhul vaid üht või kaht sorti lehmapiimajuustu, peamiselt goudat. Piimatoodetest kõige suurem valik on skyride ehk kohalike lehmapiimajogurtite osas (y hääldatakse i-na, ehk "skir"). Häda selles, et muidugi lisatakse neisse tänapäeval hirmsasti suhkrut ja kunstlikke maitseaineid, kuid juba olevat ka uusi tooteid, mis veidi tervisesõbralikumad. Vana viis skyri süüa aga olevatki tegelikult rohke suhkruga. Et võetakse maitsestamata skyr, segatakse sinna sisse hunnik suhkrut ja siis valatakse peale veel rõõska koort. 

Kala süüakse muidugi ka, kuigi see on siin hirmus kallis. Minu mõistus ei võta, kuidas nii väikse rahvaarvuga saarel keset ookeani, mille ümber lainetavad kalu täis veed, kala nii kallis on, aga mulle on seletatud, et kõrge hinna tingib see, et suur osa kalast läheb ekspordiks ning lisaks tahab kalur üldise kõrge elatustaseme tõttu ka kõrget palka saada. Vot siis. Kallis ta igatahes on ja kala lõhn pidi Islandil võrduma raha lõhnaga. Põhiline kala, mida restoranides pakutakse on tursk, kuigi turul on saada kõike alates karpidest ja lõpetades eestlastele tundmatute kalaliikidega. Levinud on ka kuivatatud kala (siin-sel võib näha ka väikseid kalakuivatamiskuure). Kuivatud kala süüakse nii, et rebitakse tükk ja määritakse võid peale. Elu parimat mereannisuppi sain ka Islandil, ühes väikses kodurestoranis saare põhjaosas, kui veidi aasiapärases vürtsikas tomatileemes leidus imemaitsvaid sinikarpe, krevette ja mitut sorti kalu. Ahjaa, ja vaalaliha siin keegi ei söö. Ja üleüldse on vaalad looduskaitse all ja ainult paar hullu ennast täis islandi ärimeest kütib neid vahel harva, et rahvusvahelisele üldsusele oma viikingijonni demonstreerida. Üldiselt arvavad islandlased tänapäeval, et vaalad on elusatena ja meres turismiatraktsioonina palju rohkem väärt kui surnult taldrikul.

Muinasjutuline õhtusöök Põhja-Islandil. Menüüs oli aasiapärane meteannisupp.

Põhilised toiduained vanade islandlaste menüüs olevatki olnud lammas, kala ja skyr. Lisaks kaalikad, peedid ja muud juurikad. Teravilja kasvatamine olevat olnud raske ja saagid väiksed, mistõttu leiba hakati sööma alles üsna hiljaaegu, kui vilja ja jahu importimine lihtsamaks muutus. Erinevad pagaritooted on aga minu Islandi lemmiktoidud. Hommikusest pagariärist võib saada imemaitsvaid leivapätse või kaneelisaiu. Üks maitsev asi on ka sütel küpsetatud lameleib. Islandlastel on ka oma nö must leib, aga see on hirmus magus ja maitseb rohkem nagu piparkook.

Üks imehea asi, mida värske leivaga süüakse, on kreveti-muna-majoneesisalat. Sarnast salatit tehakse ka muude mereandidega, näiteks tuunikalaga. 

Jäätisest. Islandlased armastavad jäätist ja söövad seda kogu aasta. Palju on spetsiaalseid jäätisekohvikuid, millest mõned on avatud isegi kl 23ni õhtul. Hinnatuim jäätisetootja on Põhja-Islandi suurimast linnast Akureyrist pärit Brynja. Ilusa ilmaga on jäätisekohvikud puupüsti täis ja saba ulatub õue ja nurga tahagi. Ja islandlased on oma jäätisest vaimustuses. Traditsiooniline jäätis on masinajäätis. Sellele saab peale valida igasugu kommi- jm puru ning kasta veel näiteks šokolaadi- või karamellikastmesse. Iga kord kohalikega jäätist süües on nad terve aja mõmisenud stiilis mmmmmmm kui hea! parim asi üldse! Islandi jäätis on üle kõige! Itaalia ja eesti jäätisest ärahellitatuna ma seda vaimustust kahjuks ei jaga :) Mu arvates on Islandi jäätis üsna tavaline vähese maitsevärvinguga ja imala võitu masinajäätis. Aga noh, maitseid on erinevaid :)

Muide viljapuid neil ei kasva. Olen linnavahel näinud punase sõstra põõsaid, aga näiteks kohalikke õunu siin pole. On ainult supermarketi välismaised õunad (Eesti selle aasta õunauputus paneb siin vägisi geniaalset ekspordiideed nägema, eksole). Õunu pole, sest õunapuud ei kasva. Või kui mõnel kusagil kasvab, siis on see sama keerukas ja riskantne ettevõtmine kui Eestis viinamarjade kasvatmine. Peamine aiasaadus, mida moosiks tehakse, on hoopis rabarber.

Väike kohvi ja kleina paus stuudios. Kleinur (ainuses kleina) on põhimõtteliselt keerupontšikud, ehk maitsevad nagu pontšikud, aga on siin Islandil erilisel kombel keerdu keeratud. Neid armastatakse väga.

Alkoholist ka. Alkoholi juuakse palju, aga see on kallis ja tavapoest seda ei saa. Nagu Rootsiski, müüakse ka Islandil alkoholi spetsiaalses poes. Tavapoest saab ainult väga madala alkoholisisaldusega jooke. Kuna alkohol on nii kallis, siis olevat levinud, et noored joovad end kodus maani täis ja lähevad seejärel linnapeale kakerdama. Nii tundubki vahel öösel kahe-kolme ajal Reykjaviki põhiline poodide ja baaride piirkond nagu viimsepäeva eelõhtu, sest tänavatel lärmavad ja kakerdavad joovastuses turistidega segamini end pildituks joonud kohalikud noored. 

Lõpetuseks kõige tähtsamast asjast, Islandi veest. Vesi on siin ülipuhas. Räägitakse, et tänu vulkaanilisele pinnasele filtreerib loodus vee nii ülipuhtaks, laavakivi pidi olema sellise hea poorilise ülesehitusega ja laavatuhk samuti hea filter. Igal juhul tuleb siin kraanist tõesti imeliselt klaari ilma igasuguse maitse ja lõhnata külma vett. Mingil hetkel märkasin, et nõudepesurestile kuivama jäetud nõud pole üldse plekilised ja veekeedukannus pole üldse katlakivi ja kui mune keedad, siis ei pea pärast poti seinu katlakivi rantidest puhtaks pesema. Ja siis ma taipasin. See ongi kõik sellepärast, et neil on selline imepuhas vesi! Uskumatu. Igal juhul mina sellist kraanivett kusagil varem maitsnud ega näinud pole :)) P.S. See tähendab ühtlasi muidugi seda, et Islandil pudelivett osta on kõige suurem idiootsus üldse, sellepärast on ka mitmel pool turistidele suunatud reklaamid, et palun ärge ostke pudelivett ega risustage maailma plastpudelitega, sest see vesi, mis Islandi allikavee nime all pudelitesse on villitud, on seesama vesi, mis Islandi majade kraanist tuleb.

Udu- ja isepäised viikingid

Islandi rahu ja rõõmu kõrval peab rääkima ka siinsete viikingite tumedamatest hingesoppidest ja viletsamatest iseloomuomadustest ehk lõpu poole ka muust kui rahust ja rõõmust. Sest nagu elus ikka, on igal asjal kaks poolt. Noh et ikka tasakaal valitseks ja maailm uppi ei lendaks :))

Onupojapoliitika

Kuigi Island peab end väga avatud ja sallivaks ühiskonnaks, mis pakub kõigile elanikele võrdseid võimalusi, siis kuuldavasti kehtib see võrdsus kõigile ainult teatud piirini ja lõpuks kukub sageli välja nii, et kõige võrdsemad on ikkagi islandlased isekeskis, turistid ja uusasunikud aga veidi vähem võrdsed. Nii olevat lihtsalt hotelli- ja restoranitööd siin väga lihtne saada ja kui natuke enda eest seista, siis saavat ka normaalsed töö- ja palgatingimused välja kaubelda. (Oma õiguste väljavõitlemisel on Islandil suureks abiks ametiühingud, mis on siin väga tugevad ja tegusad ning ükski ettevõte naljalt nendega konflikti sattuda ei taha. Paljud välismaalased, eriti just idaeurooplased, seda aga ei tea.) Kui aga tahad võõramaalasena siin mingit peenemat kontoritööd või muud erialast tegevust otsida, siis pidi kohalike kooliõdede, tädi- ja onutütarde ning lehmalellepoegadega kõrvuti kandideerimine üsna lootusetu ettevõtmine olema. Nii pidavat välismaise päritoluga elanikud oma CVsse kirjutama näiteks kohe suurte tähtedega, et see ja see islandlane on nende abikaasa või et nad on selle ja selle islandlase lapse lasteaiakasvataja jms, et end vähegi klanni osana näidata ja tööle saamise võimalusi suurendada. Mõnes mõttes on ju pereettevõtlus tore, teisalt aga ei arenda see eriti Islandi majandust ja selle konkurentsivõimet ning kruvib üha rahvusvahelistuval Islandil üles uusi sotsiaalseid pingeid. Aga lõpuks, mis see meie asi on, eks nad ise tea.

þetta reddast

Ehk "küll kõik laabub". See ütlemine on Islandi elu alus. Ühelt poolt on see positiivne mõtteviis, mis aitab hästi liigse muretsemise ja enda vaevamise vastu, mis mulle kui eestlasele suures plaanis täitsa teraapiliselt mõjub, teisalt põhjustab pidev üle laskmine ja ettevõtmatus väljapoolt tulijatele sageli suurt frustratsiooni. Mitte miski ei saa õigel ajal tehtud. Mitte millegi pärast enne selle kättejõudmist ei muretseta. Ja kui olukord siis lõpuks kätte jõuab, on justkui liiga hilja. Siiski, islandlastele au andes, tavaliselt lõpuks ikkagi kuidagi KÕIK LAABUB.

Ühel meelel

Veel üks väljapoolt tulijatele sageli raske kohalike käitumisviis on soov vältida konflikte ja vastuvaidlemise mittesallimine. Islandlased ei taha kuulda eriarvamust. Oma eriarvamuse väljendamist või kritiseerimist võetakse siin kui vastuhakku ja mässu, kui pahatahtlikku kiusu. Vahel võib see mujalt tulijatele päris arusaamatu ja segadust tekitav olla :)

Kes seda sammalt siis ikkagi hävitab

On käivitatud suur turistidele suunatud kampaania, mis ütleb, et ära astu sambla peale. Üha rohkem on neid turiste, kes arvavad, et las teised teevad massiturismi, aga nemad on erilisemad ja võivad ehitatud radadelt kõrvale astuda, üle piirdeaia unustamatut fotot jäädvustama ronida või maastikuautoga keskmaal tsivilisatsioonist puutumatutel laavaväljadel rallida. Kuna saare huumusekiht ja taimestik on nii õrnad, siis tekitab selline mõtte- ja käitumisviis sellele üha tõsisemat kahju. Üldse tekitavat suur turistide hulk islandlastes viimasel ajal suurt vastuseisu ning näiliselt avatud ja rõõmus suhtumine olevat tegelikult üsna võlts. Lisaks on paljud väljapoolt tulijad, kes siin kauem on elanud ja siinset elu lähemalt näinud, vihjanud kohalike silmakirjalikkusele seoses looduse ja reostamisega. Ühelt poolt süüdistatakse looduse hävitamises tuliselt turiste, teisalt rajatakse saarele üha uusi alumiiniumi- ja ränitehaseid ning kogu prügimajandus jätab vägagi soovida. Samuti, kuigi saareelanikel on privileeg nautida puhast õhku ja vett, on islandlaste süsiniku jalajälg tegelikult üsna pirakas. Kuna elatakse saarel, siis sõidetakse väga palju lennukiga ning imporditakse suur osa toidu- ja tarbekaupadest. Siinset eluviisi iseloomustab ka ameerikalik tarbimishullus. Lisaks autohullusele on väga oluline omada uusimat kodutehnikat ja kümmet paari moodsaid ketse. Ja kuigi varasematel sajanditel on siin väga kesiselt elatud ning toidu hankimise nimel suurt vaeva nähtud, siis nüüd iseloomustab islandlasi suur ja kole toidu raiskamine. Ehk kuigi kohapeal suurt tootmist pole, saastatakse loodust palju. Ainult 30% islandlaste süsiniku jalajäljest pidi olema Islandi pinnal ning 70% mujal. Ehk paljude arvates peaksid kohalikud kõigepealt endale otsa vaatama, enne kui turiste süüdistama kippuda.

On neid, kes arvavad, et eelnev kriitika teeb islandlastele liiga. Ja on neid, kes arvavad, et asjad on täpselt nii ja veel hullemadki. Eks tõde on ikka kusagil vahepeal. On rahu ja rõõmu, on udu- ja isepäisust. On ühesuguseid ja on teistsuguseid inimesi. Igal juhul teeb ka see kõik islandlastest islandlased ja on igaühe enda otsustada, kas nad sellisena võtta või jätta :)

kus inglid...

hea lugu tantsimiseks ja sätendamiseks: Disclosure "Where Angels Fear To Thread"

Tuli, vesi, maa

Vesi on Islandil ülipuhas. Kraanivesi sobib ideaalselt joomiseks. Ja kuigi ka näiteks Tartus on hea vesi, siis Islandi oma on klass omaette. Külm kraanivesi on siin täiesti lõhnatu ja maitsetu ja ülimõnus. Kuum vesi tuleb kraanist sageli seesama, mis otse geisrist, sel juhul lõhnab see rohkem või vähem nagu mädamuna ja on sageli keemistemperatuuri lähedal. 

Mulle tundub, et maa seest välja mullitav kuum vesi ongi põhjus, miks inimesed siia muidu jumalast hüljatud paika ükskord ikkagi rohkem paigale jäid. Kuumaveeallikaid kohtab saarel igal pool. On muidugi kuulsad suured geisrid, nagu Lõuna-Islandil asuv turismimagnet Geysir, mille järgi ongi geisri sõna maailma keeltesse tulnud. Suurim sealne kuumaveeallikas purskab efektselt umbes iga viie minuti järel, mida seda ümbritsev tihe turistisõõr siis kannatlikult ootab ja iga hinna eest fotole jäädvustada püüab :) Aga on ka igasugu väiksemaid geisreid, eri temperatuuridega. Kehasoojuse lähedaste geisrite juurde on ehitatud basseine ja vanne. Islandlased saunas ei käi. Nemad leotavad end kuumaveeallikates. Tänapäeval rajatakse nende juurde sageli suured teenindusasutused alates riietus- ja duširuumidest lõpetades vetelpäästjate, kohvikute ja täishotellidega, nagu näiteks on turistide seas ülipopulaarse sinise laguuni kuumaveeallikate juures. Samuti on populaarsust kogumas alles hiljutise ajani üsna vähetuntud gamla laugin. Aga lisaks sellistele teenindatavatele allikatele on üle kogu maa kümneid väikseid salajasi allikaid, kus kohalikud ja teadjamad reisisellid end soojendamas käivad.

Reykjavikist mitte väga kaugel asuv Gamla laugin, mis tõlkes tähendab vana basseini (inglise keeles tuntud ka kui Secret Lagoon), on tüüpiline looduslike kuumaveeallikate juurde ehitatud bassein. Taamal võib näha basseini ümber podisevaid ja auravaid väiksemaid allikasilmasid.

   

Kui islandlastega Islandil ringi reisimisest rääkida ja ilusate kohtade osas maad kuulata, siis ikka jälle mainivad nad mõnd basseini. Et ojaa, seal ma olen käinud, väga ilus linnake, ja seal on muide suurepärane bassein! Või et sinna tasub kindlasti minna! see tee kulgeb mööda fjordi serva ja selle lõpus on supermõnus bassein! Kui eestlased käivad spaades ja ujulakompleksides ujumas ja saunas, siis islandlased käivad kuumaveevannides istumas. Igas linnakeses on oma basseinikompleks, enamasti selline, kus soojas vees saab mõnuleda lageda taeva all. Reykjaviki kesklinnas on selliseid kaks (ja linnast veidi väljas veel üks). Minu lemmik on vana bassein ehk Vesturbæjarlaug, mis asub Lääne-Reykjavikis. Ühtlasi olevat see ka Björki lemmikujula, kuigi siiani ma teda seal kohanud pole (kas ma teda üldse maskeeringuteta ära tunneksin?) :)) Neis ujulates, mis avatakse juba 6.30 hommikul ja mis on ainus asi, mis siin hirmkalli asemel hoopis odav on, käivad siis islandlased enamasti nii, et lähevad enne tööd sealt läbi, pesevad ja panevad ujumisriided selga ning sätivad end siis kuumaveevanni istuma. Ujujaid näeb väga vähe. Kusjuures ka tavabassein on muulaste jaoks, nagu mina, üks paras kuumaveevann ja jube mõnus (30 kraadi ringis). Suurem osa islandlasi aga istub lihtsalt pool tundi või rohkemgi väiksemas istepinkidega vannis, kus vesi on 40 kraadi ringis, ja joob näiteks kohvi, mida basseiniteenindajad sageli termoskannudega basseini servale toovad, ja/või klatšib sõbraga teisi sõpru ja elu üldiselt. Samuti võib seda kõike teha õhtul pärast tööd. Pole siis ime, et leidsin lennufirma Iceland Airi fliistekilt kirja Missing the hot springs? Warm yourself with this instead. Ja ega põllumeeski kehvem pole, nii et siiani olen iga maapmajapidamise juures, kuhu sattunud olen, samuti mullivanni kohanud. Tegelikult on enamasti iga maamajapidamise juures looduslik kuuma vee allikas. Majapidamised rajatigi nendesse kohtadesse, kus mõni allikas asus. 

Vaade talumaja uksest sissesõiduteele ja mägedele, ukseklaasil peegeldumas mullivann.

Odav ja suurtes kogustes saadaolev kuum geisrivesi on siin ka põhiline majade kütmise vahend, nii maal kui linnas. Linnas juhitakse muide veel soe kanalisatsioonivesi kõnniteede alla, tänu millele püsivad kõnniteed talvel lume- ja jäävabad. Kodudes on tänu geisriveele radiaatorid soojad ja toad mõnusad hubased ka suvel augustikuus, kui õues on stabiilselt 13-14 kraadi. Kartsin, et siin külmetatakse nagu Hispaanias (kus olen kunagi elus kõige rohkem külmetanud, mida keegi eestlane muidugi ei usu, aga hispaanlaste arusaam talvisest kütteperioodist on ikka midagi täiesti teistsugust kui meil põhjamaalastel). Õnneks hinnatakse Islandil ikka sooja tuba. Aga ka värsket õhku. Aknad on kõigil koguaeg tuulutusasendis. Alguses tundus mulle vahel toas jahe ja tõmbasin ikka ja jälle akent kinni, kuid nüüdseks olen ka ise see, kes koguaeg igal pool akent lahti lükkab, sest värsket õhku tahaks!

Reykjaviki linna õhukvaliteet olevat aga kusjuures üsna vilets, isegi maailma mastaabis. Ja see on nii jälle selle islandlaste autohulluse tõttu. Siin on niiiiii palju autosid. Kõikjale sõidetakse autoga. Kogu linn ja tegelikult kogu saar on autostunud ja islandlaste eluviis samuti. Ühe kohaliku sõnul on reykjaviklaste eluviis Ameerika äärelinna eluviis. Auto omamine maapiirkonnas on arusaadav, sest saar on väga hõredalt asustatud ning nagu Eestiski, on ainus rahuldav liikumisvahend auto. Aga linnas oleks neil küll arenguruumi. 

 Autosid täis Reykjavik

On olemas kollaste busside süsteem Strætó, mida väga uhkelt kui suurepärast liikumiviisi reklaamitakse, aga mida igaüks, kes seda veidigi aega igapäevasemalt kasutama on pidanud, hoopis kiruma kukub. Hind on kohalikku elukallidust arvestades üsna mõistlik, aga kõik muu sööb tõesti närve. Esiteks on liinide marsruudid ebamugavad, teiseks ei saabu ega välju bussid kunagi peatustesse ettenähtud ajal ja kolmandaks on bussijuhid täiesti hullud! Põhjuseks peetakse nende viletsaid töötingimusi ja palka. Igatahes kihutavad ja rammivad nad end suurema õigusega jultunult ülejäänud liiklusest läbi. Autojuhina tasub neist hoida ohutusse kaugusesse (koos varuga) ja bussireisijana tasub sõrmed sügavale istmesse suruda ning kogu lihasjõud istmel püsimiseks koondada (Eestis nii tavalisest bussis seismisest loobusin õige pea).

Saabudes Eesti jalgrattapealinnast Tartust, üllatas mind siia jõudes jalgrataste vähesus. Kohalikud küll väitsid, et oi neil inimesed sõidavad küll jalgratastega ja isegi rattateed on igal pool. Tõesti, rohkem siin viibides olen hakanud ka rattureid märkama, aga Tartuga võrreldes on neid ikka väga vähe ja peamiselt sõidetakse ratastega sportides ja uhkelt viimase moe varustust kandes. Igapäevase rattaliikluse vähesuses süüdistavad nad ise muidugi kliimat. Seda tehti kunagi ka Eestis ja veel varem näiteks Soomes, Helsingis, aga tegelikult pole ilm lõpuks kummaski riigis takistuseks saanud. Ootan põnevusega, milline on Reykjavik 10 aasta pärast.

 Mu esimese kodu aken oli koguaeg niimoodi paokil. Ja kui ma ta ka otsustasin vahepeal kinni lükata, siis õhtuks, kui koju jõudsin, oli majaproua selle ikka jälle lahti lükanud :)

Maa on siin must. Aga mitte must nagu eesti muld, vaid must ja tahmane nagu laava. Alguses tundus mulle, et pidevalt on poolikud teed ja teetööd või äsja valminud teejupid, kuid tegelikult on taimkatteta teeperved siinne loomulik pinnas ja musta puruga kaetud asfalteerimata lõigud lihtsalt kohalikud "kruusateed". Mida rohkem on laavakividel sammalt ja taimkatet, seda vanem laava on. Mida värskem laava, seda mustem maastik.

Kui Islandil keset eikusagit autost välja astud, siis matab kõrvu vaikus. Tormisemal päeval võib kuulda ka tuule vihinat ja mere ääres on heliks lained, aga keset tuulevaikset päeva maismaal valdab kuulmist vaikus. Kummaline vaikus. Miks? Sest siin pole puid. Pole puulehtede kohinat. Pole üldiselt ka heinamaade kõrresahinat. Pole putukate suminat ega lindude sädinat. On laava ja mäed ja vaikus.

Puid pole? Ega linnast väljas üldiselt eriti pole jah, kuigi kohalike sõnul on siin viimastel aastakümnetel olnud täielik puude istutamise hullus! :))  Mis mõningaid ka väga pahandab, sest nagu lagedate maastike rahvaste seas tavaks (olen sama kuulnud ka Iirimaa kohta), on ilu lagedates vaadetes, mitte metsatukkades ja kui meil Eestis minnakse barrikaadidele puude mahavõtmise pärast, siis siin kogutakse allkirju nende istutamise vastu. Need viimastel aastakümnetel istutaud puud kasvavad suureks ja saavad metsaks aga alles 100 aasta pärast. Kodusisustuses ja kaasaegses Islandi disainis võib küll päris palju puitu näha. Mööbel aga siiski paljus imporditakse või imporditakse puit, millest mööblit tehakse.

Islandil tunned tõeliselt, kuidas Maa sündis. Eestis näed põlde ja metsa, maju ja teid. Näed inimese loodut. Islandil näed merd ja mägesid ja musti laavavälju. Näed seda, kuidas ookeanidest tekkisid mandrid ja kuidas see kõik edasi toimub. Kuidas äsja suleti mudalaviini tõttu osa A1-maanteest Lõuna-Islandil, sest kusagil liustiku all toimus vulkaanipurse ja see sulatas nii suure hulga liustikku veeks, et tekkis tulvavesi ja mudalaviin. Kuidas fjordi serval sõites vahelduvad asfaldilõigud kruusateega, sest mägi seal liigub ja vajub ning asfalt laguneb neis kohtades kohe ära. Kuidas lõunas Katla vulkaani ümbruses on elanikkonnale koostatud evakuatsiooniplaan ja kõigil peab koguaeg olema üks kott pakitud, sest kui Katla lõpuks purskama hakkab, ja seda peaks ta juba ammu tegema, sest varasemat graafikut arvestades on ta juba ammu üle aja, siis on põgenemiseks aega 15 minutit. Ja Eyjafjallajökull, mis mõned aastad tagasi Euroopa lennuliikluse kaosesse paiskas, olevat selle kõrval siis nagu nohu. Maa elab ja hingab ja alles loob end ning sünnib üha uuesti. Inimene on vaid kõrvalnähtus, kaduv tolmukübe.

Meri on laava mustaks liivaks uhunud

Epiloog
Islandi rahu ja rõõm

Olen juba varem kirjutanud, kuidas islandlased on ühed väga toredad inimesed. Nad on nii lahked ja südamlikud ning üksteist toetavad, et täitsa kahtlane tundub algul. Olen mitut puhku mõtisklenud, miks nad küll sellised on. Kuidas saaks, et see rahu ja rõõm elust ja teistest inimestest, mis siin hinge poeb, ka Eestisse naasteks säiliks, kui seal pooltuttavad teretamise hirmus teisele poole tänavat punuvad, seltskondade põhieesmärk sisse- ja väljaarvamine on või poemüüja sind rumalate küsimuste eest läbi sõimab. Eks igal asjal ole oma põhjus. Arvan nüüd, et islandlaste südamlikkuse ja kokkuhoidmise põhjus on ikka nende ajalugu ja geoloogilis-geograafiline keskkond. Saarel pole olnud sõjategevust ja taplusi viikingite ajast saati. Maailmasõjad mõjutasid siinset rahvast küll majanduslikult, kuid mitte vere hinnaga. Teisalt on saarel olnud väga kasinad elutingimused ja karm kliima. Iga natukese aja tagant purskab mõni vulkaan, mis muudab maastiku rohkem või vähem elamiskõlbmatuks. Keset ookeani asudes pole ka abi saamine või põgenemine lihtne. Usun, et kõike seda arvesse võttes ongi islandlased harjunud üksteist toetama. Teine inimene on sõber, temaga tuleb hästi läbi saada ja teda hoida. Oht tuleb loodusest, mitte teisest inimesest. Eestis on muidugi lood teisiti, eriti viimasel sajal aastal, kui iga teine naabrimees võis olla koputaja või klassiõde KGB heaks töötaja. Siiski ma nii tahaksin, et meil oleks Eestis ka seda rahu ja rõõmu ja üksteisest rõõmu tundmist, mida siin olen näinud. Olen kuulnud nii palju lugusid eestlastelt ja eestlastest, kes närvipundardena siia on saabunud ning siin elades ja töötades uuetsi hingerahu ja elurõõmu tagasi on saanud. Naerame siin juba isekeskis, et Island on eestlaste närviparandusasutus, üks Põhja-Atlandi sanatoorium. Mõnele on siin terviseteenust ette nähtud lühemat aega, näiteks paar kuud, mõnele aastakümneid :)