Sünnipäevalaulud

Flowa' Powa'

Pilt ja kleit: asos.com

Brahms ja sügistorm

Klassikaraadio küsib aasta lõpus: milline oli sinu selle aasta suurim muusikaelamus? Ma siis vastan.

Minu selle aasta suurim muusikaelamus oli vist 18. septembril. Sel päeval puhus Läänemere ääres kõva tuul. Tuulel oli kiire. Minul oli koolis nii kiire, elu tormas ja oli üldse ülepeakaela sassis. Pidin sõitma õhtuse rongiga Tallinnasse, et sealt hommikul tiiburiga Helsingisse vennale külla sõita. Olin seda reisi juba pikka aega plaaninud. Esialgu pidin sõitma juba reedel, aga Helsingi transpordi üldstreigi tõttu vahetasin piletid viimasel hetkel laupäeva peale, sest kui metroo ega takso ei sõida, siis oleks venna juurde Vuosaarisse jõudmine paras matk olnud. Siis aga, paar tundi enne rongi peale minekut, kui olin pakitud seljakoti juba esikusse valmis tõstnud, saabus mu telefoni laevafirmalt sõnum, et kõik väljumised on tormi tõttu terveks nädalavahetuseks tühistatud. Laevafirma broneerimistelefon andis ainult kinnist tooni ja nii ei õnnestunud mul hankida asenduspiletit ka ühelegi suurtest parvlaevadest, mis tugevale tuulele vaatamata ikka veel üle lahe sõitsid. Olin nii pettunud. Tahtsin sel nädalavahetusel nii väga ära sõita, et kõigest kiirest ja segasest kasvõi korraks eemale saada, kallist venda näha ja uut värsket õhku hingata. Olin oma mõtetes juba Tartust kaugel, aga nüüd sundisid need pagana Maa atmosfääri hoovused mind vastu tahtmist paigale jääma.

Aga sel 18. septembri õhtul toimus Vanemuise kontserdisaalis ka Vanemuise sümfooniaorkestri ja koori hooaja avakontsert. Mõtlesin siis oma koorilauljast sõbrale, kes mõned päevad varem oli kontserdile kutsunud ja sooduspiletit pakkunud, kuid millest tookord ära ütlesin, sest pidin ju tol õhtul hoopis ära sõitma. Nüüd helistasin talle ja ta hankiski mulle viimasel hetkel pileti, rõdule. Vabandas, et saada oli vaid koht posti taga, aga akustika pidavat seal vähemasti hea olema. Jooksin sõbra juurest piletiga koju, hüppasin duši alt läbi, libistasin selga pika musta siidkleidi, haarasin ehtekarbist kõrvarõngad, piserdasin enne uksest väljumist juustesse veidi lõhnaõli ning kiirustasin Vanemuisesse. Teel teatrisse, mis on vaid mõneminutilise jalutuskäigu kaugusel, laperdas mu kleidi siid tuules nagu meeletu ning tekkis tunne, et lendan koos puulehtedega. Jõudsin teatri garderoobi, mis oli juba tühjenemas, andsin mantli ära ja tõttasin kiirel sammul treppidest üles. Aga teel nägin üht tuttavat selga ja kui too mind hetk hiljem trepi pöördudes silmas, valgus üle ta näo rõõmsa üllatuse helk. Tervitasime, mõlemal kohtumise üle hea meel. Kulus veel hetk, kuni ta uuris, kas kontserdil vaheaeg ka ikka on, et saaksime kohtuda. Ma arvasin, et mitte, soovisin talle ilusat elamust parteris ja ruttasin oma tuulest ja elust sassis peaga, must siid ikka ümber jalgade, trepist üles. Minu istekoht oli tõepoolest pooleldi posti taga. Rahvas kogunes ja leidis üles oma kohad, saali uksed suleti ning kontsert algas. 

Ja siis juhtus muusikaelamus. Lavale tuli Vanemuise sümfooniaorkester ja koor ning kavas seisis Brahmsi "Saksa reekviem". Ma polnud teosega varem tuttav, kuid tol õhtul seal kontserdisaali rõdul istudes, pea tormist, sassiläinud plaanidest, ootamatutest kohtumistest ja pilkudest hajevil, sain Brahmsi muusikast ja vanemuislaste esitusest tõelise üllatuselamuse. See muusika oli traagiline ja pidulik, õrn ja võimas ühekorraga. Teos oma vahelduvate orkestri-, koori- ja solistipariidega oli nii mõjusalt mitmekülgne. Vahepeal vallutas saali pillide ja inimhäälte mürin, siis jälle delikaatne piano. Istusin seal ja tundsin, kuidas mu keha toolile maha jäi ja ma ise kusagil hoopis mujal hõljusin. Ma ei tee nalja :) Mäletan, et kui mulle mu ihuliikmed mingil hetkel uuesti meelde tulid, siis tundus, justkui asuksid nad kilomeetrite taga. Käed süles olid justkui kellegi teise omad ja jalad ei kuulunud mulle. Olin mina ja mu hing, tuules ja muusikas. See oli hetk, kui kõik oli üks, olemine oma peadpööritavas kõiksuses.

Vaheaega kontserdil tõepoolest polnud. Pärast kontserti läksin mäest alla linna sõbra sünnipäevale ja kuidas ma ka ei püüdnud kohal olla, siis oma mõtteis viibisin ikka veel Vanemuise saali lae all. Kulus tükk aega, enne kui suutsin sünnipäevaliste juttudega kaasa minna ja Brahmsi ning tuule õue ukse taha jätta.

See oli lugu elamustest. Sellest, kuidas meil on keha, aga ka hing ning mis saab, kui nad korraks teineteisesse ära kaovad. Sellest, kuidas me elu määravad juhuste jadad, millest sünnivad hetked, kui siin ja praegu muutub ajatuks ja kõiksuseks. Ja lõpuks oli see lugu sellest, kuidas ühest tühistatud laevasõidu pettumusest võib saada hoopis midagi head ja kaunist.

P.S. Soome külla jõudsin kuu aega hiljem ja tormi asemel võttis mind siis üle lahe vastu hoopis õrn briis ja põski paitav päike.

Pühad

pildid: eyesohhsoblue.tumblr.com

Ja see laul miskipärast :D

Touch

Punane õun

Lõuna-Hispaania linnas Granadas müüakse turul suuri ja seest tumepunaseid granaatõunu, selles linnas on rauast tänavapiirete tippudes sepistatud granaatõunad, araablased müüvad seal punaste kivikestega kaunistatud hõbedasi granaatõunaprosse ja -kõrvarõngaid. Granaatõun, la granada, on Granada linna sümbol. Selle vilja tõid Euroopasse berberid ja selle järgi sai 10. sajandil asutatud Granada linn oma nime.

Granaatõunaseemned maitsevad hästi ka salatites ja ahjuroogades. Kui neid serveerides toidule peale raputada, on nad mõnusad värsked hapumagusad lisandid.

Seekord tegin ahjus kartulit, sibulat, porgandit ja pastinaaki: lõikasin need parajateks tükkideks ja panin ahjuvormi, lisasin soola, tüümiani, rosmariini, küüslauku ja toiduõli, segasin kõik läbi, valasin peale pool klaasi vett ja panin fooliumi alla ahju küpsema. Pärast serveerisin Gourmet Clubi apelsinisinepi, värskete basiilikulehtede ja granaatõunaseemnetega.

Granada ja Alhambra loss, kus viimane maurikuningas Euroopas viimast korda ohkas.
Pildid on ajast, kui seal 2004-2005 vahetusüliõpilasena õppisin.

oh, oh!

Õrn nagu härmatis, kerge nagu õhk, sädelev nagu jõuluime! Oh, oh!

Pildid ja kleit: freepeople.com

Kui töö teeb õnnelikuks

Tõlkida, ümber panna, vahendada ühest keelest teise, luua sild kahe maa ja rahva vahele, anda inimeselt inimesele – töö, mis teeb tõlkija õnnelikuks.

Üks müstiline hispaaniakeelne lugu Juan Mayorga selle keele terviseks:

Caeruleus ehk sinine

Pilt: freepeople.com

Pilt: freepeople.com

Lumi rongijaamas

 (Pilt pärit siit: Harpes Bazaar US nov 2015)

Helsingis

Käisin külas. Helsingis. Nägin merd ja kaljusid. Sõin lagritsat ja jõin kallist kohvi.

Ploomipirukas

Ükskord septembris ostsin Tartu turult Emma Lepermanni ploome. Ja tegin neist pirukat ka: ladusin lehttaignale ploomiviilud vaheliti brie-juustu viiludega, peale niristasin veidi mett ja raputasin natuke pipart. Küpsetasin ahjus ja sõin värske basiilikuga.

Elvis elab ikka veel

Huh kui magus, aga noh, vahel on neid lumehelbeid ja naeratusi ka vaja :)

Moos

Läksin seenele, aga leidsin hoopis mustikaid. Keetsin moosi, aga välja tuli hoopis supp. Ema ütles, et see sellepärast, et mustikates on vähe pektiini, mis tarretaks. Vot nii.

M
m

m

m

U

S

T

I

K

A

S

Gifikunstnik Kerr tegutseb jälle

Sattusin juhuslikult ühe seni nägemata James Kerri gifi peale. Jätkuvalt lõbus ja vaimukas.

Pilt pärit siit: www.foodandwine.com

Martsipan & marjad

Selline kook, et võtad lehttaigna, laotad-sätid selle ahjuvormi või -plaadi põhja, nii et veidi püstist serva ka jääb. Siis klopid neli munavalget vahtu. Edasi võtad paki martsipani (nt Kalevi pakk, kus on ca 250 g) ja pudistad sellest tükid ja segad ettevaatlikult vahustatud munavalgega (liiga hoogsalt ja palju ei tasu segada, muidu ei jää vahust midagi järele). Valad segu taignale. Lõpuks võtad suure kruusitäie sõstraid-tikreid ja valad munasegule. Ja siis pistad selle kõik ahju, kuni tainas on küpsenud (vt taignapakilt küpsetusjuhiseid, aga üldiselt ca 200 kraadi juures umbes 20-25 min).

So Sing Us A Song

Pildid: urbanoutfitters.com

Cur moniatur homo cui Salvia crescit in horto?

Miks peaks inimene surema, kui tema aias kasvab salvei? Nii laususid vanad roomlased. Sest nagu nimi ütleb, siis salvei päästab (loe Vikipeedia artiklit salveist siin). Ta ravib ja tervendab, paneb väidetavalt koguni armastust tundma. Igatahes on aedsalvei tüümiani ja rosmariini kõrval minu viimaste aastate suur köögilemmik, suurepärane maitsetaim köögiviljade ja liha jaoks. Tema lõhnas on midagi veidi võõrast, kummaliselt iidset ja põnevat. 

Üks kuninglik ja ülilihtne roog on keedetud ja seejärel pannil või, soola ja kuivatatud salveiga kergelt järelkuumutatud aedoad. Nii et sea sammud aeda või turule, sest just septembrikuus leiab sealt hõrkusid kodumaiseid aedube.

Das Kleid

Kleit ja pilt: Asos.com

Vihmaliblikad

Tartus sajab vihma. Juba terve päeva ja õhtu. Ja kõik sädeleb, vihmast ja uue aasta mõtetest.

Sume sügis

Pilt: Asos.com

it's a fools game

LBD

Ehk little black dress. Free People'ilt.

Pildid: freepeople.com

Folk oli

Ja Viljandi. Ja õunapuuaed ja magamiskott. Ja plastwc-d. Ja Rohelise Maja kohvik. Ja kaltsukad ja kommid. Ja nõlval külitamine, tekil lebotamine. Ja tuul, päike ja vihm. Ja kampsunite-sallide selga ajamine ja seljast kiskumine. Ja kontserdiaia taga piilumine, kõrvade kikki ajamine. Ja pardid ja paadid ja viikingilaevad. Ja pillid ja laulud ja tantsud! Ja järv.

Ringa tegi selle pildi.

Falafelid

Need imehead Lähis-Ida kikerherne-petersellipallikesed! Tegin esimest korda elus ise. Mitte midagi rasket polnud ja nii päris tulid välja. Soooovitan :)

Vaja läheb:

- paar peotäit kuivatatud kikerherneid (leotasin 48 h)
- üks poepõõsas peterselli
- 2 väiksemat jämedalt hakitud sibulat
- 1 tl uhmerdatud koriandriseemneid
- 1 tl soodat
- 1 sl jahu
- soola

Pane kõik blenderisse ja töötle, kuni tekib ühtlane mass. Võid lisada ka sortsu vett, kui segu liiga kuiv tundub. Jäta segu paariks tunniks külmikusse seisma. Siis pane pliidile kastrul õliga (umbes 5 cm õli), ja lase keema. Vormi segust sõrmede abil mõnesentimeetrise läbimõõduga pallid ja kukuta õlisse. Kuumuta palle mõni minut ja tõsta majapidamispaberile liigsest õlist nõrguma. Ja valmis!

Öösürr

Sürril suveööl soristab öösorr: http://arhiiv.err.ee/guid/8812

Jaaniööl magasin pea lilledes

Seitset sorti lilli pärast üle seitsme aia ronimist läks ööseks padja alla.
Mitte ainsamatki meesterahvast unedesse ei ilmunud, tulevasest rääkimata, nii et järgmisel aastal uuesti!

Heinakuu

foto: Free People

Mo pääris esimene vaip

Ma tegelikult oskan küll visandada

(ehk väikse vihaga visandatud), mis sest, et mõnikord koolis välja ei tule!

Mmmräimed!

Mu juba paar aastat kestnud suvikõrvitsaarmastus muutus veelgi tugevamaks, kui sõin kerget ja värsket mahedamaitselist kõrvitsat praetud räimefileedega. Lihtsalt hurmav!

Suvikõrvitsat teen neil päevil nii, et võtan ühe portsu jaoks umbes 10 cm jupi kõrvitsat ja riivin jämeda riiviga pikkade liigutustega sellest nuudlite taolised ribad. Seejärel panen need tilga õliga pannile (saab ka täitsa ilma õlita, sest kõrvitsast tuleb niipalju vett, et kõrbema see ei lähe, kui panni mitte liiga kuumaks ajada), lisan ühe hakitud küüslauguküüne, näpuotsaga soola ja pipart, salveid ja rosmariini ning lõpuks veel veidi sidrunikoort ja mõned kapparid, mis oma hapukuse ja soolakusega kala juurde eriti hästi sobivad.

Paarisaja grammi räimede paneerimiseks (umbes kaks portsu) klopin väikses kausis lahti ühe muna ja lisan sinna soola. Siis loputan fileed ükshaaval munast läbi ja püherdan (täisteranisu)jahuga kaetud taldrikul. Seejärel tõstan kalad pannile, kus praadimiseks piisab vaid paarist minutist - fileed on nii õrnad.

Harjutused

Harjutan akvarellidega kätt. Kuna ma pole varem elus maalinud, on see ikka väga vaevarikas. Ostsin ükspäev kursaõe soovitusel uue karbi vene värve nimega Sonett ja tuju läks väga rõõmsaks. Millised kirkad ja selged toonid! Maalisin karbi proovimiseks vanaemadele emadepäevakaardid. Ühele panin pildile moonid, sest just need on selle vanaema lemmikud, ja teisele meeldib roosa, nii et tegin kirsiõied. Tasapisi hakkab midagi välja tulema :)

SUSA

ehk "Supilinna Salaselts" ongi jõudnud kinolinale. Ja ikka lauluga!

Oh suvi :)

...mai tuli...

Vaikus

Mai tuli

Briis

Kleit ja pildid: Spell & the Gypsy Collective

The First Time

Supilinna pidu 2015 ehk esimest korda laevaga Emajõel