Lugesin hiljuti Virginia Woolfi 1927. aastal ilmunud raamatut "Tuletorni juurde". Väga väga meeldis. Woolfi tekst on väga lüüriline ja sain seda lugeda jupikaupa, nagu luuletusi, vastasel juhul sai lüürikat kuidagi liiga palju. Aga siin üks mõnus lõik Malle Talveti ja Jaak Rähesoo eestikeelsest tõlkest (2005. a EPL sarja väljaandest, lk 95-96), kus kirjeldatakse ööd mahajäetud majas:
Miski ei liigutanud ei elutoas, ei söögitoas, ei trepil. Üksnes roostes hingede ning mereniiskusest paisunud uste-akende kaudu (maja oli lõpuks kauns lagunenud) hiilisid üksikud iilikesed, pärituulest lahti rebitud, ümber nurkade ja riskisid sisse tungida. Võis peaaegu kujutleda, kuidas nad sisenevad elutuppa, pärides ja imestades, lipendava tapeediribaga mängides, uudishimutsedes, kui kaua see veel ripub, millal alla kukub? siis, kergelt seinu riivates, kulgesid nad mõtlikult edasi, otsekui pärides tapeedi punastelt ja kollastelt roosidelt, kas nad ka närtsivad, ning küsitledes (leebelt, sest neil oli aega küll) puruksrebitud kirju prügikastis, lilli ja raamatuid, mis nüüd kõik olid neile avatud, neilt pärides, On nad liitlased? Või vaenlased? Kui kaua nad veel vastu peavad? ....
Edasi jätkub jutt sama mõnusalt sellest, kuidas need tuuleiilid ülakorrusele hiilivad jne.
