Kleit ja pildid freepeople.com
laupäev, 8. veebruar 2014
reede, 7. veebruar 2014
Porgandipasta
Tegin ükspäev sellist pastarooga. Pool sellest portsust on porgand, mille koorisin ja siis sellesama koorijaga viilutasin (tõmbasin laastud). Praadisin pannil sibulat, küüslauku ja lisasin lõpus juurde ka porgandilaastud ning mõned päiksekuivatatud tomatid ja mustad oliivid, lisaks soola ja pipart ja meelepäraseid ürte. Lõpuks segasin kõik keedetud makaronidega ja serveerisin Valio forte juustuga (laktoosivaba!).
kolmapäev, 29. jaanuar 2014
Concerto!
Mõnus särtsakas tunniajane 60ndate džässikontsert
Ja siin vee üks samasugune mõnus tund muusikat
Ja siin vee üks samasugune mõnus tund muusikat
kolmapäev, 22. jaanuar 2014
laupäev, 18. jaanuar 2014
pühapäev, 12. jaanuar 2014
kolmapäev, 8. jaanuar 2014
reede, 3. jaanuar 2014
Uus aasta suure iluga
Käisin "La grande bellezzat" (2013, Paolo Sorrentino) vaatamas. Ja hõljun nüüd kusagil maa ja taeva vahel, ajatus igaveses linnas ja suurt ilu - elu - aimates. Ja ei taha vist tükk aega ühtegi filmi vaadata, sest kõik tunduks nii tühine ja pisike. Soundtrackil on ka Arvo Pärt, aga jagan siin hoopis üht teist lugu.
I'd call you now to tell you I'm thinking of you
But it does me no good when the phone is just blocking my view
And I would sail back to you
And I would sail back to you
And I would come back and admit that it wasn't your fault
But I'm tired and unwilling to be the only one who was wrong
And I would sail back to you
And I would sail back to you
And I would sail back to you
I'll be sailing on your deep blue eyes...
Filmi treiler:
laupäev, 28. detsember 2013
laupäev, 21. detsember 2013
neljapäev, 19. detsember 2013
esmaspäev, 16. detsember 2013
laupäev, 14. detsember 2013
Mantel vol2
Minu elu teine mantlitegemise lugu. Seekord on lõige minimalistlik, 90ndate mõjutustega, riie luksuslik pruuniträpsuline villane, sees must atlasiidist vooder. Piisavalt soe, et kanda kevadel-sügisel ja soojal talvel. Saab kanda ka vööga. Lõike võtsin Burdast nr 8/2012.
reede, 13. detsember 2013
esmaspäev, 9. detsember 2013
kolmapäev, 4. detsember 2013
pühapäev, 1. detsember 2013
Adv
Kuidas ma advendiaja algust tähistan? Ei tee piparkooke, ülikooli tõrvikurongkäigule ka ei jõudnud ja ballile jääb minemata. Käisin hoopis küla kurnamas ja sain rattal lõpuks kummid täis pumbatud, siis sõitsin läbi lumesaju poodi musta niidi järele, ja siis olgu, tunnistan üles, sõin ka jõululõhnalisi mandariine (huvitav, kuidas eelmise aastaga võrreldes on sõnal "mandariinid" veel üks teine ja sügavam maik juures, ja teadmine, et need tulevad Gruusiast...). Ja nii ma tähistan 1. detsembrit hoopis sellega, et uurin netiavarustest reväärkrae õmblemisjuhiseid, muudkui traageldan ja traageldan, pööran kangatükke edas- ja tagurpidi - õmblen mantlit vol 2! Ja mõtlen ikka veel Llewyn Davisi peale. Ja punase kassi peale.
Nii et paistab, et minu saabunud talve soundtrack on lumine muinasjutt külmetavast laulikust ja kassist.
neljapäev, 21. november 2013
laupäev, 16. november 2013
Bildungsfilm
Kui vanasti kirjutati bildungsromaane ehk raamatuid kasvuraskustest ja küpsemise käänulisest teest, siis nüüd tehakse sel teemad häid filme. Nägin pärast aastat ootamist lõpuks ära Noah Baumbachi Frances Ha, mõnusalt piinlik ja aus ja armas ja naljakas, ja lahke lõpuga. Käsikirja on koos kirjutanud Baumbach ja peaosatäitja Greta Gerwig. Ja hästi tehtud, sest see on üle pika aja üks väga relatable film :)
Hea lugu soundtrack'ilt:
neljapäev, 14. november 2013
Otsin kotti! Kus ta saand?
Vajan talveks kotti. Kui raha oleks ja Saksamaal elaksin, soetaksin sellise.
Kott Mixie Pixie firmalt Clarks. Pilt: sarenza.de
kolmapäev, 13. november 2013
Lepitajad mandariinid
Käisin "Mandariine" (2013, stsenarist ja režissöör Zaza Urushadze) vaatamas. Tükk aega ei saanud ja vahepeal ka ei tahtnud vaatama minna. Arvasin, et masendav ja sünge film, sõda ja koledused, mis ei teeks novembripimedust üldsegi paremaks. Aga täna otsustasin siiski minna, et film ikka just kinolinal ära näha. Ja ma sain suure ilusa ja hea üllatuse. See pole üldse kole ja pime lugu, vaid nii-nii ilus. Üks porine ja sompus Abhaasia nurk on täis hellust ja julgust, seal käib kõige vanem võitlus - võitlus hea ja kurja vahel. Ja võitjaks on hea. Mis võiks veel helgem olla, kui selline lugu :)
Küsin siiski veel üle: kas hea ikka võidab selles loos kurja? Suurepärase Lembit Ulfsaki mängitud vana mees (keda vist kõik endale vanaisaks tahaksime) lepitas tarmukuse ja elukogemusega isalikult kaks vaenutsevat inimvenda (selle poolest pälviks film mõnd rahvusvahelist rahupreemiat, igatahes kindlasti rohkem kui mõni Obama või Putin). Lõpuks hävitas aga vägivald ikkagi nii palju kalleid elusid. Mis on kahe mehe lepitamine kümne tapluse kõrval? Siiski, leian ma, on headus filmis võitjate poolel. Alustuseks ei võrdu surm kurjusega (kuigi selles loos on surmad vägivaldsed, kurjad), surm on inimeseks olemise osa, selle alguses sidalduv lõpp. Samuti nagu inimeses peituva kurjuse teine ots on headus. Need kaks poolt on meis kõigis, üheskoos. Ning seda teist poolt aitabki see film üles leida, oma ligimises näha. Kuigi kurjus on varjutanud headuse, on viimane siiski kusagil sealsamas alles. Ajaloo ja elu hammasrataste vahele jäämise teemade, paguluse ja igavese küsimuse "kus on kodu?" kõrval on kõige suurem ja ilusam sõnum sellelt filmilt minule lootus ja usk headusse - usaldus. Usaldus on see, mis annab hingerahu, on see koht, kus sa annad osa endast ja oma võimust teise inimese kätte ning asetad ta seeläbi endaga samale pulgale, ja vastupidi. Niisugune võimu äraandmine, teise kätte loovutamine seob ühe inimese teisega kokku rohkem kui miski muu. Ning siis ei kipu me enam kellegi elu kallale, sest siis on minu elu sinu elu, ja sinu elu on minu.
Lõpetuseks veel filmi esteetilisest küljest. Peaosalist Ulfsakit juba kiitsin ning sama väärivad ka kõik teised filmi näitlejad. Sündmuskoht on piiratud: küla, kaks majapidamist, siia-sinna veel paar muud loodusvaadet, kuid see ei muutu üldsegi halliks ja igavaks, nagu võiks arvata. Filmi pildikeel on minimalistlik ja lihtne ning piisavalt poeetiline (mandariinisalu kohale tõusev kaamera), kuid ei muutu kunagi liiga ülepingutatuks ning säilitab alati soojuse ja läheduse, sellesama, mis juhib filmi draamat ja tegelasi. Kokkuvõttes toetas pilt suurepäraselt sõna ja tegu ning vastupidi, tulemuseks on õnnestunud tervik. Minimalistlik on ka heli, üks korduv kaunis motiiv, mis koos oranžide mandariinidega pinevale loole teatud mõttes turvalise tausta annavad. Kusagilt on mulle kõrva jäänud kriitika, mis süüdistab filmi liigselt konstrueeritud lõpus. Ma pole selle kriitikaga nõus. Kuigi lõpplahendus lahendab oma äkiliste võtetega mugavalt selle loo lõpetamise probleemid, siis ometi ongi see ju, nagu sõna isegi viitab, lõpplahenduse ülesanne. Kuidagi peab ju lugu lõppema, ja avatud lõppudest olen mina igal juhul küll hetkel tõeliselt tüdinud. Ning lõpuks, see mis filmi lõpus juhtus, oleks juhtunud varem või hiljem, olgu sellel õuel või kuna hiljem sõjas. Film lihtsalt kiirendas ja tihendas sündmuste käiku, mis jällegi ongi filmi ülesanne. Arvan praegu, et see Gruusia-Eesti koostöös valminud film on minu kõigi aegade lemmik Eesti film.
laupäev, 9. november 2013
Les macarons au chocolat
Esimesed makroonid, mis loen tingimisi õnnestunuks. Esimest korda üritasin kunagi ebaõnnestunult ilma kaaluta ja katkise ahjuuksega mustikamaitselisi teha. Seekord võtsin aluseks ajakirja Toit & Trend novembri-detsembrinumbris ilmunud Sandra Veeremaa šokolaadimakroonide retsepti ja hoolimata paarist katastroofilisest hetkest (tainas tuli täppiskaalumisele vaatamata liiga paks ja toidupritsi puudumisel kasutatud kilekotinurk lagunes, nii et küpsiste plaadile loomise tulemuseks olid täiesti suvalise kujuga plönnid, mis ahjus pärast siiski üsna ümmargusteks vormusid) tulid makroonidel seekord need päris ehtsad "jalad" alla ja pärast mõnda aega šokolaadikreemiga külmikus tahenemist oli tulemus teise katse kohta üllatavalt ehe. Ma juubeldan! Ja tahan juba uuesti katsetada :)
Vaja läheb
- 60 g jahvatatud mandleid
- 60 + 50 g tuhksuhkrut
- 1 tl kakaod
- 20 g suhkrut
- 50 g munavalget (umbes kahe muna valged)
- 40 g tumedat šokolaadi
- 100 ml vahukoort
Võta kolm kaussi. Esimesse kõige suuremasse pane toasoojad munavalged ja vahusta veidi, seejärel lisa teises kausis segatud 20 g suhkrut ja 50 g tuhksuhkrut. Vahusta keskmise kiirusega, kuni suhkrukristallid on sulanud ja mass siidine ja läikiv. Lõpuks lisa kolmandas kausis eelnevalt segatud 60 g mandlijahu, 60 g tuhksuhkrut ja 1 tl kakaod (mina panin 2 tl, tulid kakaosemad makroonid) esimesse kaussi ning sega kõik spaatliga voltides ettevaatlikult läbi ühtlaseks tainaks (tainas peaks jääma nii vedel, et voolab spaatlilt kaussi). Vala tainas pritskotti. Pigista küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile 2-3 cm läbimõõduga ümmargused ringid. Küpseta umbes 20-25 minutit 125 kraadi juures kuumaõhurežiimil. Pärast lase neil jahtuda ning ühenda kaks küpsisepoolikut, lisades vahele teelusika jagu kuuma šokolaadikreemi (kuumuta vahukoor potis ja lisa šokolaad, sega, kuni šokolaad on ühtlaselt sulanud). Pane makroonid külmkappi tahenema. Et voilà!
- 40 g tumedat šokolaadi
- 100 ml vahukoort
Võta kolm kaussi. Esimesse kõige suuremasse pane toasoojad munavalged ja vahusta veidi, seejärel lisa teises kausis segatud 20 g suhkrut ja 50 g tuhksuhkrut. Vahusta keskmise kiirusega, kuni suhkrukristallid on sulanud ja mass siidine ja läikiv. Lõpuks lisa kolmandas kausis eelnevalt segatud 60 g mandlijahu, 60 g tuhksuhkrut ja 1 tl kakaod (mina panin 2 tl, tulid kakaosemad makroonid) esimesse kaussi ning sega kõik spaatliga voltides ettevaatlikult läbi ühtlaseks tainaks (tainas peaks jääma nii vedel, et voolab spaatlilt kaussi). Vala tainas pritskotti. Pigista küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile 2-3 cm läbimõõduga ümmargused ringid. Küpseta umbes 20-25 minutit 125 kraadi juures kuumaõhurežiimil. Pärast lase neil jahtuda ning ühenda kaks küpsisepoolikut, lisades vahele teelusika jagu kuuma šokolaadikreemi (kuumuta vahukoor potis ja lisa šokolaad, sega, kuni šokolaad on ühtlaselt sulanud). Pane makroonid külmkappi tahenema. Et voilà!
teisipäev, 5. november 2013
Metsiku lõunamaa asukad
Ben Zeitlini "Beast of the Southern Wild" (2012) on suurepärane film, imeilus ja põnev, nii õrn ja karm, samal ajal sürreaalne ja nii reaalne. Üks parimaid filme, mida ma kunagi näinud olen. Vaatasin seda ilma igasuguste ootusteta, tausta uurimata, mõtteid ette seadmata, nagu ma tavaliselt ikka teen, ja see film võttis hinge kinni. Pani südame värisema, põnevusest kloppima, kaasa tundma, rõõmustama ja naerma, valust nutma, ilust helisema.
Kunstnik Caras Ionut paistab jagavat Ben Zeitlini mõtteid ja tundeid.
Pilt: thisiscolossal.com
esmaspäev, 4. november 2013
Tellimine:
Postitused (Atom)