Käisin sõbrannaga Genklubis kaasas Marteni kontserdil. Ise ma väga suur fänn just pole, aga selle laulu ajal tekkis tol õhtul see miski, mispärast kontserdid niipalju paremad on kui plaadid ja mispärast kuulad pärast kodus laule youtube'is ikka uuesti ja uuesti üle, et tuleks veelkord see tunne, kui tol hetkel, mil pimedas soojasid hingeõhkusid täis ruumis helkisid tumesinised ja punased ja kuldsed valgusvihud, kitarr võttis õrnu lainetavaid kosmilisi duure ning kõrvalkuulaja unustas hetkeks sinu ja kõik teised, sina aga tundsid, kuidas olid seal kõigiga nii koos ja nii üksi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar