esmaspäev, 4. märts 2013
12 nööpi
See on lugu populist-propagandist
Banchinast, kes elab ühel külmal maal, kus lumehunnikud ulatuvad kolmanda
korruse akendeni ja kevadet alati tingimata ei tulegi. Seal ta siis elab, nende
lumemägede vahel ühes tornelamus lae ja katuseta toas, kust öösiti käib
redeliga taevast tähti alla toomas ja päeviti näitab neid teaduskeskuse kupliga
saalis, mille uksel hoiatab silt: „Planetaarium“. Banchina usub poppmuusikasse ja
värvide kolmainsusse. Igal neljapäeval ajab ta selga oma musta 12 punase
nööbiga kuue (siin on juba kaks värvi kolmest!), tõelise pakase korral sätib selle
alla veel halli kampsuni (ongi värvid koos, nüüd aitab!), ning galopib vastu
väljakutsele, mis ootab teda taaskord ühe kesklinna legebaari ülerahvastatud aga
see-eest hubases saalis, kus kints kintsu kõrval ühes higistatakse ja üksteise
levimuusikateadmisi testitakse. Banchina väljub sealt enamasti võidukana ning alati
ka veidi targemana. Tarkuseterade nokkimist ta juba ei jäta ning lisaks kaksiratsi
Banchina südamele istunud mälumängupisikule pistab ta juba aastaid rinda elumerelainetega,
mis teda halastamatult ikka ja jälle uusi kraade püüdma paiskavad. Nii
juhtubki, et bakalaureusele, millele järgnevad magister ja doktorantuur, tuleb
taaskord otsa bakalaureus, ning paistab, et nii edasi, kuni Taaralinna templil
sambad veel püsti seisavad ja härra Pirogov raekoja kellale kuklasse hingab, et
oh ole nüüd ometi, anna aega ja lase noorusel sirguda, tugevaks virguda! Ja
virgunud Banchina on, kauniks ja siredaks, isegi sedavõrd, et tugevam sugu tema
hommikusöökidest unistades enamasti pimedaks jääb, ise sealjuures taipamata, kas
tuleb see tornelamu tipus eriti eredalt kiiskavast päikesest või Banchina meekarva
kiharatest. Aga miks ütlesin alguses, et see on lugu populist-propagandistist? Ja
mis roll on ikkagi neil 12 tulisel nööbil? Sellest, kallis lugeja, jõuan sulle rääkida
juba järgmine kord…(Jätkub.)
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar