12 nööpi

See on lugu populist-propagandist Banchinast, kes elab ühel külmal maal, kus lumehunnikud ulatuvad kolmanda korruse akendeni ja kevadet alati tingimata ei tulegi. Seal ta siis elab, nende lumemägede vahel ühes tornelamus lae ja katuseta toas, kust öösiti käib redeliga taevast tähti alla toomas ja päeviti näitab neid teaduskeskuse kupliga saalis, mille uksel hoiatab silt: „Planetaarium“. Banchina usub poppmuusikasse ja värvide kolmainsusse. Igal neljapäeval ajab ta selga oma musta 12 punase nööbiga kuue (siin on juba kaks värvi kolmest!), tõelise pakase korral sätib selle alla veel halli kampsuni (ongi värvid koos, nüüd aitab!), ning galopib vastu väljakutsele, mis ootab teda taaskord ühe kesklinna legebaari ülerahvastatud aga see-eest hubases saalis, kus kints kintsu kõrval ühes higistatakse ja üksteise levimuusikateadmisi testitakse. Banchina väljub sealt enamasti võidukana ning alati ka veidi targemana. Tarkuseterade nokkimist ta juba ei jäta ning lisaks kaksiratsi Banchina südamele istunud mälumängupisikule pistab ta juba aastaid rinda elumerelainetega, mis teda halastamatult ikka ja jälle uusi kraade püüdma paiskavad. Nii juhtubki, et bakalaureusele, millele järgnevad magister ja doktorantuur, tuleb taaskord otsa bakalaureus, ning paistab, et nii edasi, kuni Taaralinna templil sambad veel püsti seisavad ja härra Pirogov raekoja kellale kuklasse hingab, et oh ole nüüd ometi, anna aega ja lase noorusel sirguda, tugevaks virguda! Ja virgunud Banchina on, kauniks ja siredaks, isegi sedavõrd, et tugevam sugu tema hommikusöökidest unistades enamasti pimedaks jääb, ise sealjuures taipamata, kas tuleb see tornelamu tipus eriti eredalt kiiskavast päikesest või Banchina meekarva kiharatest. Aga miks ütlesin alguses, et see on lugu populist-propagandistist? Ja mis roll on ikkagi neil 12 tulisel nööbil? Sellest, kallis lugeja, jõuan sulle rääkida juba järgmine kord…(Jätkub.)