2 x vene postmodernismi

Hiljuti soovitas õppejõud loengus Jerofejevit ja Rubinsteini. Soovitan edasi!

Lev Rubinstein (lähemalt saab temast lugeda nt siit...) kirjutab oma teosed kartoteegikaartidele, mida nüüd on avaldatud ka raamatutena. Iga kartoteegikaart on tal nummerdatud. Ülle Pärli sõnul oli selle kohta ka omal ajal lõbus kuulujutt, et kui KGB Rubinsteini korterit puistamas käis, olid nad nõutud, et ei leidnud eeskirjast lähtudes kompromiteerivat kirjandust, st ei lendlehti ega raamatuid, olid tühipaljad klassifitseerumatud kartoteegikaardid. Keegi vihastunud KGB-lane olevat siis nende kaartide peale käratanud: "Miks pole köidetud!?"

"Kartoteegid" (Ninniku, 2003, tõlkinud Aare Pilv):

NIMETU SÜNDMUS

1. Absoluutselt võimatu.

2. Kuidagi pole võimalik.

3. Võimatu.

4. Võib-olla kunagi.

5. Kunagi.

6. Pärastpoole.

7. Veel mitte.

8. Mitte praegu.

9. Ja mitte praegu.

10. Ja ka praegu mitte.

11. Võimalik, et varsti.

12. Ilmselt varsti.

13. Päris varsti.

14. Võimalik, et varem, kui oodata võib.

15. Juba varsti.

16. Kohe-kohe.

17. Nüüd kohe.

18. Tähelepanu!

19. Nüüd!

20. Ongi kõik.

21. Läbi.

Venedikt Jerofejevi "Moskva-Petuški" (Tänapäev, 1999, tõlkinud Ott Arder):

Läksin paremale, veidi taarudes külmast ja murest, jah, just, külmast ja murest. Oh seda hommikust ängi mu hingel! oh illusioonide armetust! oh paratamatust! Mida küll on selles ängis rohkem, selles ängis, millele keegi pole veel osanud nime anda – kas halvatust või iiveldust? närvipinget või hullu hingevalu? Kui aga kõike on ühepalju, siis kas sisaldab see ühtekokku rohkem külmakangestust või palavikku? (lk 8)

Kuidas nüüd tuleks käituda? Kas pean olema hellitavalt õrn või kütkestavalt jõhker? Tont neid teab, ma pole kunagi osanud ohjata hetke, mil nokastanud naine võb täispöörde teha!... Ja ega ma naisi ausalt öelda enne kuigivõrd tundnudki, ei nokastanuid, ei kaineid. Ma jälitasin neid mõttes, aga kui olin mõnd kätte saamas, seiskus mu hirmunud süda. Mõtteid tekkis, kuid puudusid kindlad kavatsused. Kui tekkisid kindlad kavatsused, kadus igasugune mõte, ja kuidas ma oma südames neid ka ei ihaldanud, tõrkus kohkunud mõte ihadele järele andmast. (lk 44)

Juhtus, muidugi juhtus ka seda, et ta sapiseks läks, aga see kõik oli puhas jama, kõik see teenis rohkem enesekaitse huvisid või johtus migitest naiselikest vaistudest, millest mul õiget aimu pole. Igatahes, kui olin ta lõplikult katki hammustanud, ei leidnud ma temas mürki mitte üks raas, leidsin vaid vaarikad rõõsas koores. (lk 45)

Tont teab, mis žanris ma küll Petuškisse jõuan... Moskvast peale on olnud aina filosoofilised esseed ja memuaarid, luuletused proosas nagu Ivan Turgenevil... Nüüd algab kriminull... Ma vaatasin sumadani kaane alla: on seal kõik alles? Kõik oli alles. Aga kus siis ometi on need sada grammi? Keda püüda? (lk 60)

Kui ma ükskord suren, ja ma suren väga varsti, ma tean, et suren, suutmata seda ilma vastu võtta, kuigi olen teda tunda saanud lähedalt ja kaugelt, seest ja väljast, aga kui ma suren teda vastu võtmata ja Tema minult küsib: "Kas sul oli seal hea? Või oli sul halb?" Siis ma vaikin, löön silmad maha ja vaikin. See suutmatus sõnagi öelda on tuttav kõigile, kes on põdenud mitmepäevast rasket pohmelust. Sest kas pole inimese elu lihtsalt hinge hetkeline vintisolek ja kanapimedus? Meie kõik oleme justkui purjus, ainult igaüks omamoodi, üks on võtnud rohkem, teine vähem. Ja kuidas just kellelegi mõjub: üks naerab ilmale näkku, teine nutab ta rinna najal. Üks on juba oksendanud ja tal on kergem, teist alles hakkab oksele ajama. (lk 131)

Ja ära tasub veel märkida kindlasti peatükk "33. Kilomeeter-Elektrougli", kus räägitakse luksumise uurimisest ;)