Me olime kohvikus. Tartus kusagil. Inimesed tulid ja läksid, see oli üks nendest Tartu kohvikupärastlõunatest, mis venivad nagu koorekomm piimakohvide, saiakeste ja kookide kõhtudesse mahutamisega, endast ja teistest lõputult lobisemisega. Mingil hetkel oli lauda tulnud Thomas. Olin natuke ehmunud teda siin nähes.
Tunnid möödusid, tassid kolksusid vastu alustaldrikuid ja lehttaigna tükke pudenes laua alla. Vahetevahel tundsin endal tema pilku.
Ringutasin end tukastusest üles. Kõik olid läinud. Olime ainult meie tema elutoas. Ta oli mu vastas tugitoolis mu und valvanud. Nüüd vaatas ta mu tasa ärkavatesse silmadesse ja arvas, et võiksingi sinna jääda, tema juurde. Ma ju teadsin, et tal on naine ja alles sündis laps. Mõtlesin ja kõhklesin, kuni ta mind veenis, oma vaikse kindla pilguga. Ta ütles: we could share some hugs...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar