Kass läks üle silla: veebruar 2016

esmaspäev, 8. veebruar 2016

Augustiöö

Eka käskis kirjutada: Yksteisse atmunud / Krt kir novelle / Nii plju head lhb siin cahtis kaduma. Ma siis kirjutasin. Et mitte ära unustada.

Oli augustikuu. Pärast karvamütsisuve oli lõpuks saabunud kuumalaine ja tARTuFF. Päeviti laisklesime rannas ja sõime vaarikaid, ujusime pruunis ja pehmes jõevees, mis enam kedagi ei jahutanud. Õhtuti võis meid leida keset vanalinna hiiglasliku täispuhutud ekraaniga platsilt, kus toetasime oma päiksest ja kaldaliivast karedaks muutunud varbaid munakividele ja vaatasime armastusfilme.

Ühel neist õhtutest, kui Liisa Saksamaalt külas oli, kogunes seltskond noori augustitartlasi X tänava maja hoovi. See polnud lihtsalt üks tavaline Tartu hoov parkivate autode, kasside ja puukuuridega (kuigi kass ja puukuur olid täiesti olemas). Ei, see oli suur ja avar põlispuudega esimese vabariigi aiapidusid mäletav hoov, mille majapoolses otsas akende all istus vaikides kivist aiaga piiratud muruterrass. Sinna terrassi servale suure tamme alla oli suveks tõstetud pikk laud ja pingid, kuhu seltskond tol õhtul koguneski. Oli reede või esmaspäev? Kes teab. Nädalapäevi ei mäleta suvel keegi.

Mina olin paari tänava jagu eemal oma hrušovkakorteris diivani peal, vihane, turris ja kurvameelne. Seltskonnas oli keegi, kes oli vastupidiselt mu lootustele kuu aja eest taaskord pikkade blondide juustega naist taevani kiitnud ning seejärel ära Prantsusmaale lennanud. Tahtsin rohkem väärt ja uhkelt solvunud olla. Ollagi üksi ja vihane, turris ja kurvameelne. Aga siis, pärast juutuubidiskot ühele läksin hoopis tagatuppa, tõmbasin selga pika kleidi, värvisin varbaküüned ploomilillaks ja lükkasin sandaalid sinna otsa. Võtsin nurgapoest pudeli valget veini ning astusin suurt ja rasket pruuniks värvitud puuväravat lahti tõugates pooljonnisena rohelisse aeda.

Pilt: Ringa

Kõik olid kohal. Olijaid tuli iga veerandtunniga juurdegi. Toit sai kiiresti otsa ja vaagnad tühjaks, kuid degusteeritavaid pudeleid otsiti kapi otsast iga natukese aja tagant muudkui juurde. Lõuna-Euroopast naasnud seikleja saatis vahetevahel teisest lauaotsast uudishimulikke naeratusi. Ignoreerisin. Jõin palju veini. ME jõime palju veini. Naersime, naersime palju ning kuulasime nutitelefonist Carley Rae Jepseni pophitti ai riili-riili-riili laik ju, mille videos laulis neid paduausaid sõnu nakatavalt Hollywoodi vanameister Tom Hanks ise. Veini sai niipalju, et pärast roheluses söömist ja joomist ning videvikuvalguses Joonase toas tantsimist suundusime kümne või rohkemakesi õhtusuminast soojale linnaplatsile. Südaöise seansi kavas oli Prantsuse uue laine filmiteos hullunud Pierot'st. Kõik joovastunult vintis ja üksteisesse armunud leidsime endile kohad kahte ritta festivali mustas plasttoolide meres. Joonas ei saanud muud moodi, kui pidi ikka ja jälle tagareast enda ees istuvale Laurile kaela langema ning teda sõpruses sülelema, sest oli nii õnnelik. Mina olin sattunud toolile Lauri ja Miku vahel. Jagasime kolmekesi üht sinipunast pleedi ja muudkui lobisesime ja lõkerdasime ning segasime kõiki teisi, sest ekraan ja film jäid meie rõõmu jaoks liiga kitsaks. Ja siis uinutas suur suveöö meid tasakesi magama...