Tšello

roosa t-särk: Topshop, mustad püksid: River Island, roosa pesu: Topshop, punased kõrvarõngad: Accessorize, hallid kingad: Topshop, mustad sandaalid: Asos, pruuni rihmaga käekell: Asos, hõbedane käevõru: Asos

Mustikakarva ööd

Vaatasin hiljuti uuesti filmi "My Blueberry Nights" (Wong Kar-Wai, 2007). Ja kirjutasin ühe aine jaoks selle stilistikast väikse analüüsi. Siin väike lõik sellest, mis ma asjast arvan :)

/.../ Filmi „My Blueberry Nights” heliline ja pildiline kujundus rajaneb paljudel kontrastidel ja teineteist täiendavatel paaridel, mis seatud terviklikku rütmi: pildi sisse jääv ja pildilt välja jääv, kiired ja aeglased kaadrid, pimedus ja valgus, külmad ja soojad värvid, sumedus ja kiledus, läbipaistvus ja läbipaistmatus, müra ja vaikus, lähedus ja kaugus, osa ja tervik jne. Rõhutades kaamera kui vahendaja olemasolu, muudab ta selle ühtlasi hingestatuks ning vaatamiskogemuse isiklikuks ja intiimseks. Wongi stiili on iseloomustatud sõnadega visual overload ja võrreldud MTV-ga, aga kui MTV eesmärk on hoida vaataja tähelepanu, siis Wongi puhul näitab kogu pildiline kirjusus seda, et ei ole võimalik tabada seda, mis on juba kadunud – déjà disparu * (Eleftheriotis&Needham 2006: 89). Nõustun teatud määral nendega, kelle arvates varjutab filmi visuaalia loo narratiivi. Kuigi tegelaste lugu jääb võib-olla liigselt tahaplaanile, pole film siiski kandvatest ideedest ja tähendustest tühi. Oma pildikeele läbi räägib Wong väga andekalt paljudest huvitavatest, universaalsetest ja ajatutest teemadest, nagu realism ja representatsioon, ning tõstatab küsimusi kinokunsti enese sees.

(* Eleftheriotis, D., Needham, G., ed. The New Hong Kong Cinema And The Déjà Disparu. – Asian Cinemas. Edinburgh: Edinburgh University Press, 2006, lk 72–99.)

Ja nii ma tegin jälle mustikakooki...

Selle martspani-mustikakoogi retsepti leiab ühest mu varasemast postitusest siit...

Lase mul olla sinu mereröövel

Nena - "Lass mich dein Pirat sein"