Sepasauna metsas detsembrikuul

...kui lumi oli juba üsna suur.

Ilm: 11 kraadi külma, paras tuul ja kerge sadu.

Piduline mustika-martsipanikook

See on üks imehea ja imelihtne kook, mille proovimise peale lubas Ruts omale kohe koogivormi muretseda :)

Vaja läheb:

- lehttainast

- 3 munavalget

- 1 pakk martsipani (umbes 200 g, Kalevi martsipan sobib hästi, ma alati otsin riiulist kõige suurema paki, et oleks rohkem)

- paar-kolm detsiliitrit värskeid või külmutatud mustikaid (või nii kuidas soov on, aga et kataksid kogu koogivormi vähemalt hõredaltki ära; ja vast võib ka moosi kasutada, kui mustikaid muud viisil parasjagu kätte ei saa, aga terved mustikad on mõnusamad ja moosiga tuleb kook ka ehk liiga magus).

Vooderda koogivorm küpsetuspaberiga või määri võiga ja lõika sinna sobivas suuruses lehttaigna tükk, nii et peale põhja katmise jääks koogile ka natuke serva, aitab paarist sentimeetrist. (Võid ka ahjuplaadile teha, aga siis peab ka tainaservad kuidagi ülespoole sättima, et pärast sisu välja ei voolaks.) Löö kolm munavalget valgeks vahuks ja sega kergelt väikesteks tükkideks näpitud martsipaniga ning vala segu taignapõhjale. Vala segu peale ühtlaselt üle kogu vormi mustikaid. Ja siis pole muud kui ahju: 180 kraadi juures umbes 25 minutit (kuni lehttaigna servad paistavad ilusad kuldsed-küpsed). Et voilà!

P.S. Ahjusooja koogi serveerimiseks võib raputada peale veidi tuhksuhkrut ja panna kõrvale valge jäätisepalli. Mu meelest on see kook oma lihtsuse ja koostisainete luksuslikkusega kuidagi väga pidulik.

Siin on link ühe ilusa ja vist üsna uue eesti laulu juurde.

Mul on nüüd uus koduloom: toasaar. Nii ilus ja roheline!

Pakane ja preili Smilla lumetaju

"Preili Smilla lumetaju" on taanlase Peter Høegi raamat (1992), kus sätendab lumi ja paugub pakases jää. Lugu räägib Kopenhaagenis elavast naisest Smillast, kelle väike naabripoiss kõrvalmaja katuselt alla kukub ja hukkub. Gröönimaa juurtega Smillas, kellel on eriline lumetaju, tekitavad majakatusel nähtud jäljed rahutust ja ta asub poisi surma uurima. Selle käigus satub ta vägagi ohtlikesse olukordadesse ja paistab nagu varjaks see väike surm suurt, isegi ülemaailmse mõõduga kuritegevust. Nii et ühelt poolt on tegu justkui krimiromaaniga, teisalt aga on see suur lugu üksindusest, lähedusest, juurtest ja eneseleidmisest. Palju kirjutab Høeg Gröönimaast ja sealsetest elutavadest, mis on hämmastav, kuna väidetavalt polnud ta ise kunagi Gröönimaal käinud, kui seda raamatut kirjutas. Igal juhul väga väga hea raamat! Ja tänase talveilma puhul (külma on 15 kraadi!) saavad siia Høegi raamatu esimesed read:

Väljas on ebaharilik pakane, Celsiuse järgi miinus 18 kraadi, langeb lund, ja keeles, mis ei ole enam minu keel, on see lumi qanik, suured, peaaegu kaalutud kristallid, mis kukuvad kihtide kaupa alla ja katavad maa pulbrilise valge rihuna.

("Preili Smilla lumetaju", eesti keelde tõlkinud Arvo Alas, EPL: 2008, lk 7)

Kollase paelaga lamp

Leidsin ükskord vanakraamipoest Ikea lambijala (9.-), varjuta. Mõne aja möödudes leidsin samast poest teise koleda puust jalaga, aga sobiva, küll veidi määrdunud varjuga lambi (30.-). Jala viskasin ära ja varju puhtaks saamiseks riskisin ja pesin seda seebi ja veega. Täitsa puhtaks läks ja riie ega miski kusagilt lahti ei tulnud! Ja siis, mulle meeldivad hirmsasti väiksed värvilised tupsud, mida nüüd nii riietel kui sisustuses väga palju kasutatakse. Nii et ostsin Abakhanist ükspäev meetri sellist sidrunikollast tupsudega paela (29.- m) ja liimisin lambivarju serva. Et voilà! Olen väga rahul! Ja seda kõike vaid 68 krooni eest! :))

Kumu kilukarbid

Ema käis mul nädalavahetusel Kumus ettevõtte jõulupidu pidamas. Tehti eksursiooni, oli savist voolimise töötuba ja lisaks söödi pidurooga restoranis, kus eelroad serveeriti kilukarpides! Ühes on kartuliviilud ja koorekaste, teises heeringas ja vutimunad ja kolmandas marineeritud seened. Mmmmm! Ja crème brûlée oli ka imehea olnud.